Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/204

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

204

laste käest ja nende käsu all seiswatest Eesti ning Liiwi maakondadest kümnewõrra tagasi wõtab. Nüüd oli ta waene kui kiriku rott ja nõudis Rootslaste käest kahjutasumist, aga need ei tahtnud temale ega teiste rüütlitele wiletsat armuleibagi anda, waid nõudsiwad omaltpoolt tasumist selle kahju eest, mida mõisamehed Rootsi alamatele Harju ja Lääne maal teinud. Kerge on arwata, kui walusaste see õnnetus uhke Mönnikhuseni südant näris.

Ka Ivo Schenkenbergist oli õnn wiimsel ajal lahkunud. Ta oli omawäärilise wastase leidnud. Wenelased oliwad temale Wiru ja Järwa talupoegadest kokku pandud wäesalga wastu seadnud, mis würst Gabriel Sagorski käsu all seisis. Siin wõitlesiwad siis Eestlased Eestlaste wastu. Mõlemad salgad oliwad wahwad ja sõjas harjunud, mõlemad tundsiwad hästi maa teesid ja urkaid, mõlewad seisiwad osawa juhatuse all, aga wõit kaalus siisgi Gabrieli poole. Ta ei andnud Ivole kunagi rahu, oli alati ta kannul, kippus päewal ja öösel ta kallale ja sundis teda wiimaks üle pää kaela lagedalt maalt põgenema ja Tallinna müüride wahelt warjupaika otsima. Ivo täht kustus, kuna Gabriel Sagorski nimi Eesti maal kuulsaks ja kardetuks sai. Selle nime kõla tungis wiimaks ka Pirita kloostri kongidesse, kus mungad ja nonned teda kuuldes risti ette lõiwad; ainult see waikne urgas, kus Agnes von Mönnikhuseni wangis peeti, jäi temast puutumata.

23. Januaril ilmusiwad Lasna mäel esimesed Wene wäehulgad. Linna poolt pisteti alewi majad