Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/8

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



2

Oli südatalve aeg, kui Villu ühel päeval pärast lõunat töö sellide hooleks jättis, näo puhtaks pesi, oma kõige parema vammuse selga tõmbas, ankrukese kõige kallimat prantsuse marjaviina kaenlasse ja tee jalge alla võttis. Tee viis põlisest metsast läbi ja ei olnud muud kui kitsas, süga­va lume sisse tallatud rada. Tallajate jälgi võidi kergesti üksteisest lahutada; neid oli kõigest kõiki kolme sugu. Ühed olid määratu suured ja sügavad, neid võis Sakalamaal üksainuke mees teinud olla, ja see oli sepp Villu ise. Temast öeldi, et kui tema korra üle välja kõnnib, siis on maantee valmis. Teised jäljed olid niisugused, et neist aru ei saadud, kas nad naiste- või meesterahva omad olid. Kolmandad jäljed aga võisid ainult naisterahva ja pealegi väga õrnade ning tillukeste jalgadega naisterahva tehtud olla. Sepp otsis hoolega neid jälgi ja hoidus nende peale astumast. Olid jäljed tükk aega nagu kadunud ja tulid korraga jälle nähtavale, siis naeratas sepp kõige näoga. Ümberringi kohises kõrge kuusemets, nagu ta vanal ajal suuremat jagu Eesti pinnast kattis. Inimeste teerajast käisid põigiti vahel metselajate jäljed läbi, millest arvata võidi, et mets mitte hädaohutu jalutamispaik ei olnud.

Sepp kõndis nii tuliselt, et õhk kõrvadest mööda vuhises, aga siiski läks terve tund aega mööda, enne kui ta seatud sihile jõudis. See oli üksik talu, mis ühes kõrvaliste hoonetega kõrge palkaia keskel metsa serval seisis. See oli Risti talu ja tal oli isemoodi ajalugu.

Ennemuiste oli siin lähedal vana eestlaste kants olnud. Kants võeti sakslaste poolt tormiga ära ja tema kaitsjad tapeti selleaegsete misjonäride viisi järgi kõik ära. Üks-

11