104
Õhtuks jõudsiwad nad selle koha ligidale, kus Soodla jõgi ennast Jägala jõega ühendab. Paksus rägastikus jäiwad nad öömajale. Gabriel ehitas okstest ja lehtedest urtsiku Agnesele pääwarjuks, walmistas talle samblast pehme aseme ja soowis talle hääd und. Ta ise heitis jälle lausa taewa all puhkama.
Agnes jäi seekord warsi uinuma, aga ta uni oli rahutu. Raske, ahastaw unenägu waewas teda. Ta nägi Gabrieli suure karuga mängiwat. Karu oli esiotsa hääs tujus, mahe ja meelitaw. Häkiste sai ta aga wihaseks, tõstis käppa, lõi mänguseltsilise maha ja siis nägi Agnes Gabrieli suure, sügawa wereloigu sees ujuwat.
„Gabriel!“ karjatas Agnes hirmsas ahastuses ja ärkas unest.
„Mis wiga?“ kostis Gabrieli rahuline hääl õuest.
Häkiline rõõmuwool tungis Agnesele pähe. Ta tõusis üles ja tõttas urtsikust wälja. Gabriel lamas pool istukile puu najal. Kahinat kuuldes ja Agnest enese ees nähes kargas ta kohe püsti ja küsis murelikult: „Mis sul on, Agnes?“
Agnes lõi käed sõnalausumata seltsilise ümber ja surus teda ägedaste enese wastu. Siis alles kogeles ta sügawas ärrituses: „Ma nägin kurja und. Ma arwasin sind surnuks.“
„Kas see sind siis nii wäga ehmatas, laps?“ ütles Gabriel hääs tujus ja silitas käega neiu juukseid.
„Gabriel!“ sosistas Agnes kõigest kehast wärisedes.
