Liiwi maa kroonika (Jung)/XIX

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat
Läti Hendrik, tõlkinud Jaan Jung
XX

XIX. Päätük.

Piiskopi Alberti seitsmeteistkümnes aasta.

Eestlaste kuri nõuu Riiglaste wastu.

§ 1. Nüüd oli piiskopi Alberti seitsmesteistkümnes aasta, ja sõda uuendas ennast kõigis Liiwi maa rajades. Sest pärast Rotalia sõasõitu ja Sakala Lembitu alla sundimist hakkas terwe Eesti maa Liiwi maa wastu mässama, kus nõuuks wõeti, kolme sõa wäega ühekorraga tulla ja Liiwi maad ära häwitada, et Saarlased Riia pidiwad ümber piirama ja Düüna sees sadama kinni panema, Rotalialased Toreida Liiwlaste pääle minema ja Sakalased Ugaunialastega Lätlaste maad ära häwitama, et Liiwlased ja Lätlased isi oma sõdade läbi pidiwad kinni hoitut saama ja mitte Riiglastele appi minna wõima.


Saarlased Düüna pääl.

§ 2. Ja Saarlased tuliwad suure laewade hulgaga Düüna suhu1), tõiwad enestega riisumise laewu ja paatisi, täitsiwad need kiwidega täis ja lasksiwad jõe suhu mere põhja, ja ehitasiwad weel puust suuri kastisi, keda nemad niisammuti kiwidega täitsiwad ja Düüna suhu wälja heitsiwad, et sadama teed sissetulejatele kinni matta. Ja mõned neist sõitsiwad oma paatidega ülesse linna juure, ja kui nemad sinna ja tänna oliwad jõudnud, astusiwad nemad wiimaks lagendiku ääres kaldalle. Ja rüütli wennad seisiwad teiste linna rahwaga linna wärawas; aga mõned piiskopi sulased ja Liiwlased2), kui nad waenlasi lagedal nägiwad, tormasiwad äkiselt nende pääle, lõiwad mõned neist maha ja ajasiwad neid taga, kunni laewade juure; ja kuna nemad põgenesiwad, on üks nende riisumise laewust puruks läinud ja kõigega põhja wajunud, kes sääl sees oliwad; teised pääsesiwad ära ja pöörasiwad tagasi omade juure Düüna suhu. Ja Riiglased tõusiwad ülesse kõige omadega, niipalju kui nemad neid kokku wõisiwad saada, ja sõitsiwad alla nende järele, mõned laewadega, teised maad mööda. Kui nüüd Saarlased neid nägiwad, pöörasiwad nemad endid neist ära teisele poole Düüna äärde, ilma nendega sõdima hakkamata.

Ja äkitsitselt silmasiwad Riiglased ja nägiwad kaugelt mere päält kaks koget tulewat, kus pääl oliwad Burchard, Oldenburgi grahw ja piiskopi wennad Rotmar3) ja Theodorich4). Need jõudsiwad ka Düüna ligi ja nägiwad waenlasi eneste ees mere kaldal, ja teisel pool kaldal Riiglasi, ja ei tunnud mitte, missugused neist Kristlased oliwad; aga Riiglased andsiwad neile oma lipuga märki. Ja kui nemad seda oliwad märkanud ja ühtaegu ka waenlaste hulka tähele pannud, pöörasiwad nemad omad laewad waenlaste poole ja tõttasiwad nende pääle. Ja mõned Riiglased oliwad oma laewade sees ja läksiwad neile ka Düüna pääl5) selja taha, teised aga ootasiwad kaldal, kuidas asi pidi minema. Kui nüüd waenlased nägiwad, et nemad Kristlaste wäest kõigest küljest sisse saiwad piiratut, põgenesiwad nemad ruttu oma laewade juure, läksiwad teiste wahelt läbi merd mööda laiali ja kadusiwad nende silmist. Ja Riiglased läksiwad nendele järele ja wõtsiwad nende käest mõned laewad ära; kuna teised ära pääsesiwad. Ja Riiglased wõtsiwad ristisõitjaid rõõmuga wastu ja tänasiwad Isandat, kes ka praeguses kitsikuses oma rahwast on trööstinud.

Jõe wesi on aga oma kange jooksuga, oma teed lahti lõhkudes, kui ka kanged mere tormi löögid, need puuwärgid, mis nemad mere põhja oliwad lasknud, pärast seda ära purustanud, keda ka Sakslased kõik, mis weel üle oli jäänud, wälja oliwad kiskunud ja ära häwitanud, ja nõnda seda teed kõigile, kes Düüna jõkke sisse tahtsiwad sõita, jälle lahti teinud.


Rotalialased tungiwad Metsepoole ja Sakalased ja Ugaunialased tungiwad Läti maa sisse. Talibaldi surm.

§ 3. Kuna aga Saarlased Düüna pääl oliwad, kogusiwad Rotalialased oma Lääne rajadest1) wäge kokku ja tungisiwad Liiwi maale sisse, kus nemad Metsepooles külad puhtaks riisusiwad ja põlema paniwad. Ja nemad ei leidnud ühtegi Liiwlast, sest et need kõik oma naiste ja lastega kantsidesse oliwad põgenenud. Ja Liiwlased kogusiwad omade seltsi kokku, et waenlastele wastu minna. Ja kui Rotalialased nende nõuu kuulsiwad, nõnda ka oma Saarlaste põgenemist Düüna suust, siis põgenesiwad nemad nõndasammuti ja pöörasiwad tagasi omale maale.

Selle wahel tuliwad ka Sakalased ja Ugaunialased ühe suure wäega Lätlaste maa sisse ja piirasiwad Autiine kantsi ümber. Ja rüütli wennad läksiwad Wõnnust wälja nendega sõdima. Ja kui nemad seda tääda saiwad, põgenesiwad ka nemad nõndasammuti.

Ja kui nemad wastu õhtut Trikatua jõudsiwad, leidsiwad nemad wanema Talibaldi metsade paost wihusaunade juure tagasi tulnud olewat, keda nemad kinni on wõtnud ja elusalt hirmsal wiisil tulega põletanud, ähwardades, teda ära hukata, kui ta mitte neile kõiki oma raha ülesse ei anna. Ja tema juhatas neile wiiskümmend ooseringe2). Aga nemad wõtsiwad ikka raha ja ei ole teda sellepärast mitte wähäm põletanud. Ommeti ütles tema: „Kui mina teile ka annaks kõik oma raha ja oma poegade raha, ei jäta teie ommeti järele mind põletamast,“ ja ei tahtnud neile mitte enam juhatada. Sellepärast on nemad teda jälle tulesse pannud ja kui kala küpsetanud, kunni tema hing wälja läks ja ta ära suri. Ja et tema üks Kristlane olnud, truude ja ristitute Lätlaste hulgast, siis loodame meie, et tema hing ennast trööstides nii suure waewa eest igaweses elus pühade märtiiride seltsis rõõmu saab. Ja Eestlased pöörasiwad omale maale tagasi ja nõnda oli Isand nende kurja nõuu tühjaks teinud.


Ugaunia maa häwitatakse hirmsaste ära.

Siis saiwad Talibaldi pojad, Rameko ja Driniwalde Eestlaste pääle wäga wihaseks, kui nad nägiwad, et nende isa surnud oli ja kogusiwad oma sõprade ja sugulastega Lätlaste wäe kokku, ja nendega läksiwad ka Wõnnu rüütli wennad teiste Sakslastega. Ja nemad tungisiwad Ugaunia maa sisse, riisusiwad kõik nende külad puhtaks ja paniwad põlema, aga kõik mehed, keda nad kätte wõisiwad saada, on nemad elawalt Talibaldi eest kätte maksmiseks, ära põletanud ja kõik nende kantsid põlema pannud, et neil sääl mitte enam warju ei pidand olema, ja otsisiwad neid kõige pimedamaist pao paigust ülesse, nõnda et nemad endid kusagil nende eest ei wõinud warjata. Ja nemad kiskusiwad neid metsadest wälja ja tapsiwad neid, aga nende naised ja lapsed wiisiwad nemad enestega ära wangi, ajasiwad hobused ja elajad ära, riisusiwad palju saaki ja pöörasiwad omale maale tagasi. Ja kui nemad tee pääl tagasi läksiwad, tuliwad neile jälle teised Lätlased wastu3) ja tõttasiwad Ugaunia maale; mis siis teistest weel järele oli jäänud, seda on need häwitanud. Sest need läksiwad neisse küladesse ja maadesse, kuhu teised weel ei olnud jõudnud, kus kõik, kes enne teiste eest ära oliwad põgenenud, nende eest enam ära pääseda ei wõinud. Ja nemad wõtsiwad palju kinni ja tapsiwad kõik mehed ära, aga naised ja lapsed wedasiwad nemad ära wangi ja wiisiwad hulga elajaid ja saaki enestega ligi. Ja kui need tee pääl tagasi minemas oliwad, tuliwad neile uueste teised Lätlased wastu, kes sõasõidu pääle Ugaunia maale walmis minemas oliwad, kes nõndasammati saaki riisuda himmustasiwad, ja oma wanemate ja sugulaste surma eest kätte maksmiseks, keda Eestlased enne maha oliwad löönud, mehi tappa otsisiwad. Ja nemad läksiwad Ugaunia maa sisse, kus nad niisamma riisusiwad, kui endised, ja niisamma wangisi kogusiwad, kui endised. Sest need, kes metsadest oma põldude juure ehk küladesse toiduwara otsima tuliwad, wõtsiwad nemad kinni ja on neist ühed tulega ära põletanud, teised mõegaga ära tapnud ja neile4) mitmesugust piina teinud, kunni nemad kõiki oma raha neile ülesse tunnistasiwad ja neid oma metsadesse kõikide pao paikade juure wiisiwad, ja naised ja lapsed nende kätte ärra andsiwad. Aga ka weel sellega ei olnud Lätlaste tahtmine täidetut; ei, nemad on pärast nende raha ja kõige nende wara, kui ka naiste ja laste ära wõtmist weel nende pää5), mis neile ainult weel järele oli jäänud, ära wõtnud. Ja nemad ei jätnud oma tee pääl kõigist maadest läbi minnes, kunni Ema jõeni ja Tartuni ühte ainust meeste sugu inimest elama, waid lõiwad neid kõik maha, aga naised ja lapsed wedasiwad nemad ära wangi. Ja kui wastastele kätte oli maksetut saanud, pöörasiwad nemad rõõmuga kõige oma saagiga koju tagasi.

Ja jälle tuliwad Wõnnu Berthold omadega ja piiskopi wend Theodorich oma rüütlite ja sulastega, kui ka Talibaldi pojad oma Lätlastega kokku ja läksiwad wäega Ugaunia maale, ja wõtsiwad palju neid Eestlasi kinni, kes enne Lätlaste eest ära oliwad pääsenud, ja surmasiwad neid, ja need külad, mis weel üle oliwad jäänud, pistsiwad nemad põlema; ülepää kõik, mis esimestest weel ei olnud täieste ära tehtut, seda on need hoolega täieste tasa teinud. Ja nemad käisiwad kõik maad läbi, läksiwad üle Ema jõe ja jõudsiwad kunni Waigani6) kus nemad selle maa7) mis teine pool jõge oli, niisammuti puhtaks riisusiwad, külad põlema süütasiwad, mehed ära tapsiwad ja naised ja lapsed wangi wõtsiwad. Ja kui nemad kõik kurja oliwad teinud, mis iial wõisiwad, pöörasiwad nemad tagasi Liiwi maale. Ja teised säädsiwad endid uueste walmis, niikohe Ugaunia maale minema ja niisamma sugust kurja nende pääle wiima. Ja kui need tagasi tuliwad. saiwad jälle teised saadetut. Ja Lätlased ei jätnud mitte järele ega annud Ugaunia Eestlastele rahu. Aga ka neil enestel ei olnud rahu, kunni nemad sellelsammal suwel üheksa8) wäe hulgaga seda Estlaste Ugaunia maad ära rikkumise läbi oliwad häwitanud ja paljaks teinud9), et sääl nüüd enam ei inimesi ega toidu wara leida ei olnud. Nemad tahtsiwad nendega nimelt nii kaua sõdida, kunni nemad, niipalju kui neid weel üle oli jäänud, rahu ehk ristmist otsima tulewad, — ehk neid koguni maa päält ära kaotada. Ja see sündis, et Talibaldi pojad juba enam kui sada ülemat oma isa surma kätte maksmiseks kas ära oliwad elusalt põletanud ehk mitmesuguse muu piinaga surmanud, pääle seda arwamatta palju teisi, keda igaüks Lätlane Sakslaste ja Liiwlastega oli tapnud.


Ugaunialased ja Sakalased heidawad risti usu alla ja saawad rahu.

§ 4. Kui nüüd need, kes weel Ugaunia maal elusse oliwad jäänud, nägiwad, et nemad Sakslaste ja Lätlaste wiha eest kuhugi ei wõinud pääseda, siis saatsiwad nemad saadikud Riiga ja palusiwad rahu. Ja neile ööldi, et nemad need warandused, mis kaupmeeste käest enne ära wõetut, tagasi peawad andma1). Aga nemad ütlesiwad, et nende waranduste riisujad Lätlastest ära tapetut olla ja kinnitasiwad, et neil mitte wõimalik ei olla, seda tagasi anda; siis palusiwad nemad, et kõik tülid maha pidiwad jäetut saama ja neid ristitama, et nemad tõsist rahu, ja Sakslaste ja Lätlaste alalist wennalikku armastust kätte wõiksiwad saada. Ja Sakslased rõõmustasiwad endid ja tegiwad nendega rahu, ja lubasiwad preestrid Ugaunia maale ristima saata. Ja kui Sakalased kõik seda kurja kuulsiwad, mis Ugaunia maale oli sündinud, siis kartsiwad nemad, et neile sedasamma wiisi pidi sündima, siis saatsiwad nemad nõndasammuti saadikud ja nõudsiwad, et neile pidi preestrid saadetama, et nemad, kui ristmine nende maal toimetatut, ka Kristlaste sõbruks saaksiwad2). Siis saadeti preestrid Peeter Kaikewalde3) Soome maalt ja Otto, rüütli wendade preester4), nende juure, ja nemad läksiwad Sakala maale ja ristisiwad sääl Paala jõest saadik, nõnda ka Ugaunia maal Ema jõest saadik. Selle pääle pöörasiwad nemad Liiwi maale tagasi; sest nemad ei julgenud weel mitte nendega ühes elada, teiste Eestlaste rahutuma oleku pärast.


Kuida Razeburi piiskop Wiilip ja Eesti maa piiskop Theodorich Saare maa wahel hädas on.

§ 5. Aga Razeburi piiskop, kes Eesti maa piiskopi Theodorichiga Rooma kiriku kogu pääle tõttas1), usaldas enese ristisõitjatega, kes Saksa maale läksiwad, mere pääle ja sõitis ruttu üheksa kogega Gootlandi saarele. Ja järgmisel ööl tõusis neile wastaline tuul müristamisega, ja kui neil kõige selle päewa wäga paha ilm oli olnud, saiwad nemad wiimaks Saare maa uue sadama sisse2) aetut. Kui nüüd Saarlased tundsiwad, et nemad Riiast tuliwad, ähwardasiwad nemad neid sõdimisega, saatsiwad kõige Saare maa läbi käskusi ja kogusiwad ühe suure laewa wäe kokku. Ja teised, kes hobustega oliwad tulnud, ehitasiwad mere kaldal puuwärkisi, mida nemad kiwidega täitsiwad ja nendega sadama sisse sõidu kohta, mis kitsas oli, kinni toppida püüdsiwad, et nemad pärast sadama kinnipanekut neid kõiki kinni wõtta ja ära tappa wõiksiwad. Sakslased aga läksiwad oma paatide wõi weiksemate laewadega kaldalle ja niitsiwad oma mõekadega wilja põldudelt maha, ilma seda täädmata, et lähemal kaldal wägi seisis, ja tegiwad teisel kaldal seda iga pääw. Wiimaks on Saarlased, kui nad waritsejad wälja oliwad pannud, kaheksa meest neist wangi wõtnud, ühed maha löönud ja teised wangi wiinud ja ühe paadi ära wõtnud. Selle läbi wäga julgustatut, saatsiwad nemad kõige Eesti maa jagudesse käsud, ja ütlesiwad, et nemad olla Riia piiskopi kõige oma wäega wangi wõtnud. Ja nemad tuliwad kõik suure wäega. Ja kui hommiku wara koitma hakkas, nähti meie ees kõik meri3) kui must4) olewat, täis nende riisumise laewu kihamas, kes kõige selle päewa meie wastu sõdisiwad. Ja mõned neist wedasiwad puuwärkisi ja wanu paatisi ühes, lasksiwad need mere põhja ja täitsiwad neid kiwidega, ja toppisiwad nõnda meie sadama tee kinni, mis üle suur hirm meie pääle tuli, et meie arwasime, et meie nende käest enam ära pääseda ei wõi. Teised nende seast wedasiwad kolme suurt tuld ühes, mis kuiwest puiest oli tehtut ja elaja raswaga põlema süüdatut ja suurte puu raamide pääle pandut. Ja esimene tuli, mis kõrgemalt põles, kui teised, aeti üle mere ja tuli meie poole, ja kauge lõuna tuul ajas seda suure hooga meie pääle. Ja Eestlased sõitsiwad oma riisumise laewadega selle tule ümber ja juhtisiwad seda otse meie kogede keskkoha pääle. Meie koged oliwad aga kõik üheteise külgi kinni seotut, et meil kergem oleks wastastele wastu panna; seda enam kartsime nüüd meie, et meie tule käest ära ei wõi pääseda. Ja kui see tuli juba, mis kõrgem oli, kui kõik meie koged, oma leekidega meie juure ulatas, hüüdsime meie piiskopi omast kambrikesest wälja, kus tema ööd ja päewad palwet tegi. Ja tema tuli ja nägi, et meil ühtegi nõuu ega abi enam ilma Jumalata ei olnud5), siis tõstis tema omad silmad ja käed taewa poole ülesse6) ja palus pääsemist praegusest tulest. Ja meie waatasime kõik sinna poole ja waata7), äkitselt pööris lõuna tuul hommikusse ja hommiku tuul pööris tuule lipu, mis purju pääl8) oli, teisipidi ümber ja puhus tule meitest ära ja ajas seda pikkamisi ümber kogede mööda meie taha mere pääle. Ja meie tänasime kõik Isandat, et ta meid praegusest põlemisest nähtawalt ära päästis. Ja nemad ajasiwad teise tule ja ka kolmandama meie pääle, kelle wastu meie pika wõitlemise ja wee walmisega palju tööd tegime, kelle ka tuul wiimaks meitest kaugele ajas. Selle wahel sõudsiwad teised Eestlased meie ümber ja haawasiwad oma odade ja noolidega mitmeid meie omaksist, ja jälle teised, kes sedasamma teed meie ümber tagasi jõudsiwad, wiskasiwad kiwa oma peterellidega meie pääle. Ja meil oli hirm niihästi selle kinni pandut sadama pärast, kui ka sõa waewamise pärast. Siis ütles meie kipper Albert Sluk: „Kui teie,“ ütles ta, „kannatlikult seda teha tahate, siis saab meid Isand praegustest hädadest ära päästma. Et meie laewad mitte koormatut ei ole, waid tühjad on ja nõnda madalast weest läbi wõiwad minna, siis wõime meie teist teed wälja pääseda, kui teie tugewad ja sõariistadega ehitatut mehed paatidesse astute, ankrud wälja wiite ja sügawasse wälja wiskate, siis waenlaste keskelt läbi jälle meie juure tagasi tulete ja teised ankrute külgi seotut köitega kogesid tõmmates järele tulewad, kunni meie sügawa mere pääle jõuame9). Ja meie tegime kõik nõnda ja tõmbasime, kunni meie kardetawaist kohtadest üle, ja sure laia mere pääle jõudsime. Need rüütlid ja sulased aga kes paatides ankruid wälja wiisiwad, saiwad waenlastest hirmsal wiisil kannatada ja saiwad nende odade ja noolte, kui ka kiwiwiskamiste läbi raskeste haawatut. Nemad wõtsiwad wiimaks enestega ühe köwera raua wõi raud haagi, keda nemad ühe riisumise laewa pääle wisata ja seda nõnda kinni wõtta tahtsiwad. Ja nemad wiskasiwad selle ühe pääle ja tahtsiwad seda juba eneste juure tõmmata, aga Eestlased põgenesiwad kange sõudmisega neitest ära ja tõttasiwad teiste riisumiste laewade poole. Ja et piiskop sellesammal tunnil püha neitsit nõnda palus: „Näita, et sa üks ema oled! Näita, et sa üks ema oled!“ siis on ta tõeste näitnud, et ta üks ema on. Sest see põgeneja riisumise laew, mis suur ja palju meestega täidetut oli, kihutas kange hooga ühe teise pihta ja läks suure raksumisega keskelt lõhki, woolas wet täis ja wajus kõige meestega mere põhja. Ja kõik teised ehmatasiwad endid selle üle. Ja kui nad nägiwad, et et meie juba sügawa mere pääle olime jõudnud, kogusiwad nemad endid mere kaldal kokku. Ja neid oli mitu tuhat kõigest Eesti maast kül jala ja hobustega kokku tulnud, ja ligi kahesaea laewaga. Siis saiwad nemad üksteise pääle wäga wihaseks, suure kisendamisega ja peksmisega, sellepärast et nemad kahe nädalise tööga midagi ei olnud ära teinud ja palju omadest, kes merde oliwad uppunud ja meie ammuküttidest ära tapetut, ära oliwad kaotanud. Ja nemad tömbasiwad omad purjed ülesse, laotasiwad endid merd mööda laiali ja läksiwad ära igaüks oma teed. Ja meie rahwas ajasid neid omas paatides taga ja wõtsiwad nende käest ühe suurema riisumise laewa ära, keda nad enestega ühes Gootlandi ära on wiinud. Ja nõnda päästis meid sellel päewal püha neitsi, kuida tema ka kõiki Liiwi maa rahwast tännini kõigest hädast on päästnud, kunni täna päewani.


Piiskopi Wiilipi surm Itaalias.

§ 6. Kui Isand meid Saarlaste käest ära oli päästnud, jäime meie sinna sadamasse, kunni kolm nädalit mööda oliwad läinud, sest et meil mere pääl iga päew kuri ilm, kanged tormid ja wastalised tuuled oliwad. Ja meil oli suur nälg ja puudus toidusest, kus piiskop helduses kõik wälja jagas, mis temal oli, ja meie tegime iga päew tõotust ja palusime, et Isand meid siit kohast ära wõtaks päästa. Ja see sündis Maarja laupäewa õhtul, kui meie juba kui poolsurnud, wastastikku laulmisi1) laulsime, siis puhus lõuna tuul ja kõik wastalised tuuled jäiwad järele, kus Isand meile hää tuule andis: siis tõmbasime meie purjed ülesse ja jõudsime teisel hommikul Gootlandi. Ja altari kiwi pääl2) seistes tänas piiskop Isandat ja ütles: „Meie oleme, oh Isand, tulest ja weest läbi käinud, aga sina oled meid wälja toonud ja jahutanud. Sest sina, Jumal, oled meid läbi katsunud, tulega oled sa meid puhastanud, ni kui hõbedat puhastatakse; sa oled meid lasknud wõrgu sisse minna, sa oled waotust pannud meie selja pääle, ja oled inimesed lasknud meie pääde üle söita3): sa oled meid ära päästnud oh Isand kõigest meie hädast ja meid jälle selle kindla kalju pääle toonud!“ Temal oli nimelt suur igatsus selle kalju juure jõuda, mis Kristus ise on4), ja palju õhkamistega jättis tema mere pääl Jumala teenistuse pühitsuse pidamatta, ehk tema kül iga üle päewa missa5) ohwert wälja jättes püha õhtusöömaaega wõttis. Ja Isand täitis wiimaks tema igatsust ja saatis teda selle teekonna pääl Neronia6), kus tema ühe kerge haiguse järel oma waimu Isanda kätte andis. Ja tema keha maeti ühe endise kardinali marmorist haua sisse, Augustiini ordu kloostris, mis jõe ääres seisab.

Ja üks Neronia mees nägi nägemises, et üks tuwike kui wälgu joon hiilgades üle Alpi mägede tuli ja ennast seie puhkama maha laskis; ka teised on tunnistanud, et nemad niisugust inglite nägemisi tema haua juures on näinud. Ja se ei olnud mitte ime; sest tema oli üks liikumata ja kindel mees, kes ei õnne ega õnnetuse läbi Kristuse järele igatsusest ära ei wõinud pööratut saada, nõnda, et tema oma waiksete palwete korda enne warahommikuse Jumala teenistuse lõpetust ja enne päewa tõusu järel peetawa esimese Jumala teenistuse lõpetust iialgi ei tahtnud segada7), nii kui Riia tulekahju juures, kus tema, kui kõik põles, omast majast wälja sai aetut8), nõnda ka kesket waenlasi mere pääl9), ja nõnda ka kolmat korda, kus tema ööwahist raskeste sai haawatut, kui tema müüri pääl omas palwes oli10). Nõnda on siis Jumal temale selle aseme annud, mida ta enesele soowinud, mis kindel ja liikumata seisab kalju pääl. Tema hing olgu Kristuse juures ja tema mälestus jäägu õnnistuseks11)!


Kontsilium Roomas. Sakalas ja Ugaunias ristitakse.

§ 7. Isanda inimesekssaamise 1215 aastal sai Rooma kiriku kontsilium paawsti Innozenziuse III. juhatuse al ära peetut, ja sääl oliwad patriarchisi, kardinalisi ja piiskoppisi neli sada kous, aga abtisi kaheksa sada. Nende seas olli ka Liiwi maa piiskop Albert, Eesti maa piiskopiga1). Need andsiwad püha isale kui ka kõigile piiskoppidelle Liiwi maa ristikoguduse kiusatustest ja sõdadest, kui ka tema palumistest täädust. Ja kõik rõõmustasiwad endid paganate ümberpöörmise üle, nõnda ka nende mitmesuguste Kristlaste sõdade ja wõitude üle. Ja piiskop ütles: „Ni kui sina, püha isa,“ ütles ta, „Jerusalemma püha maad, see on: poja maad2) oma püha hoolega ei jäta hoidmatta ja tallitamatta, nõnda ei tohi sina Liiwi maad, see on: ema maad3), mis sinu eestmuretsemise troosti läbi tänini paganate sekka laiale on laotatut, ka sellel korral mitte ilma trööstiwa kinnituseta maha jätta. Sest poeg armastab oma emat, kes, nii kui ta mitte ei taha, et tema maa peaks kaduma minema, ka wissist seda mitte ei taha, et ema maa häda sisse peaks jääma.“ Temale wastas püha isa ja ütles: „Nii kui meie poja maad, nii tahame meie ka ema maad oma isaliku eestmuretsemise hoolega igal ajal püüda awitada.“ Ja kui kontsilium lõpetatut sai, on tema neid rõõmuga kodu saatnud, uue meelewallaga jutlust ütlema ja ristisõitjaid pattude andeksandmiseks ristiga tähendama, et nemad nendega Liiwi maale lähäksiwad ja noort ristikogudust uskmatade pääletungimise eest kaitseksiwad4).

Room annab õigusi, Riia aga ristib5) paganaid. Sest Peeter Kaikewalde ja preester Otto6), kes Riiast läkitatut oliwad, kastsiwad Sakalat ja Ugaunia selle wahel püha pesemise weega ja kutsusiwad neid igawese elu juure.


Lääne kantsi Sontagana ära wõitmine.

§ 8. Rotalialased1) oliwad aga weelgi wastased ja ei tahtnud Kristlaste säädusi wastu wõtta. Nende wastu sai üks sõasõit nõuuks wõetut. Kui Isanda sündimise püha mööda oli, sai Liiwlastele ja Lätlastele üteldut, et nad walmis pidiwad olema ja endid kokku koguma, kristliku nime wastaste wastu minna. Neile tuliwad ka Sakslased rüütli wendadega wastu, kelle seas ka grahw Burchard ristisõitjatega oli. Need läksiwad kõik ühes mere jeä pääle, kunni nemad esimese Eesti maakonna sisse jõudsiwad. Ja nemad jagasiwad oma wäe kõikide külade pääle laiali ja ajasiwad põgenejaid Eestlasi taga, tapsiwad, keda nad kätte saiwad, riisusiwad naised, lapsed ja ellajad ära ja kogusiwad endid Sontagana2) kantsi juure kokku, piirasiwad Eestlased sääl sees ümber ja sõdisiwad nendega üheksa päewa. Siis tegiwad nemad ühe puust warju torni, ja se sai kantsi ligi aetut. Selle pääle läksiwad Liiwlased ja Lätlased ammuküttidega ülesse, kus nad siis kantsi walli päält palju Eestlasi oma odadega ja noolidega tapsiwad, palju haawasiwad ja neid kantsi walli päält tagasi ajasiwad. Et aga Eestlased sõdides wäga julgeste ette tuliwad, kui tahaksiwad nemad ammutüttidele3) õiete ettejooksta, siis saiwad neist mitmed haawatut ja mitmed surmatut. Sellepärast on nemad wiimaks, kui palju surmatut oliwad ja et neil ka wet ja toiduse wara puudus, endid alla heitnud ja rahu palunud. Sakslased aga ütlesiwad: „Kui teie omad wölskuse sõariistad maha tahate panna ja tõsist rahu, see on Kristust oma kantsi wastu wõtta, siis tahame meie ka hää meelega kõike armu anda ja teid oma wennaliku armastuse sisse ülesse wõtta.“ Kui nemad seda kuulsiwad, on nemad niikohe ristmise saakramenti kõige Kristlaste kohustega rõõmuga lubanud wastu wõtta. Sellepärast sai wiimaks preester Gottfried4) kahekümnemal päewal nende juure kantsi läkitatut. See õnnistas neid ja ütles: „Tahate teie ebajumala teenistust maha jätta ja Kristlaste ainu Jumala sisse uskuda?“ Ja kui nemad kõik wastasiwad: „Meie tahame seda!“ siis riputas tema neid weega ja ütles: „Nõnda saage siis kõik ristitut Jumala Isa, Poja ja Pühawaimu nimel5).“ Kui see oli toimetatut, siis sai rahu antut, ja kui wanemate pojad pandiks oliwad saadut, pööris wägi kõige riisutut waraga, saagiga ja wangidega Liiwi maale tagasi, Jumalat paganate ümberpöörmise eest auustades, kes on kiidetut igaweste6).


Esimene sõasõit Saare maale.

§ 9. Mõne päwase puhkamise järele, kui jälle jõudu oli saanud, kogusiwad Riiglased endid jälle Liiwlaste ja Lätlastega kokku ja läksiwad mere jeä pääl, mis alalise kange külmuse läbi tugewaks oli külmanud, oma wäega Saare maa poole. Ja nemad leidsiwad tee mere pääl wäga hää. Ja nemad jaotasiwad oma wäe kõikide teede pääle ja küladesse laiali, kus nemad palju kinni wõtsiwad ja mehed kõik ära tapsiwad, aga naised, lapsed ja elajad enestega ära wiisiwad. Ühe kantsi juure tuliwad nemad kokku, ja on nendega sõdides, kes kantsis oliwad, mõned neist haawanud ja ära tapnud. Ja et nemad selle wäga kange külmuse pärast nimetatut kantsi mitte ei hakanud wõita püüdma, siis pöörasiwad nemad kõige oma riisutut wara ja wangidega oma teed jäe pääl edasi. Ja kui mõned hüüdsiwad, et malewa1) tulla, ja teised2) ruttu tulede3) juure tõttasiwad, siis lõppis mõnede jõud, langesiwad külmast kangeks jäänud, maha, ja suriwad; teised aga jõudsiwad terwelt kodu.


Polozki kuningas Wladimir sureb äkitselt.

§ 10. Aga kui Isanda ülestõusmise püha mööda oli, saatsiwad Eestlased saadiku Polozki kuninga Wladimiri juure, et tema oma wäega tuleks ja Riia ümber piiraks. Nemad isi lubasiwad Liiwlased ja Lätlased sennikaua sõaga kinni pidada ja ühes ka Düüna suus sadama kinni panna. See wõltside nõuu oli kuninga meele järele, sest et ta ikka Liiwi maa ristikogudust kiusata püüdis, ja saatis sõnumid Wene ja Littawi maale, ja kutsus suure Wenelaste ja Littawite wäe kokku. Ja kui nemad kõik kokkutulnud ja walmis oliwad, ja kuningas just laewa tahtis astuda, et nendega minna; ja waata! ta langes äkitselt maha, heitis hinge ja suri1) äkilist ja ilma ootmata surma. Ja kõik tema wägi läks laiali ja pööris tagasi omale maale.


Wahi laew Düüna pääl. Saarlased riisuwad Astijärwe ääres.

§ 11. Ja kui need, kes piiskopi perest Riias oliwad, kui ka rüütli wennad, Eestlaste kurja nõuu kuulsiwad, otsisiwad nemad ühe koge, tegiwad selle ümberringi kui kantsi kindlaks ja paniwad wiiskümmend meest sinna sisse ammudega ja sõariistadega, ja säädsiwad selle laewa Düüna jõe suhu sadama teed hoidma, et mitte Saarlased ei tuleks ja seda kinni ei topiks, nii kui enne.

Kui nüüd kuningas ära oli surnud, läks see täädus Saare maale, ja kui nad seda ka kuulsiwad, et ammukütid ja sõariistadega ehitatut mehed Düüna sadamat kaitsesiwad, sõitsiwad nemad Salatsi jõkke sisse, sõudsiwad ülesse ja riisusiwad Astijärwe juures Lätlaste külad puhtaks, wõtsiwad naised wangi ja tapsiwad mehed ära. Ja mõned Lätlased kogusiwad endid kokku, ajasiwad neid1) taga ja tapsiwad mõned ära, keda nad kätte saiwad, ja ajasiwad teised laewade pääle.

Ja ristikogudus oli waiki mõned päewad ja ootas piiskopi tagasi tulekut.


§ 2. 1) Waata 18, 8. — 2) kes sääl alewis elasiwad? waata 14, 5.3) 9, 6; wissist on tema 1213.4) oma wendade Dietriech ja Albertiga ära reisinud, waata 16, 7. 17, 1.5) kuida juba ülemal räägitut, aga need kes maa teed tuliwad, seisawad wakka.

§ 3. 1Sontagana ühes, § 8.2) 16, 4. — 3) Siin tuleb niisamma sugune sõasõitude arutamine, kui 15, 7.4) tapetatawatele muidugi enne tapmist; ühenda § 5. 10, 5.5) nii kui 26, 3. — 6) Laiuse maa piirini.7) mitte Waiga wõi Waijatu maa, mis mitte Ema jõe äärest pääle ei hakanud, waid põhjapoolse Ugaunia maa tüki, waata 15, 7.8) kuus oli aga ülesse arwatut.9) Eesek. 33, 29.

§ 4. 1) 11, 7.2) Siis sai wissist ka Sakalaga rahu tehtut; üh. 16, 1.3) Soome keeli on „kaikkiwaltas“ kõigewägewam. See piiskoplik preester oli wissist üks soomlane, kellel oma ema keel Eesti maal wäga hää pruukida oli.4) 18, 7.5) Waata § 7 lõpul.

§ 5. 1) 18, 1. 19, 7. Paawst Innocenz oli selle kogu 1. Nowembriks 1215 kokku kutsunud.2) See sadam näis laewnikudele hiljemalt tuttaw olema. Seda nimetati kül uueks sadamaks ja oli wist lõunapoolse Saare maa ranna ääres, kust Sõrwe poolsaar pääle hakkab ja Salmi jõgi lõunapoole wälja jookseb, kui see mitte Sääre sadam Sõrwe maa lõunapoolses otsas ei ole.3) Hendrik oli selle järel isi sääl juures ja wissist piiskopi Wiilippi seltsi seas, waata 16, 3 ja 18, 3. 4) nõnda kui 14, 5.5) Ühenda Estri r. 14, 14.6) Ühenda 17, 1.7) Ühenda Makkab. 9, 39. — 8) wõi masti otsas?9) Siin on näha, et nemad oma laewu kinnipandut sadamast ankrudesse kinnitatut paatides köite waral lagedasse merde wälja tahtsiwad wedada. — Üleüldse on see lause kaunis segane.

§ 6. 1) Wastastikku laulmine pärast wara hommikust Jumala teenistust, mis preester pääle hakkab ja koor sedasamma uueste wastu laulab.2) Altari ees kiwi astme pääl.3) Taw. Laul 66, 10—12. Ka järgmised sõnad on piibli kõne järele, kuida tema seda üleüldse pruugib.4) 1. Kor. 10, 4. 1. Peetr. 2, 4 j. e. Enne oli altari kiwist kõne. — 5) Missa tähendab üleüldse katoliku Jumala teenistust. Missa ohwer on leiwa ja wiina muutmine Kristuse ihuks ja wereks, keda preester kõikide eest lepituseks pead pruukima. Mere pääl peawad „kuiwad missad“ ilma karikast pruukimata peetama.6) Et see koht Itaalia maal on, on juba Hendriku jutust näha. Neronia seisis 4 Rooma penikoormat Comacchiost põhja pool, Hendriku jutu järele Po di Volano jõe ääres. Wõi on see ehk koguni Veroona? Albert von Stade tääduste järele on Wiilip 1215. aastal surnud, teiste Saksamaa sõnumite järele 14. wõi 15. Nowembril.7) Katoliki kloostrite palwe tundide säädus oli, et iga kolme tunni järel Jumala teenistust pidi peetama ja nimetati neid 7 hooret: matutina (hommikust ööd), prim (esimene tund pärast päewa tõusu), terz (kolmas tund), sext (kuues tund), none (üheksas tund), vesper (õhtu tund), ja komplet (õhtu öö tund). Kui siis just awalikku Jumala teenistust ei olnud, siis pidas tema ka neil kahel wara hommiku tunnil, ilma kellegist hädast hoolimatta, wagusi oma palwet.8) See oli Alberti maja, 18, 1, mis sellel hirmu ööl ka ära põles, 18, 6.9) Kus tema ööd ja päewad palwet tegi § 5.10) Se wõib enne Saksamaal sündinud olla.11) Siirak 45, 1.

§ 7. 1) Albert oli sellel korral teistkorda Roomas, 15, 2, Dietrich aga juba neljat korda, 1, 12. 4, 6. 7, 5 j. e.2) Palästiina maa oli paawsti poolest Pojale (Jeesusele) ja3) Liiwi maa emale (neitsi Maarjale) antut ja pühitsetut.4) Kontsilist üh. weel 29, 8. Alberti tülid mõega wendadega saiwad sääl wist ka ära lepitatut (üh. 16, 18. 17, 6. 18, 1), ja paawsti eksitused kaotatut; waata 20, 24.5) Õieti „kastab,“ Ladina keele rigat; sõnamäng Riia nimega, waata 4, 5.6) 18, 7. 19, 4.

§ 8. 1) Siin ülepää kõik Läänlased. — 2) Ühenda 14, 10. 29, 7. Selle ase on praegu alles põhjaõhtu poolses Liiwi maa nurgas Mihkle kihelkonnas olemas, keda maa linnaks kutsutakse. Sellest on wist kõik see maakond, ja ka nimetatut kihelkond oma nime saanud, keda enne Sontakken kutsutut.3Et quasi magis dantes locum balistariis. — Kui tahaks enam ruumi anda ammu küttidelle, see on, pihta laskmise tarwis.4) Lodigeri preester 21, 7.5) Matt. 28, 19. — 6) 10, 9.

§ 9. 1) Saarlaste sõawägi. Waata 9, 3.2) Hüüdjad muidugi ka ühes.3) Laagrite asemele, ühenda 22, 3.

§ 10. 1) Apost. Teg. 5, 5.

§ 11. 1) Eestlasi.