Lehekülg:Villu võitlused. Bornhöhe.djvu/85

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


lossist kohe märku. Minu truu seltsimees Risti Priidu on kohe esimese ree peal... Tohoo, mis karjatus see oli?“

Krõõt põgenes kui kohutatud emahirv. Hädaoht, mis poega ähvardas, oli ema rinnust valusa karjatuse välja kiskunud. Tagaajajaid enese kannul aimates jooksis ta hullumeelse jõuga varemetest välja ja jäi alles kaugel padrikus lõõtsutades seisma. Varemete vahel liikusid mõned mustad kujud. Nende hääled olid vaiksel ööl selgesti kuulda:

„Minu arust oli see mõne ehmatanud naise kiljatus.“

„Tühi jutt. Missugune naine südaööl jalga siia julgeb tõsta?“

„Mina kuulsin selgesti öökulli huikamist.“

„Noh muidugi, öökull ja muud midagi.“

„Ega see vist head ei tähenda.“

„Öökulli hääl tähendab ikka õnnetust.“

„Usud sina vanade naiste lori? Öökull on rumal elajas; tema ei või inimeste asjust midagi teada, veel vähem neid ette kuulutada.“

„Andku taevas!“


12

Päeval enne toomapäeva tuli sepp Villu suure viinaankruga Viljandi lossi. Teda lasti kui tuntud meest ja komtuuri sõpra igal ajal keelamata sisse. Sepal oli viisiks võetud, et igakord, kui võõralt maalt tagasi jõudis, komtuurile mõne jahikoera või ankrutäie kõige paremat marjaviina tõi. Muidu oli ta ikka esimesel päeval peale kojutulekut komtuuri vaatama läinud. Seekord oli ta kingi kätteandmisega kaks nädalat viibinud, aga selle eest oli

88