Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/30

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ametiks antud hobusevargaid võrgutada, siis tehke ise silmad lahti ja võtke koivad kuklasse.“

Petetud sulased ratsutasid kirudes näidatud teed mööda edasi.

„No ütle poissi!“ pomises sepp murelikult. „Tema, koeranahk, varastab hobuseid ja ässitab talupoegi mässule. Oh sina, tüütus! Pagan teab, mis paha lugu sellest veel välja võib tulla. Kahju, et ma ise enam Ristile kuulama ei või minna.“

Natukese aja pärast jõudsid komtuur ja tema salk sepapaja ette. Küla, mille üle nad kohut mõistma läksid, oli siit pool penikoormat eemal, sellesama tee ääres. Komtuur ja sepp olid, nagu teame, head sõbrad, aga sõprus ei keelanud meie alatut kangelast sugugi komtuuri suud ja silmi niisama täis valetamast, nagu ta sulastega oli teinud, kui tema käest küsiti, kas ta põgenenud Priidut olevat näinud. Komtuur usaldas oma vangi, tundmatu munga, kes ettevõetava toimetuse juures ainult tüliks oleks olnud, sepa hoole alla. Vangi käed ja jalad nööriti uuesti ja väga kõvasti kinni; et ta kellelegi jalus ei oleks, visati ta pimedasse kolikambrisse, mis sepapaja kõrval oli.

Pärast komtuuri ja tema seltsiliste äraminekut hakkasid sepp ja tema sellid jälle nii nobedasti tööle, et nad vangi, kes sugugi häält ei teinud, hoopis ära unustasid. Siis läksid nad sepa elumajasse lõunat võtma. Elumaja seisis sepapajast mõnikümmend sammu eemal ja ei olnud väljastpoolt muud kui palkidest kokkulöödud taluhoone, aga sees oli palju kalleid ja haruldasi asju, mis sepp oli võõralt maalt kaasa toonud. Seal oli kõiksugu sõjariistu ja jahinõusid, kunstlikult nikerdatud kannusid ja peekreid, kaste ja karbikesi. Laual auras seapraad, mille kaugelt kaasavõetud kokk kunsti seaduste järgi oli valmistanud;

33