Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/12

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


mehehääl otse sepa pealae kohal. Villu tõstis silmad sügava imestusega taeva poole ja nägi noort meest, kes kaksiti värava kõrgema posti otsas istus ja temale naerdes oma valgeid hambaid näitas.

„Priidu!“ hüüdis sepp. „Vaata poissi, kuhu ta sõge ei roni!“

„Sinu sõna ei ole selge, sest ma ei tea, kes see poiss siin peaks olema,“ ütles Priidu, kes seda ei sallinud, et temale ta habemepuudust otse või kaudselt meelde tuletati. „Et mul selge ja küps mehe mõistus on, näed sa sellest, et ma rasket väravat lahti ei hakka kangutama, vaid kergema vaevaga üle ronin.“

„Päris poisi tembud,“ naeris sepp sõbralikult. „Kuhu sa siis nüüd selle puhuga tahtsid rännata?“

„Või minagi seda tean?“ oli Priidu kergemeelne vastus; ja peeni mokki kelmikalt muigutades lisas ta juurde: „Kuule, ütle mulle õige, mis leidust sa nii suure hoolega oma jalge eest otsisid, et mind siin üleval ammugi ei näinud?“

Sepp ei vastanud sellele küsimusele midagi, vaid lõikas kurja näo.

„Mis sul seal ankrus on?“ küsis Priidu.

„Tee värav lahti, küllap siis näed. Kas ema on täna paremas tujus?“

„Kui sul ankrus head asja on, vahest siis ema tuju ka paraneb; praegu on ta sinu peale väga kuri,“ teatas Priidu mureliku näoga ja kadus posti otsast.

Värav ähkis ja kriiksus Priidu kannatamatute käte all. Sisse astudes oleks sepp peaaegu komistanud. Asi, mis tema jalga oli takistanud, seisis mitu sammu eemal, maja ukse lävel; takistuse nimi oli Mai ja Maie nägu õhkus sel silmapilgul nii palju lahkust ja soojust, et Villu meelest

15