Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/65

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Kõige kenam ja kangem?“ küsis Mai kahtlaselt ja veidi pilklikult.

Kõige kenam ja kangem,“ kordas Adelheid kindla usuga. „Ma olen teda ainult mööda minnes mõnikord näinud, aga ma ei saa teda oma meelest kaotada. Ma ei tohi tema peale mõtelda ja pööran ikka silmad kõrvale, kui mööda sõites teda kogemata näen, aga ta kuju jääb ikka mu silmade ette.“

„Kas ta siis suure tee ääres elab?“ küsis Mai aralt.

„Ta ei ela meist kaugel... Aga miks su paled nii kahvatud ja silmad hirmu täis on?“

„Ma arvasin eestoas kahinat kuulvat,“ kogeles Mai.

„Kas sa nii kartlik oled? Pole seal midagi... Kuule, Maieke, selle eest, et mina sulle omad patud olen pihtinud, pead sa mulle ütlema, keda sina armastad.“

„Ei kedagi.“

„Aga miks su paled punaseks lähevad? Ära tühja salga. Kardad sa, et ma vennale räägin ja sellega sinu armsale õnnetust valmistan? Tühi kartus. Kas tahad, ma ütlen sulle tükk-tükilt, mis nägu see mees on, keda sa armastad? Kuus jalga pikk — jah? Kollased käharad juuksed, lai valge otsaesine, nägu joones ja jumekas, silmad sinised, alati elurõõmu ja kelmust täis, nina peenike, suu väike ja pehme nagu naisterahval, habe tihe ja tõmmukam kui juuksed, keha ilmatu suur ja lai, aga siiski kena kui kivist raiutud kangelase kuju, iga soon rammust paisumas, käed ja jalad häbemata suured ja tugevad... ühe sõnaga — sa armastad sepp Villut!“

Tagumisest toast oli kerget praginat kuulda, nagu oleks keegi pisukesi klaasist asju maha pillanud.

„Oh õnnetust, toos puru ja kõik helmed maas!“ kurtis Mai.

68