Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/109

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

109

aga enne kui ta soowitud sihile jõudis, sasis üks tugew käsi ta kraest kinni ja wirutas ta ilma suurema ägeduseta paar sammu tagasi.

„Jäta poiss rahule,“ ütles Gabriel rahuliselt. „Ma ei salli, et temasse puudutakse.“

Agnes oli üles karanud ja wärisedes Gabrieli selja taha astunud.

„Ära wihasta, Gabriel!“ palus ta sosistades.

Gabriel jäi rahuga istuma; ainus muudatus, mis tema näost näha, oli see, et ta ninasõõrmed weidi tuksusiwad.

„Sa oled wäga julge, kalamees,“ ütles Andres ilma wihata. „Kas tead ka, et meie sinuga wiis imet wõime teha?“

„Minuga tehke, mis tahate, aga jätke poiss rahule,“ kostis Gabriel.

„See ei oleb poiss!“ hüüdis Sakslane, kes ennast waheajal maast üles oli koristanud ja Agnesele uueste läheneda püüdis. Nüüd tõusis ka Gabriel püsti.

„Tagasi!“ ütles ta nii ähwardawalt, et Sakslane kohmetult sammu taganes. „Mehed, kas see on teie tänu, et teile süüa andsin, teid kui sõpra wastu wõtsin? Ma arwasin sellega oma kohut täitwat, sest ma näen, et teie Eestlased olete, nagu minagi. Oli see wahest kuri tegu, et meid selle eest nuhelda tahate?“

„Sinu külge ei ole keegi puutunud,“ ütles Andres karedalt, aga ikka weel ilma wihata. „Sina ise oled käe meie seltsilise wastu üles tõstnud.“