Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/45

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


tas neile, kuidas sealt üksainuke kitsas, raske ja hädaohtlik rada välja viis, tee, kus iga sammu pärast võidelda, iga vaks maad verega lunastada oli.

Imelik oli kõne mõju Villule. Tema veri hakkas kihama, ta hinges ärkasid mõtted ja tuhinad, missuguseid tema kui kerge südame ja rahuliku meelega elumaitsja veel ilmaski ep olnud tundnud. Vaimustusest välkuvail silmil hüüdis ta, kui munk oli lõpetanud:

„Vii meid, kuhu tahad, sinuga läheme kas või müürist läbi!“

Ka talupoegade hulgast kuuldi sarnaseid hüüdeid. Aga suurem osa jäi kahevahele ning otsis head nõu kõrva tagant.

„Sõnad on head, aga sõnad ei tapa meest ega lõhu müüri,“ ütles üks vanamees venitades. „Sakstest meie jagu ei saa, olgu meil ka kümme kätt ja kolme karu ramm keres.“

Mitmed teised rääkisid niisama. Kui Tasuja kõneles, olid vist kõik vahvatele tegudele valmis; niipea kui nad aga silmad ja kõrvad temast ära pöörasid, asusid kahtlemine ja hirm araks pekstud orjade südametesse.

Munk astus koosolijate keskele ja käskis neid tihedamalt enese ümber koonduda.

„Palja jõuga on meil küll raske sakstele ja taanlastele vastu hakata,“ ütles ta tasasema häälega. „Peame kavaluse appi võtma. Meil on ka hea nõu juba leitud ja tuhanded on valmis seda täitma.“

Ta hakkas nüüd mässuplaani seletama. Ühel seatud ööl, mis korraga igale poole pidi teada antama, pidi maarahvas valmispandud sõjariistad kätte võtma, terve võõra tõu lagedal maal hävitama, seatud kohtadel kogunema ja siis ühise jõuga kindlate losside ja linnade kallale tungima.

48