Siit põgenevad kõik valged vaimud, tumedaile ja kohutavaile maad andes.
See märgade nahktiibade laksumine, mis kostab läbi vaikuse, tähendab nende lendu. Viimsele pidule on nad tulnud. Nad oleksid vähem rõõmsad, kui nad ei teaks, et aeg kätte on jõudnud, kus nad pärivad. Ja, nüüd pärivad nad.
See, kes keedunõu juures toimetab, kallates, solistades, kelle silmad palavikus põlevad, kui ta maitseb, see on nende teenistuses. Ja valmistab pidu joomaaega. Vaadake, missuguse hoolitseva ilmega ta end keedunõu üle kumardab ja keemise porinat kuulab. Vaadake, kui truilt ta igale lahkuvale vedelikutilgale järele vaatab, mis plekktorust savikaussi langeb. Auruks muutub keev vedelik, et hangudes uuesti vedelikuks muutuda. Sellest on inimese vaim kinni haaranud, et enesele pidujoomaaega valmistada. Seda ja muidki kavalaid protsessa on keetjale need õpetanud, kes laksuvate nahktiibadega tema ümber lendlevad.
Suits ja ving keerleb madala keldriruumi poolpimeduses. See sääl nurgas võiks igavesti keeta ja kuulata keemise porinat. Missuguse vilumuseni jõuaks ta omas kunstis. Kui palju teab ta juba praegugi. Kui viletsad on need omas teadmatuses, kes siia täna pidule ilmuvad.
7
