106
mina kuninga tütar ja suure riigi pärija, ma annaksin kõik ära ja elaksin saunaurtsikus, kui tema mind sinna kutsuks… Üks ime on minuga sündinud; mu meelest on kõik ära kustutatud, mis temasse ei puudu; uinudes ja walwates seisab ta ühtepuhku mu silma ees. Mis oleks minust ilma temata saanud, kuda oleksin ma seda hirmsat õnnetust kannatanud, mis mul nüüd waewalt meeles seisab? Mu waene isa, kus sa nüüd oled?… Kui rahuliselt ta uinub! Kas ta peaks ka und nägema, mind unes nägema? Ma usun küll. Kuda wõiks see teisiti olla? Ta armastab ju mind, ta armastab mind! Kui õnnelikuks see mõte mind teeb! Mul on, nagu kuuleksin ma inglite laulu ja näeksin taewast lahti olewat… Teen ma pattu, et taewalist õnne maapäälse õnnega kokku sean? Anna andeks, armas Jumal, kui ma praegu midagi teist õnne kõrgemaks pidada ei suuda, kui seda, mis mul käes on!“
Pisarad tumestasiwad Agnese silmi. Ta langes põlwili ja kuum palwe, uskliku, õrna, õnnest ja ühtlasi õnne kadumise ahastusest wärisewa südame palwe kerkis ta huultelt sinise taewa poole…
Lõuna ajal wõtsiwad Gabriel ja Agnes Jägala jõe kõrgel kaldal lõunat ja oliwad ühtlasi nii magusaste juttu puhumas, et nad üht salka ratsamehi, kes liiwase pinna pääl ja põõsaste warjul peaaegu kuulmatalt lähenesiwad, waremalt tähele ei pannud, kui ärapeitmine juba wõimata oli. Neid oli nähtud ja ratsanikud kihutasiwad otsekohe nende poole.
