Mahtra sõda/11

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
10
Mahtra sõda
Eduard Vilde
12


11.

Taim wõeras mullas.

Pärast esimesi kokkupõrkamisi wana paruni ja paruni-prouaga elas koolipreili Marchand X. mõisas weidi wagusamat põlwe. Ta hoidis ennast suuremate „ettewaatamatuste“ eest — mitte koha kaotamise kartuse pärast, waid ära nähes, et pahandused mingit tulu ei tooks, et ta olukorda siinses majas muuta ei suudaks ja et tal siin ju ainult mõni kuu weel oli wiibida. Teiseks oliwad lapsed teda ta hea südame, alalise lahkuse ning tüdimata kannatuse pärast aegamööda nii wäga hakanud armastama, et nad tema peale mitte enam iga tühise asja pärast ei läinud kaebama; jah, preili Marchandi mõtte- ja tundmuste-ilm oli nende eneste kohta teadmata juba seda wõrd mõjuma hakanud, et nad nii mõnegi asja, mis neid enne wõerastama oleks pannud, nüüd üsna loomuliku ja kohase leidsiwad olewat. Sest Juliette tegi oma kaswatusetööd, millest teda ta südametunnistus lahku lüüa ei lubanud, wagusaste edasi, ja ta tegi seda enamiste teadmata ja tahtmata, sest ta õpetas ju ainult, mis talle enesele oli õpetatud. Lastele oli ühtlasi tema elustaw, surnud õppimist kergendaw ja lõbusaks tegew õpewiis ikka enam maitsma hakanud. Nad rääkisiwad waimustusega preili Marchandi õpetundidest, neid ikka ja ikka jälle preili Ritteri igawa, kärsituma pähetuupimisega wõrreldes. Iseäranis tundis wagusa, pehme loomusega Raimund uue koolipreili wastu suurt auukartust ja kaitses teda südilt iga kõwera sõna wastu, mis teiste suust juhtus kukkuma. Ja et lapsed kaswatajaga nii rahul oliwad ja temast enam midagi paha ei kõnelenud, siis polnud ka wanematel asja tema elu kauemine kibedaks teha.

Üksnes Adelheid von Heidegg polnud preili Marchand’i sõber. Wiimane ei teadnud temale midagi paha teinud olewat, püüdis teda koguni soojuse ja peene taktiga oma poole tõmmata— asjatu! Mitte ainult, et paruni tütar koolipreilile igal parajal ja mitte-parajal puhul nende seisuslist wahet torkawal wiisil püüdis näidata, waid Juliettel oli sagedaste koguni tundmus, kui wihkaks see wäike, waewalt lapse-east wälja wõrsunud tütarlaps teda. Kaua aega ei saanud ta, hoolimata kõigest peamurdmisest, selle nähtuse põhjust kätte; wiimaks jõudis ta selgusele, mis ta head südant kibedaste haawas: Adelheid von Heidegg oli kade tema peale — kade tema näojume pärast! Ta näis kartwat, et see tema kaunis keskpäralise iluduse peale warju heidab!

Juliette oli nimelt seltskondlistel koosolemistel neid kihwtiseid pilkusid märganud, mis Adelheidi silmast tema poole lendasiwad, kui ta nooremate herradega pikema jutu sisse sattus, kui tema laulmine nende poolt kiitust leidis, wõi kui teda sagedamine tantsule paluti. Ja ometi ei wõinud Juliette selle wastu midagi, et need noored, kõrgid rüütlid oma seisuse-uhkuse wahel nii wäga ära unustasiwad, et nad „teeniwa inimesega“ rohkem tegemist tegiwad, kui sünnis oleks olnud, rohkem, kui Adelheid ja teised seltskonna pärisliikmed seda soowisiwad! Juliette ei teinud nende ligitõmbamiseks tõeste midagi. Paljud neist herradest oliwad temale oma wiiside ja mõtete poolest otse wastumeelt. Aga nad tuliwad, nagu kärblased tulekuma ümber koguwad. Iludus ja waim on wõidurikkad, olgu nende omanik talutoas wõi würstilossis sündinud, olgu ta teenija wõi walitseja. Nad imestasiwad Prantslase isewärki iludust, maitsesiwad tema kõne mõnu, ning julgesiwad isekeskes ja ka teiste kuuldes oma imestust awaldada. Ja seda ei sallinud wäike, ilus, noor paruni-preili.

Tema tusk kaswas aegamööda seda suuremaks, et ta naisterahwalise meeleterawusega oma kõige wanemast wennast midagi märkas, mis kahtlemata Juliette iludusega ühenduses seisis. Herbert Heidegg ilmutas ju selle naisterahwa kohta olekut, mis mitte kaugel ei olnud soojast sõprusest, auustamist wõi — weel naeruwäärilisemast! Herberti pilgus läikis midagi wäga kahtlaselt, kui ta Juliette ilmumist märkas, kui ta tema healt kuulis, kui ta temaga sõnu wahetas. Ja ta näole ilmus seejuures nii helkjas kuma, ta heales oli nii palju sulawat elawust, et Adelheid wõerastades teda waatlema hakkas ja wiha pärast ära punastas, kui leidis, et ta tähelpanekud õiged oliwad ja õigeks jäiwad.

Ta awaldas selle üle wenna wastu hiljuti paar nõelawat tähendust. See ei püüdnud salatagi! Herbert kostis kõige suurema rahuga:

„Ja, preili Marchand on ilus — koguni wäga ilus! Ja miks ei peaks ma sellest iludusest rõemu tundma?“

Adelheidi ilus nägu muutus silmapilguks üsna inetumaks.

„Sinu maitset pidasin ma tõeste paremaks!“

„Õeke, kui sa seda ütled, siis oled kade!“

„Kade? Kelle peale? Preili Marchandi peale? Naeruwäärt!“

Oo, missugust sügawat põlgtust selle wäikese neiukese roosisuukene mõistis awaldada!

„Kuidas?“ küsis Herbert. „Ma arwan, preili Marchandi iludus on wastuwaidlemata. Meie noored herrad ligidal ja kaugel on seeüle wähemast täieste ühisel arwamisel.“

Kui Herbert ei eksinud, siis kahwatas ta õekene ära. Adelheidile oli selle sõnaga nagu pikk teraw okas südamesse pistetud. Sellest silmapilgust saadik wihkas ta seda teeniwat inimest, kelle ilu suurtsugu mehed ei häbenenud imestada!

„Ma arwan kõige pealt,“ wastas ta wärisewa healega, „et see parun Herbert Heideggile mitte sünnis ei ole, meie koolipreili iludust nii silmapaistwal wiisil kumardada. See rikub niisugused inimesed ära. Meie Mai on ju ka ilus tüdruk…“

Herbert naeris tütarlapse kentsaka kadeduse üle, tundis aga seejuures imelikku kipitamist südames. Ta oli peaaegu ehmatanud. Misüle? Ta ei teadnud seda isegi. Wiimaks pidi ta omale tunnistama: see üle, et tema olekut Juliette wastu tähele oli pandud. Ja kes oli seda teinud? See kuueteistkümne-aastane lapsuke, kes muidu igas asjas nii pealiskaudne, nii osawõtmata oli! Kui see juba niisugusele leidusele jõudnud, siis — — Ta jättis mõtte pooleli ja läks ruttu wälja külma talwise õhu kätte…

Adelheidi näriw wiha Juliette wastu tuli mõni aeg hiljem wäga piinlikul wiisil awalikult nähtawale. Märtsikuus pühitseti tema seitsmeteistkümneaastast sündimisepäewa suurepäralisel wiisil. Külaliste hulk oli haruldane rohke, nende seas muidugi palju noori preilisid ja herrasid. Terwe mets laiu krinolinisid, kahisewat siidi ja helkjaid pidukleitisid mühas ühes mustade sabakuubede laanega uhkeste ehitud, hiilgawalt walgustatud piduruumides. Palju kulda ja kiirgawaid kiwa, hulk lillesid ja läikiwaid silmi. Pikad, sihwakad neiud, tugewad, toreda kaswuga mehed. Palju jumekaid, peeneid, põlise hariduse wägewa käe läbi joonitud nägusid. Missugune wahe nende wahel siin hiilgawas saalis ja nende wahel seal suitsewates saunades! Siin tugewus, terwis, ilu — seal kidur kõhnus, kiratsew inetus. Toit, õhk, waimuwalgus, tegewus — kuis on nad siin ja kuis on nad seal mõjunud! Siin on nad toreda palmimetsa kaswatanud, seal wiletsa kanarpiku sünnitanud…

Adelheid Heidegg, seltskonna hellitatud sünnipäewalaps, oli oma walges kleidis ilus kui õis. Ta oli oma wälimuse eest nähtawa püüdega hoolitsenud. Aga teisi temasuguseid oli weel palju, ka ilusamaidki. Need oliwad aga kõik kaunis harilikud Eestimaa saksanäokesed, mille hulgas ka wäga igapäewased, isegi inetud ei puudunud. Seal wõidi nüüd öelda, mis tahtes, aga kui koolipreili Marchand oma lihtsas kollases kleidis, kollane lill sinimustades juukstes, piduliste sekka ilmus, siis käis meesterahwa-ringkonnast liikumine läbi, nagu see, mida äkitselt puhuw tuulehoog noores metsas sünnitab. Iga pilk näis midagi ütlewat. Sel prantslasel oli midagi, mis teistel puudus. See ei olnud wahest mitte iludus ise, waid midagi, mis selle ümber wõi külles oli, midagi, milleks kindlaste piiratud seletus puudus.

Juliette tundis oma seisukorda siin majas ja selles seltskonnas, ning määras selle järele oma oleku. Ta oli tagasihoidlik, tõsine, mõetu-pidaw igas asjas. Enamiste hoidis ta ennast oma kolme kaswandiku seltsi, nendega juttu ajades ja muul wiisil nende aega wiites. Ka tema imestajad oliwad hakatuses wilud ja püüdsiwad seltskonna ees wälja paista lasta, kui ei paneks nad teda tähele. Seda nõudis harjunud takt nende wanemate, sugulaste ja terwe kõrgeste sündinud seltskonna wastu.

Sel ajal oli preili Marchand’il hästi mahti, külalisi oma kõrwalistest istepaikadest lähemalt silmitseda ja nende juttu siin ja seal pealt kuulata. Wanad herrad paljaste ja poolpaljaste pealagedega, lotti ja kortsu wajunud silma-alustega ja iseteadliselt naeratawate suudega — mõni weel pikk ja püst, mõni juba wimmas kuklaga — kõnelesiwad enamiste põllutööst, kurtsiwad oma talupoegade üle, wõi kiitsiwad oma hobuseid, jahikoeri ja püssa, millele siis pikk rida jahilugusid ikka uutes teisendites järgnes. Wanemad prouad, oma krinolinides nagu heinasaadude sees istudes, juuksed oimude peale siledaste maha kammitud, jutustasiwad palju oma lastest, kõiksugu perekondlikest juhtumistest, oma peremamslitest ja toatüdrukutest ning nende halbadest omadustest. Siin kui seal oli palju kaebtust kombelikult ikka alamale langewate inimeste ja woorusest ning wanadest paleustest lahku lööwa aja üle. Teadused, kunstid ja kirjandus pakkusiwad harwaste jutuks ainet. Maa-aristokratia seisis neist asjadest kaunis eemal.

Noor seltskond pühendas enda täieste lõbule. Kerge, pealiskaudne jutuwestmine nokkimise toonil oli üleüldine, ammu kuuldud naljatused, peened, wiisakad, aga mitte algupäralised meelitusesõnad lendasiwad sinna-tänna, ja kõigele lõbule krooni pähe pani tants, mille järele kõik need kenad wäikesed neiujalad siidikingades kärsituma kõpsutamisega ammugi oodanud.

Kõige pealt paistis koolipreilile see üliwiisakas, ümardaw ning tihti wäga südamlik olek silma, mida kõik külalised, noored ja wanad, üksteise wastu ilmutasiwad. Üksmeel, rahu ja rõem walitses selles seltskonnas. Siin mõistis üks ühte ja teine teist. Nende arwamised käisiwad kokku, nagu nende tulud kokku käisiwad. Neil oliwad ühesugused mõtted ja ühesugused püüded, seepärast auustas ja armastas igaüks teisega ühes iseennast. Juliette pidi eneselt imestades küsima, kas siis need needsamad inimesed on, kes wäljaspool seda õhku, seda ollust, milles nad isekeskes elawad, nii wäga teiseks muutusiwad, kõik oma wiisakuse, peensuse, hingelise soojuse korraga nagu raudsesse tuppe tõmmasiwad ja ainult terawad, weristawad okkad püsti ajasiwad? Oliwad need needsamad inimesed, kes oma teenijaid halastamata kombel weriseks lasksiwad peksta, seda külma werega pealt waatasiwad ja nendega kunagi sõbralist, soojast südamest tulewat sõna ei wahetanud, rääkimata sellest, et nad neile töökoorma peale paniwad, mille raskus neile enestele kui tegelistele põllumeestele tundmata ei wõinud olla?

Nooremad herrad jõiwad wirgaste, sest liköörid ja weinid oliwad head; selle poolest oli rikka parun Heideggi kelder kuulus. Seda rikkust awaldas ka söögilaud. Nad sõiwad ja jõiwad ja oliwad rõemsad, ning lõbus, mõnus elumaitsmine paistis igalt palgelt.

Tantsuks sai preili Marchand proualt käsu, klawerit mängida. Teda nähti aga klaweri taha unustada tahetawat. Ta mängis ligi tunni aega järgemööda, ilma et teda ära oleks peastetud. Siis halastas Herbert tema peale ja laskis herra Lustigi üles otsida, kes, nagu see tema wiis, piduruumidest salaja oma üksikusse kambrisse oli pugenud; ta pidi preili Marchandi asemele klaweri taha asuma.

Nüüd oli Herbert esimene, kes koolipreili tantsule wiis. Tema eesmärgi järele tegiwad warsti ka mitmed teised herrad. Nad wõisiwad ju muidugi ka koolipreiliga tantsida, seda ei pandud suurt tähele; aga et preili Marchand aegamööda nagu pidu üheks tähtsuseks hakkas saama, et temaga warsti rohkem tantsiti kui mõne wähem nägusa paruni- wõi krahwitütrega, et tema seltsi herrade poolt nähtawalt otsiti, et mõni temaga wäga elawasse kõnelemisesse sattus — see hakkas mõnele wiimaks piinlikult silma paistma.

Kõige piinlikumalt Adelheidile, ja iseäranis weel sellepärast, et ta paari herrat koolipreili ümber nägi, keda ta salaja enese imestajateks luges. Herberti wiisakuse üle Juliette wastu oli tal süda juba ammugi täis.

See oli ühel tantsu-waheajal. Saalist oliwad paarid jalutades teistesse ruumidesse läinud, kus nad salgakestena koos seisiwad wõi istusiwad. Adelheid oli tähele pannud, et preili Marchand tema kahe auustaja seltsis wäikeses saalis kamina ees istub ja nendega miski asja üle elawusega mõtteid wahetab. Adelheid kuulis Juliettet paar korda ta kumisewa kellahealega naerwatki, kuna ta muidu ikka nii tõsine oli. Sellest oli küllalt. Preili Adelheid astus wäikese seltskonna juurde ja ütles nii terawa healega, kui see tal iganes wõimalik oli:

„Preili Marchand peab herradele wist ettelugemist talupoegade wiletsa elukorra üle?“

Mõlemad herrad waatasiwad üles.

„Miks Teie seda arwate, preili?“ küsis teine.

„See aine on ju preili Marchandi ratsahobu,“ wastas Adelheid wäga näotuma naeratamisega. „Ma usun, kui preili Marchandi käes wõimus oleks, ta paneks talupojad mõisasse elama, meid kõiki aga wabadiku-saunadesse.“

„Ei, seda ei teeks ma mitte,“ wastas koolipreili rahulikult.

„Mida siis?“

„Kõige pealt ei pilkaks ma waesuse üle, waid tunneksin halastust.“

„See tähendab — meie oleme metslased, kes halastust ei tunne? Ainult preili Marchandil on helde süda?“

„Seda ma ei tõendanud — nii üleüldiselt ei tahtnud ma otsustada… Mis minusse puutub, siis pean küll tunnistama, et mulle kaastundmus südamesse tekkis, kui ma kord säherduses elumajas käisin, mida Teie, preili von Heidegg, wabadiku-saunaks nimetasite. See ei olnud tõeste mitte koht, kus inimesel sünniks elada, see oli must, pime koobas, kus ma naljalt loomagi elada ei laseks. Ja kui ma selle ärarääkimata kurwa pildi üle haledust tunnen, siis ei loe ma seda enesele ei häbiks ega ülekohtuks.“

Adelheidi roosiline palg tõmmas tulipunaseks, ta silmad lõiwad endid nagu terawad naasklid koolipreili näo sisse.

„Kas see mõni era-õpetund minule peab olema?“ küsis ta wihast wärisewa healega.

„Ei, ma awaldasin ainult oma arwamist inimliku kaastundmuse kui ilusa wooruse üle,“ kostis Juliette ikka weel kõige suurema rahuga.

Aga just see rahu, mis wastasele wõimalikuks tegi, tema löökisid mõjuwalt tagasi tõrjuda, ajas wäikese preili ärewusesse, nii et ta oma sõnade kaalumise täieste unustas.

„Preili Marchand,“ ütles ta waljuste. „Teie wooruse-õpetusest soowiksin ma oma tulul heameelega ilma jääda. Peale selle tahaksin Teile tähendada, et Teie oma seisukorda meie majas wõeriti mõistate: esiteks ei ole Teil mingisugust õigust minuga sel toonil kõneleda, ning teiseks pole Teie paik mitte siin saalis herrade hulgas, waid seal — klaweri taga!“

Sügaw waikus järgnes nendele sõnadele. Ümberringi jäädi seisma, sest neid oli kaugele kuuldud. Surnukahwatus kattis Juliette nägu, aga ta jäi wagusaste, nagu uimastuses, istme peale paigale.

„Adelheid,“ kuuldus nüüd korraga Herbert Heideggi heal; noor parun seisis äkitselt, nagu maa seest tõusnud, õe kõrwal ja pani käe ta õlale. „Adelheid, kõige wähem on sinul õigust, preili Marchandiga sel toonil kõneleda ja temale meie majas eeskirjasid anda. Selleks pole sinul mingisugust woli. Preili Marchand pole ka meie majakorda kudagi rikkunud; et ta täie-õigusline seltskonna-liige on, nagu sinagi, siis wõib ta istuda, kus tahab, ja klawerit mängida, kui ta tahab… Nõnda, õekene, seisawad lood,“ lisas ta naeratada püüdes juurde, et juhtumise tõsist nägu pehmendada.

Herrad tegiwad teist juttu, et piinlikust olekust ruttu üle saada; kaugemal-olejad astusiwad elawalt sosistades eemale… Preili Adelheid märkas aga, et ta oma nõrkuse ohwriks sattunud, et ta igast piirist wälja läinud ja selle eest kibeda karistuse saanud — ta kadus wäikesest saalist kui tuul.

„Kui ma paluda tohin, preili Marchand?“ ütles Herbert koolipreilile käewart pakkudes, kuna mõlemad teised herrad wiisakalt üles tõusiwad.

Juliette ärkas nagu unest. Ta wõttis noore paruni käewarre wastu. Pikkamisi sammus Herbert temaga teistele jalutawatele paaridele järele.

„Olete wihane, preili Marchand?“ küsis ta tasa.

„Ei, ainult ehmatanud!“

„Teil on õigus wihane ja ka ehmatanud olla. Ma tahan selle eest muret kanda, et minu õde Teilt andeks palub. Et seltskonna rahu mitte rikkuda, ei nõudnud ma seda mitte kohe.“

„Ma ei soowi seda andekspalumist mitte, paruni herra,“ wastas Juliette kindlaste. „Ma ei ole mitte nii õrn, kui et ma eluga wilumata lapse pahaseid sõnu nii haawawaks peaksin. Teie kaitsmisest saab mulle küllalt — ma tänan Teid!“

Herbert waatas laia, imestama, palawaks muutuwa pilguga Juliette marmoriwalge näo peale maha.

„Kui hea Teie olete!“

„Hea? Ma ei pea sellest headusest ise mitte palju lugu. Ma ei wõi mitte liig hea olla, kui ma wihkamiseks asja annan.“

„Ah, see lapsik wihkamine!“ lõi Herbert käega.

„Aga ka sel lapsikul wihkamisel on oma põhjus. Ma arwan seda tundwat. Kui hea meelega ei tahaks ma Teie õele selgeks teha, et tal minu poolt midagi karta ei ole ja et ma õnnelik oleksin, kui ma tema usalduse ja armastuse wõidaksin — siiamaani pole ma temale suutnud läheneda… Kuid meie wiibime juba liig kaua selle asja juures.“

„Ma tahan hoolt kanda, preili Marchand, et minu õde Teie wastu enam wiisakusepiirisid ei riku,“’ ütles parun kortsus kulmul. „Ja nüüd wõime tõeste millegist muust kõneleda… Mul on Teid millegi eest tänada, preili Marchand.“

„Mind?“

„Ja! Ma pean tunnistama, Teie arwamised meie talupoegade wiletsa põlwe kohta on mind mõtlema pannud, ja ma olen otsusele jõudnud, et Teie seisupaik selles asjas mitte nii wäga wõeras pole, kui mu meelest näitas. Ma usun, et meie olusid parandada wõib — see on, rutemal käigul, kui meil üleüldiselt arwatakse. Peaasi oleks aga, et selles ühed hakatust teeksiwad ja teised järele läheksiwad.“

Juliette suur, sügaw pilk puutus soojalt noore paruni põske.

„Ma rõemustan selle tunnistuse üle,“ ütles ta, „aga mille eest Teie mind siis tänate?“

„Selle eest, et mind mõtlema panite. Ma wiibisin kaks aastat Preisimaal, õppisin sealseid olusid tundma, nägin küll, et talupoeg seal palju paremal järjel elab kui meil, kuid arwasin selle nähtuse põhjuseks üksnes Preisi talurahwa paremat kulturat Saksa rahwuse suuremat tööwirkust ja paremat iseloomu. Waheajal olen aga mõne Teie tõenduse üle aru pidanud. Teie arwamise järele on eestlase tuimuse põhjuseks tema senine kaua-aegne raske elu ning waimuwalguse täielik puudus olnud. Parandataks neid puudusi, siis oleks loota, et ka meie talupoeg teraseks, elawaks, mõtlewaks põllumeheks saaks. Teil on selles asjas wististe õigus.“

Juliette pidi tahtmata naeratama. Wõi see oli siis mõni tarkus, mis peamurdmist nõudis! Ja seda pidi tema neile „kõrgeste haritud“ meestele, kes seda maad siin walitsesiwad, õpetama tulema! Näis, kui oskaksiwad need herrad üksnes oma ja oma seisuseliigi olukorra üle järele mõtelda ning selle paranduseks õigeid abinõuusid leida — kõik muu oli neile wõeras ja tume.

Herbert näis selle nii wähe tantsupidukohase jutuaine walinud olewat, et aga midagi kõneleda ja seeläbi Juliettet ja iseennast piinliku juhtumise mõju alt peasta. Wõi tahtis ta mõtetega, mida ta suure elawusega harutama hakkas, preili Marchandile meeldida? Wõib ka olla, et ta selle jutuaine taha miskit teist peitis, millega ta nii äkitselt ei usaldanud wälja tulla… Olgu, kudas on — ta hakkas neiule oma majanduslisi plaanisid ette harutama, nagu kõnniks ta kõrwal mõni põllumees, keda asi üliwäga huwitab.

Kõige pealt olewat tal nõu, oma talupoegadele, kui mõis tema walitsuse alla saanud, nii palju kergendusi anda, et nad, waraliselt kosudes, raharendile ja wiimaks kohtade omandamisele jõuaksiwad. Kus wõimalik, tahta ta uues seaduses määratud orjuse-kergendustest weel alamalegi minna; iseäranis nõndanimetatud abitegu soowida ta wäga kitsendada, kui mitte hoopis ära kaotada. Ta kahetseda wäga, et tema isa oma waldades weel mitte koolisid ei olewat asutanud. Uus seadus tegewat aga koolide asutamise waldadele enestele kohuseks, sest iga kogukond, millel rohkem kui 300 hinge on, pidada oma kulul kooli asutama ja seda ülewal pidama, kuna wähemad wallad ennast selleks wõiwat ühendada. Rüütelkond sellewastu kutsuda oma kulul kaks koolmeistriseminari kubermangu kohta elule ja muretseda nende täielise ülespidamise eest. Temal, Herbertil, olewat nõu, oma walla kooli tähtsalt toetada ning alati selle peale waadata, et sinna ainult tublid jõuud kooliõpetajateks ametisse seatakse. Ühtlasi tahtwat ta mõisnikkude seas mõtet äratada kõrgemate talurahwa-koolide asutamiseks, olgu kihelkonna, olgu kahe, kolme kihelkonna tarwis.

Preili Marchand waatas sooja, rõõmsa pilguga tema otsa.

„See on Teie tõsine nõu, paruni-herra?“ küsis ta.

„Ja,“ kostis Herbert. „Osalt tärkas see mõte mulle juba wäljamaal pähe, sest ma nägin seal, kuda nii mõnigi asjaajamine koolis käinud talupojaga kergem ja lihtsam on kui meie tuimade „looduse-inimestega“; kindlaks ettewõtteks tegin oma mõtte aga alles siin, kus Teie terawad, aga õiged arwustused minu kohta mõjuma hakkasiwad.“

„Teie olete hea ja helde, paruni-herra,“ ütles koolipreili pehmelt, „ja ma olen julge, et Teie oma ettewõtteid ei saa kahetsema. Need waesed inimesed siin on ju iga kaastundliku pilgugi eest nii tänulikud.“

„Iseenesest mõista,“ kõneles noor parun edasi, „wiskan ma oma mõisas kõik wana majapidamise-rämpsu aegamööda kolikambrisse. Ajakohased tööriistad — masinad, see on minu juhtsõna. Terwe põlluasjanduse sean uuele järjele.“

„Kas Teie uuenduse-plaanides weel üks punkt ei seisa?“ küsis Juliette lühikese tumma waheaja järele.

„Missugust mõtlete?“

„Ihunuhtlust. Kas Teie seda toore keskaja koledat jätist oma mõisas ka mitte kolikambrisse ei heida?“

„Ja, preili Marchand, ka selle peale olen mõtelnud,“ wastas Herbert. „Uue, warsti ilmuwa seaduse järele ongi mõisniku poolt mõistetawa koduse karistuse määr palju madalamale seatud: oma leiwawanema-õigust mööda wõib ta teenijat, töörahwast ja päewilisi wastupanemise, hooletuma töötegemise wõi rahurikkumise eest ainult 18 witsahoobiga karistada, ehk teda kaheks päewaks wee ja leiwa peale kinni panna, kuna see nuhtlus siiamaani harilikult kuni 50 hoobini ulatas. Mul on nõu, ihulikku karistust ainult kõige tungiwamatel kordadel tarwitada.“

„Siiski? Teie ei taha ihulikku karistust mitte täieste kõrwale heita?“ küsis Juliette kohkunud healega.

„Aegamööda, preili Marchand! Mõtelge ometi, et mulle, kui ma selle karistuse kõrwale heidaksin, mingit wõimu kätte ei jääks, mille abil oma majas teenijate ja tööliste seas korda wõiksin pidada! Nende seas on palju tooreid, pahuraid, hukkaläinud inimesi.“

„Aga Teile jääb ju wangistuse karistus ja wist ka rahatrahw?“

„Armas sõber,“ wastas Herbert wiisaka naeratamisega, „Teie peate mind wabandama, kui tõendan, et Teie kaastundlik süda ja hell inimese-armastus, millest ma wäga lugu pean, selles asjas oma nõuetega wõimaluse piiridest üle lähewad. Teie ei tunne weel maad ega rahwast, preili Marchand! Mitte ainult mõisnik kui majaisand ja mitte ainult mõisapolitsei kui walitsuslik ametikoht ei nuhtle süüdlasi ihulikult, waid seda teewad ülepea kõik meie alamat liiki kohtud: talupoegade eneste wallakohus ja sellest ning mõisapolitseist kõrgem maakohus ehk haagikohtunik. Meie karistuseseadused terwes riigis põhjenewad teatawa piirini ihunuhtluse peal, ja et lugu nii on, tuleb küll üksnes sellest, et seaduseandjad kindlaste teadwad: meie maal ja meie rahwaga ei saa ilma selleta läbi.“

„Aga see rahwas on ju nii wagune, nii roomaw alandlik,“ tähendas Juliette.

„Jah, sellepärast, et ta kindla walitsuse all seisab, et ta kardab. Heitke aga ära, mida ta kardab, siis on waikus ja alandus warsti möödas.“

„Ei, paruni-herra,“ wastas Juliette Marchand waba, rõemsa kindlusega, „selle arwamise wastu wõitlen ma kõige jõuuga. Wabadus pole weel kuskil ega kunagi toorestades, kombeliselt rikkudes rahwaste kohta mõjunud — see mõju on ainult wägiwallal. Nagu wägiwald ise toores on, nii wõib ka wili, mida ta külwab, ainult toorus olla.“

„Ma olen ju, nagu öeldud, selle poolt, et ihunuhtlus kaoks,“ kõneles Herbert edasi, „aga ta wõib ainult aegamööda kaduda, mitte äkitselt. Mis Te selle kohta, preili Marchand, ütlete, kui ma Teile igapäewaste nähtuste järele tõendan, et meie talupoeg ihunuhtlust nii wäga ei wihkagi! Ta wõtab ennem witsad wastu kui rahatrahwi maksab — seda on meil enam kui üks kord juhtunud.“

„Sest et tal raha ei ole!“

„Oo, tal oleks nii palju raha!“

„Siis tuleb see sellest, et Teie talupojal inimlikku auutundmust ja iseteadwust ei ole, ja see jälle tuleb sellest madalast inimlikust ning seltskondlikust seisukorrast, kuhu ta maha on rõhutud. Tehke, paruni-herra, oma talupoeg priiuse ja hariduse läbi mõtlewaks ning wabalt tundwaks inimeseks, ja Teie saate nägema, et ta parem oma wiimase riidehilbu seljast müüb, enne kui alandawa ja häbistawa ihunuhtluse alla heidab!“

„Ja, preili, see ei lähe aga mitte ühe löögiga — see nõuab aega. Ja mida nii kaua peale hakata, kui talupoeg praegusest seisukorrast wälja saab?“

„Teile jääb ju weel wangistuse-nuhtlus.“

Noor Heidegg raputas naeratades pead.

„Seda ei peetagi peaaegu karistuseks. Mis wiga ilma tööta istuda? On ka söök napp — kas kodugi palju paremat? Pealegi on mõisnikule kibedal tööajal kahjuks töölist paar päewa kinni pidada.“

Juliette näo üle lendas tume wari.

„Omakasul ei peaks siin mõju olema, herra von Heidegg,“ ütles ta pehme etteheitega. „Teil on hea ja auus süda, Teie tahate teistele mõisnikkudele moodsate uuendustega eesmärki hakata andma — kas ei oleks kõrge, kallis, paleuslik ja kõigiti aadelimehe kohane, ka räägitawas asjas rada raiuda, teistele walgustades teed näidata… Püüdke ennast selle aatega tutwustada ja harjutada, herra von Heidegg!“

Paluwalt ja meelitawalt puutus ilusa neiu kumisew metalliheal nooremehe kõrwa. Herbert waatas sügawa, tunnistawa pilguga ta peale ja jäi mõttesse.

„Ma tahan katset teha, preili Marchand, ma tahan katset teha!“ ümises ta siis.

„Ja mina soowin Teie katsetele kordaminekut!“ hüüdis Juliette tänuliku soojusega.

Nad oliwad mõne minuti eest suure, sihwaka samba otsas seiswa lillewaasi juurde peatama jäänud ja seal seistes kõnelenud. Nende juurde astus nüüd üks keskealine herra kahe noorema kaaslasega, mis peale Herbert, kellele muud kohused meelde tuliwad, suurde saali ruttas.

„Mulle kostsiwad siit küljest politika maiku sõnad kõrwa,“ algas kõige wanem herra lähenejate seast lahke, wiisaka naeratamisega; „ma kuulsin midagi uuest seadusest, majanduslistest uuendustest, hariduse mõjust ja kõige wiimaks ihunuhtlusest. Imestusega nägin ma, et parun Heideggi jutuosaline — noor naisterahwas on.“

„Mispärast imestusega?“ küsis Juliette niisama lahkeste wahele.

„Noh, naisterahwad ju nii tõsiste asjade üle harilikult ei kõnele, kõige wähem lustilisel pidul. Ja, ja, need wäljamaalased! Nad wõtawad kõigest osa, mis taewa ja maa wahel liigub… See on aga ilus ja eeskujulik Teist, preili Marchand, et Teie meie talurahwale nii soojalt haridust ja kombelist tõusmist soowite.“

Herra, kes Juliette ees seisis, oli tugewa kaswuga, täidlase, lihawa koguga ja habemest täieste lagedaks aetud näoga. See lai, laadikas nägu teraste, uuriwalt waatawate diplomaatliste silmadega tuletas elawalt Martin Lutherust meelde. Külaline kandis pikka musta saterkuube, pikkade, poole põseni ulatawate otsadega walget kraet ning walget kaelasidet. Kõige selle järele polnud mitte raske, teda waimulikuks meheks pidada, kes ta ka oli. Preili Marchand tundis teda: ta ees seisis Juuru kirikuõpetaja Berg. Juba mõneski seltskonnas oli ta seda herrat näinud ja paar korda tema Saksa keeli jutlusi kirikus kuulnud.

Tunni aja eest oli Juliette teda suures saalis piduliste seas tähele pannud. Teda huwitas see mees oma osawate läbikäimise-wiisidega. Alati kumendas seltskonnas tema suure, tugewa näo peal lahkuse ja pehmuse mahe kuupaiste, alati mängis ta huulte ümber sõprust ja usaldust ärataw naeratamine, kui ta kellegiga kõneles, ning iga sõna, mis ta suust tuli, oli sile, ümarik, igast kühmust, nurgast ja mõlgist puhtaks poleeritud. Kõik weeres, mis ta ütles. Tema sõna ei wõinud kedagi pahandada ega haawata, kedagi ägedamale waidlemisele ahwatleda. Oma Saksa keeli jutlustes oli ta wahel tugew ja tüse, aga ilma torkawa terawuseta, ikka leplikule alusele jäädes.

Juliette oli saalis imeks pannud, kui osawaste õpetaja Berg igast jutuwestmisest osa wõis wõtta. Ta kõneles wanade prouadega lõuendist ja kalewist, noorte preilidega luulest ja lõbust, wanade herradega hobusekaswatusest ja põrnatõbest ning noorte herradega jänesejahist ja „Estonia“ korporatsioni pidujootudest. Igast ainest hakkas ta mõnusal ja lõbusal wiisil kinni, ning igaühele oskas ta midagi öelda, millega see rahul wõis olla.

„Ka waralist edenemist soowin ma Teie talurahwale, õpetaja herra,“ wastas Juliette waimuliku mehe tähenduse peale. „Ja parun Heideggiga waidlesime praegu küsimuse üle, kas ihulikku karistust, mis minu meelest nii hariduse wastane on, ei sünniks ka Teie maal täieste lõpetada.“

„Ja, preili Marchand,“ ütles õpetaja, „need on tähtsad küsimused, kahtlemata wäga tähtsad küsimused, ja selleks saab julgeste kõik sündima, mis weel mitte pole sündinud. Meie Eestimaa rüütelkonnale — need herrad wõiwad seda tunnistada — ei wõi keegi ette heita, et ta oma talupoegade eest pole jõudu mööda ning aja nõuete järele hoolitsenud. Warsti, preili Marchand, hakkab uus talurahwa-seadus meie maal maksma — hiiglatöö, mis seitseteistkümmend aastat on kestnud ja mille soetajad suuremalt osalt üksnes meie aadelimehed oliwad. See uus seadus pole muud midagi, kui üksainus suur hiilgaw näitus Eestimaa rüütelkonna ohwrimeelest talupoegade wastu.“

„Kuid ihunuhtlus jääda selles seaduses paraku makswusesse,“ tähendas Juliette.

„Paraku?“ wõttis nüüd õpetaja kaaslastest teine herra, tulipunase peaga noormees, sõna; ta kõneles katkestatud lausetes ja weidi läbi nina. „Paraku, ütleb preili Marchand? Tahaksin teada saada, kuda inimestega ilma peksuta läbi saab? — Ainus abinõu hukkaminemise wastu. Proowitud abinõu. — Rohi laiskuse wastu. — Wabadus unenägu. — Wabadus ilma kepita luule. — Midagi ärdatele südametele. — Pehmus patt. — Talupoeg pururumal. Ja toores.“

Seepeale rääkis kirikuõpetaja teine kaaslane. See oli keegi hiiglasuurune, walkja peaga ja põrisewa bassihealega noor krahw. Ta kõneles isewärki uhke hooletuse, õigem, lohakusega ja naeris peaaegu iga lause järele ilma mingisuguse põhjuseta.

„Preili mõtleks ihukaristuse üle teisiti, kui ise paar nädalat mõisnik wõi walitseja oleks — haha!“ algas ta. „Aasta pärast oleks mõis mokas — haha! Talupojad sööksiwad silmad peast — warastaksiwad kui kaarnad — ükski ei tuleks enam tööle — ajaksiwad oma loomad mõisa orasele — hahaha!… Preili mõtleb, et ihunuhtlus neile nii kibe on? Tühja kah! Nad ei karjugi. Saawad ju Teil siin nagu meilgi peaaegu iga päew rooska — kas preili on kisa kuulnud?“

„Ja, krahwi-herra, ja wäga haledatki!“ wastas Juliette.

„Need on tüdrukud — haha! Need kriiskawad moodi pärast — haha!“

„Ei, ka meeste karjumist olen kuulnud.“

„Need on noored poisid, need karjuwad koeruse pärast — haha! Meil ei karju peaaegu keegi. Nad on selle karistusega nii wäga ära harjunud, peawad seda nii igapäewaseks asjaks, et silmigi ei pilguta, kui talli kästakse minna — haha! Ma tahaksin hea meelega teada saada, kuda preili nendega loodab toime saawat, kui ta witsa ja kepi ahju wiskab — haha! See oleks ju niisama hea, kui wiskaks soldat lahingis püssi maha, seletades, ta tahta waenlast palja käega ära wõita — hahaha!“

Preili Marchand waikis selle waimurikka kõne peale. Tema asemel ütles õpetaja Berg heldel, lepitawal näol:

„Ihunuhtlus on ju kahtlemata wäga näotu karistamise-wiis — selles olen ma täieste preili Marchandi poolt. Aga maailmas leidub weel palju halbtusi, mis teatawal ajal ja teatawa ajani paraku tarwilikud on. Seda peab kahetsema, südamest kahetsema, aga sinna ei saa mitte igakord parata. Jumala tahtmise ja abiga ainult wõime paremuse poole edeneda, ka selles asjas. Kui ewangeliumi walgustawad kiired meie talurahwa kombe-elu kohta sügawamalt mõjuma hakkawad, siis jõuab ka wiimaks aeg kätte, kus meie maa walitsewad ja juhtiwad wõimud, kelle kätte Jumal rahwa saatuse usaldanud, ihuliku karistuse kui äratuntud halbtuse rõemuga nurka wiskawad. Sest meelehead ei tee neile selle karistuse-wiisi tarwitamine tõeste mitte.“

„Siis ei mõju Jumala sõna praegu weel mitte soowitawal määral Teie talupoegade peale?“ küsis Juliette.

„Paraku ei! Hingelik tuimus, patu-pimedus on weel wäga suur.“

„Aga ma näen, et Teie talupojad wäga wirgaste kirikus käiwad.“

„Kõrtsis käiwad wirgaste — kirikus magawad — haha!“ kostis walge peaga noor krahw.

„Minu otsus ei käi mitte kõigi kohta, minu armas preili,“ ütles kirikuõpetaja pehmelt. „Minu koguduses on ka palju ärksaid hingesid ja nende elu on kombeliselt laituseta. Aga Teie teate — umbrohu-külwaja ei uinu, ta on ka minu nisupõllul ööd ja päewad wäsimata tööl. Palju, palju wõitlust saab mul tema wastu weel olema.“

„Iseäranis, et Teie wõitlust kool ei ole toetamas,“ tähendas koolipreili.

„Wäga õige, mu kallis õde! Selle peale on aga meie mõisawanemad juba mõtelnud, ja warsti hakkab igas wallas plaanilik koolitöö peale, millele ma kõigest hingest edu soowin. Mina olen suur koolisõber, preili Marchand, ja oma seaduslikku mõju ja meelewalda kihelkonna koolielu kohta tahan ma kõigiti wiljakandwalt maksma panna. Ma loodan, et meie talurahwa waimlisel ja kombelisel elul juba aastakümne pärast hoopis teine nägu saab olema.“[1]

Nüüd seltsis nende juurde weel üks walge lakaga Koljat — krahwi wanem wend. Tal oli peaaegu neljanurgeline, päratu suur pea, ilmatu suured pungis silmad ja kaugele ette poole ulataw tugew alumine lõualuu. Kellel selle herra suurus ja tugewus esimest korda silma ees seisiwad, ilma et ta tema rääkimist oleks kuulnud, ehmatas otse ära, kui krahw suu lahti tegi: heal, mis selle hiiglakere seest kuuldawale tuli, oli naisterahwa, oli lapse heal. See wastand keha suuruse ja heale kilkawa peensuse wahel mõjus wägise naermasundiwalt. Ka preili Marchand naeratas salaja, kui krahw pärast esitlemist — Juliette tundis siiamaani ainult nooremat wenda — kõnelema hakkas.

„Ma kuulsin saksu talupoja koolitamisest juttu ajawat“, ütles ta oma õnnetuma sopranohealega, — „sellest wõin mina Teile ilusa loo westa —“

„Ega see liig pikk ole?“ küsis ta wend murelikult.

Naise-healega krahw oli nimelt oma „lugude westmisega“ kardetud liige seltskonnas. Tema westmisel ei olnud otsa, sest et tema lugude arwul otsa ei olnud: ühest loost järgnes teine, teisest kolmas, kolmandast neljas, ja kõige hullem oli weel, et neist ühestki suuremat asja ei olnud; neil puudus huwitaw lõpp. Kui wiimane naljakas tahtis olla, seda aga polnud, siis sattusiwad pealtkuulajad tuttawasse piinlikusse olekusse: nad oleksiwad pidanud naerma, ei suutnud aga naerda.

„Olgu pikk wõi lühike — huwitama saab ta saksu ikka,“ wastas krahw wennale. „Lugu näitab, kuhu koolitamine talupoja wiib. Tooreks läheb ta — tooreks, uhkeks ja halbiks. Jah, saksad, see on õige… Minewal suil maaliti, nagu tuttaw, meie elumaja. Maaldrisellide seas oli ka üks — — aga ega ma seda lugu sakstele juba ennemalt pole jutustanud —?“

Krahwile juhtus nimelt sagedaste see äpardus, et ta ühte ja sedasama lugu ühele ja sellesamale inimesele kaks ja rohkem kordasid jutustas… Tema küsimise peale ohkas keegi. See oli tema wend. Selle kaaslane waletas, kui ei-ga wastas, Juliette ja õpetaja aga kuulsiwad lugu tõeste esimest korda.

„Kui meie maja maaliti,“ jutustas naisehealega hiiglane edasi, „oli maaldrisellide seas üks, kes meie wallast pärit. Ta oli meie endise kõrtsmiku poeg. Minu papa lubaga oli ta linna kooli pandud ja pärast meistri juurde õppima antud. Rääkis Saksa keelt — muidugi koledat, muinasjutulist — ja oskas üsna head tööd teha. Aga kui toores, saksad, kui toores!… Ühel heal päewal astun mina saali, mille põrandat parajaste wärwitakse. Kolm selli teewad tööd, nende seas meie kõrtsmiku poeg. Waatan, waatan — õige, üks suitsetab! Arwan, et wõtab mind nähes paberossi suust — mitte mõtetki! Pinseldab edasi, müts peas, pabeross suus. Tossutab kui korsten. Mis Te arwate, saksad, mis ma nüüd ütlesin? Ma hüüdsin: „Pabeross suust, lurjus!“ (Krahwi wägihüüe oli tütarlapse kiljatamise sarnane, mispärast kuuljate suud tuksuma hakkasiwad.)

„Ja tema wastas?“ küsis keegi seltskonnast.

„Jah, mõtelge, mis niisugune wastas! Wahib mu peale ja küsib: ‚Miks?‘ — ‚Sa näed, kes sinu ees seisab!‘ põrutan mina. Kas teate, mis ta teeb? Wahib otsides ringi ja imestab: ‚Sina? Kellega Te õiete räägite?‘ — ‚Sinuga!‘ — Raputab pead ja hakkab rahuliselt edasi pinseldama, nagu kõneleks ma mõne muuga. — ‚Suits suust maha!‘ müristan (!!) mina uueste. Tema aga wastab: ‚Siis, kui otsa saab!‘ — ‚Siin on keelatud suitsetada!‘ hüüan mina. Nüüd aga kõige tooruse tipp: ta wastab mulle: ‚Teie ise suitsetate ju ka!“

„Kas Te suitsetasite siis ise ka?“ küsis preili Marchand.

„Ja,“ wastas krahw.

Juliettele kippus naer wägise peale. Õnneks wõis ta ennast lillewaasi warju tõmmata.

„Aga weel teise palju parema loo wõin Teile sellest liigist jutustada,“ algas krahw, uut hoogu wõttes. „Mõtelge ometi —“

Kuid punase peaga parun, kes ihunuhtlust kiitnud, pani käe jutustaja õlale ja hüüdis läbi nina:

„Täname — saab sellestki! — Sul on õigus! — Täieline õigus! — Koolitamine kahjulik talupojale. — Ei näe uhkuse pärast oma nina enam. — Toores — wastane — suureline. — Just minu mõte! — Talupoja haridus sonimine. — Unine paleus. — Haridus kõrgemate liikide jaoks. — Kündmiseks pole kirjatundmist waja. — Wiimaks taha keegi enam sõnnikut wedada. — Wabandage, preili, tugewat sõna!“…

Õpetaja oli seltskonnast nägemata kadunud…

Tema asemel lähenes Herbert von Heidegg ühe wäiklase, elawalt rääkiwa wanadlase herraga, kes kuldseid prillisid kandis.

„Ohoo,“ hüüdis noor parun, wäikese seltskonna peale pilku heites, „kolm ühe wastu — see on liig! Siin, preili Marchand, toon ma Teile wabameelse kaaslase; Teie kahekesi koos lööte kõiki wastaseid… Herra von S. Liiwimalt, mõnda kuud mõisnik Eestimaal — preili Marchand, kellest Teile jutustasin.“

„Heidegg rääkis mulle Teie arwamistest meie olude kohta,“ algas wõeras herra elawalt ja säherdusel toonil, kui seisaks ta maapäewal kõnetoolis, „ja ma ütlen Teile juba nüüd, et ma nendega sõbrustan. Meie talupojal oli õigus uuendusi nõuda, põhjalikka uuendusi, ja see õigus peab talle ka edespidi jääma. Nurka kõik wana risu — edasi wabaduse ja hariduse teel! Meie senine hooletus, külmus, enesearmastus on meile juba kibedaid witsu toonud ja toob neid edespidi weel rohkem. Oodake aga ära, mu herrad! Meie oleme rohkem kui kuussada aastat wibu liig pingul hoidnud — see saab end kätte maksma. Pange tähele, mis tuleb, kui me nüüd uue seaduse maksma paneme! See annab talupojale suurema liikumise-õiguse. Talupoeg wõib terwesse Wene riiki elama asuda. Kas aimate, mu herrad, mida see tähendab? Selle õiguse taga luurab tont, mis meile wäga kardetawaks wõib saada. Kas arwate, et talupoeg selle õiguse tarwitamata jätab? Nii rumal ta ei ole! Ei, mu herrad! Meil algab warsti talupoegade wäljarändamine sisemistesse kubermangudesse, nii et Teil kõigil silmad niiskeks lähwad.“

„Siis mõistate liikumise-õiguse laiendamise hukka — haha!“ tähendas noorem krahw wõidurõemsalt.

„Mitte uneski!“ hüüdis Liiwimaa herra. „Ma kahetsen palju enam, et täieline liikumisewabadus juba ammugi maksmas ei ole — wähemast pärisorjuse lõpetamisest saadik. Siis ei magaks meie praegu mitte enam ja ei hakkaks alles homme silmi õeruma, kui hilja on. Oleks waba liikumine maksmas olnud, siis tooksiwad meie mõisad praegu kahe- ja kolmekordse sissetuleku, sest meie terwe majapidamine käiks edenenud teaduse järele, meie wäljadel töötaksiwad moodsad masinad ja muud tööriistad — kõige pealt aga terased, wirgad, puhanud inimesed. Meie talupoegade senine maksuta tööjõud saab meile nüüd karistuseks. Nii pea, kui neil suurem liikumise-wabadus käes on, asuwad nad Wenemaa määratumatesse rohulaantesse, ja meil tuleb warsti tööliste puudus kätte — see tähendab, kui me mitte oma talupojale ruttu suuri, suuri kergitusi ei tee. Neid kergitusi oleksime neile aga ammugi pidanud andma, siis oleksiwad nad nüüd oma kolde külge nii kinni kaswanud, et keegi wäljarändamise peale ei mõtleks. Mida tegime aga meie? Meie kurnasime talupoja ära ja tahame seda, nagu ma märkan, ka edespidi teha! Sel kombel peletame talupoja, ilma kelleta meie läbi ei saa, ise wõersile — tee on tal ju nüüd lahti. Ma tahan seda Teile meelde tuletada, kui mu sõnad tõeks hakkawad minema.“

Sel sihil ja toonil kõneles herra von S. edasi ning riiwas ühte ja teist awalikku küsimust. Ta harutused tunnistasiwad, et ta palju lugenud, palju näinud ja palju mõtelnud oli. Ta polnud inimese-sõbralik sonija, kelle süda kõneles, waid terawmeelne, wabamõtteline majandusemees, kes kindlate nägeliste põhjusmõtete järele käis ja tõsiste tegeliste nähtuste järele otsustas.

Muidugi ei jätnud mõlemad krahwid ja punase peaga noor parun uuenduste-sõpra ilma wastuseta. Tekkis waidlus, mida Juliette ja Herbert waikides pealt kuulasiwad, sest herra von S. näis oma wastastega üksina wäga hästi walmis saawat. Mitte ainult, et ta osawam kõneleja oli kui need kolm, waid tal oli ta palju enam peas, ta tõi näitusi ja arwusid ette, seadis igale tõendusele kindlad toed alla. Juliette pani tähele, et see, mida tema lihtsa inimliku kaastundmuse pärast rõhutud ja kurnatud talupoja heaks soowis, selle wabameelse mõisniku suus tegelise elu tarwilisteks nõueteks muutus, ja just mõisniku enese seisupaigast waadates. Awalikud olud terwes ilmas olla — nii umbes seletas herra von S. — kindlal, äranähtawal sihil muutunud ja wägewaste muutumas. Kes seda tähele ei tahtwat panna, endist kõikumataks arwawat ja sellega edasi püüdwat elada, jääda warem wõi hiljem kitsikusesse. Mis saja aasta eest sünnis olnud, olla seda praegu palju wähem ja tulewikus tuua see otse hukatust. „Meie, Baltimaa suurkrundipidajad, ei suuda üleüldisele wõistlusele wastu panna, kui senise majapidamise-wiisi juurde jääme,“ harutas prillidega herra, „ja meie oleksime sunnitud selle juurde jääma, kui meie waraliselt ja waimliselt surmatud hingedega tööd peaksime tegema. Odawaid tööjõudusid jääb meile, kui talupoja elukord sündsalt paraneb, ikka weel küllalt, sest et kõik maapind meie on; meil on aga elawaid tööjõudusid ja maksuwõimsaid alamaid waja, alamaid, kes nende kätte ustud maapinnast seal peidus olewaid warandusi enda ja meie tuluks oskaksiwad wälja tuua. Wäikepõllumehe wõistlust ei ole meil äranähtawa ajani karta, sest mida nemad suudawad, suudame meie sajakordselt, ja nemad peawad maapinna meilt lunastama — hinna eest, mis meie määrata jääb — meie aga müüme, mida meie kunagi pole ostnud.“

„Aga Teie ostsite ju oma mõisa!“ ütles peene healega krahw wahele.

„Ja, aga kust ma selleks raha sain?“ küsis prillidega herra kaastundliku naeratamisega.

„Seda ma ei tea.“

„Aga mina tean. Ma müüsin oma Liiwimaa mõisa ära — wõimalikult tulusalt muidugi. Selle oli minu isa ostnud, kes enne oma mõisa ka tulusalt ära müünud. Ja tema oli oma mõisa, meie perekonna põlise omanduse, päranduse-teel saanud, ja selle mõisa esimene omanik, meie perekonna esi-isa, oli ta „laenuks“ wõi — kingituseks saanud. Nõnda wiisi oli kapital, millega ma siin uue mõisa ostsin, minu kätte sattunud, ja ma wõin siis küll öelda, et ma maad, mida ma oma talupoegadele tahan müüa, mitte pole ostnud. Talupoeg peab aga oma maa meilt tõeste oma raha eest ostma.“

Tants pidi jälle algama, ja preili Marchand tõttas klaweri juurde, et mängimise-kohust herra Lustigi käest jälle oma peale wõtta. Warsti läksiwad ka waidlejad lahku. Herra von S., see walge ronk mustade seas, kelle majandus-politikalisi arwamised seltskonna enamuse poolt nii wähe wastukõla leidsiwad, hakkas jälle Herberti käewarrest kinni ja sammus temaga suure saali poole. Praegune waidlus oli talle wähe huwitust pakkunud, sest et wastaste nõrkus liig suur oli; Herbertiga wahetas ta nende asjade üle hea meelega mõtteid, sest tal oli siin mehega tegemist, kes asja sisse suutis tungida. —

Herra von S. oli üks neist wähestest mõisnikkudest, kellest talurahwas head rääkis, olgu küll, et ta alles kuuet kuud oma uut mõisat walitses. Kõige pealt oli ta inimeste wastu lahke, püüdis igaühele õigust teha ja ei sallinud sundijate üleliigset waljust. Teenijad ja talupojad oliwad neid sel ajal nii haruldasi omadusi uue herra loomuses peagi märganud, ja kiidukõned seeüle lagunesiwad peagi üle terwe kihelkonna laiale.

Niisama elawalt kiideti selle mõisniku abikaasat. Proua von S. oli ühe wana ja kuulsa Liiwimaa aadelisoo wõsu, mis teda aga mitte ei keelanud, alama rahwa wastu kaastundlikku südant ja lahtist kätt näitamast. Tema juurde ei tulnud taluperenaised oma koduste töödega mitte wärisedes ega lahkunud mõisast jookstes. Ei läinud loelõng rõngast mitte läbi, siis ei wisanud proua seda mitte tagasi, et waene naine oma linadest uue ja peenema ketraks, nagu proua von Heidegg nõudis, waid ta lausus ainult paar õpetawat sõna tulewiku kohta, ja ei jätnud ka halba ketrajat ja kudujat wäikesest wastukingitusest ilma. Ta kuulas walla waeste järele, andis haigetele maksuta rohtu ning tema ja ta mehe esimene töö uues kohas oli külakooli asutamine, milleks praegu mõisa materjalist ja osalt mõisa tööjõuuga maja ehitati.

Preili Marchand õppis proua von S-i ka tänasel pidul tundma, ja see wõitis oma armastusewäärilise meelelihtsuse ja usaldust-äratawa lahkusega kohe Juliette südame.

Adelheid von Heidegg oli pahandawast juhtumisest saadik wäga halwas tujus. Isegi tantsimine, mida ta noore, elurõemsa neiu täie õhinaga armastas, ei teinud talle enam lõbu. Ta weeretas oma wäikeses ilusas peakeses alatasa mõtet, kuda sellele „ninakale Prantsuse mamslikesele“ ja ühtlasi oma wennale, kes wiimast nii „naeruwäärilisel wiisil“ kaitsnud, teda aga, Adelheid von Heideggi, terwe seltskonna ees häbistanud — kudas neile mõlemale kätte maksta. Asja otseteed mammale kaebada, ei läinud hästi; Adelheid tundis enese salajas süüdlase olewat ja kartis Herberti, kes, enese eest kostes, juhtumisele soowimata wärwi oleks andnud. Ta otsustas wiimaks parajat silmapilku ära oodata, et wastastele selja tagant hoopi anda.

Õhtu tõi peale tantsu weel laululõbu. Sünnipäewa-laps oli, nagu seltskond teadis, laulja; niisama leidus külaliste seast naiste- ja meesterahwaid, kes endid kuulda wõisiwad lasta, ning lõppeks laulis ka Heideggide Prantsuse koolipreili. Üleüldisel soowil astus preili Adelheid klaweri juurde; preili Marchandi asemel nõudis ta herra Lustigi omale kaasmängijaks, mida esimene mitte imeks ei pannud.

Noor neiu laulis üsna kena helkja healega, kuid kuiwalt ja hingeta. Wiisakuse pärast oli aga kiiduplagin tormiline nagu kunagi. Õhetawal palgel läks Adelheid mamma juurde ja ütles sosistades:

„Ma ei taha, et preili Marchand täna õhtu laulab!“

„Aga kui wõerad soowiwad?“

„Siis tee wõimalikuks, et seda soowi ei täideta.“

„Miks siis, laps?“

„Ta on halp, edew, täispuhutud elukas! Meil on täna suurem seltskond kui kunagi enne. Kui ta sellelt kiitust saab, siis mõtleb ta enesest, ei tea mis!“

„Aga kudas ma wõin teda laulmast keelata, kui wõerad seda soowiwad?“

„Kui proua von B. ja herra von M. on laulnud, siis anna lihtsalt märku, et tants uueste algaks. Tee seda, armas mamma!“

„Hea küll, mu laps!“

Ja proua von Heidegg suudles tütart põse peale.

Kuid Adelheidi nõuu läks paraku nurja. Seltskonnas oli palju neid, kes ilusa prantslase südant-sulatawat laulmist kuulnud, ja need ei tahtnud sellest lõbust ilma jääda. Waewalt oliwad proua von B. ja herra von M. oma kaksilaulu lõpetanud, kui Saksa ja Prantsuse keeli preili Marchandi järele hakati nõudma. Proua von Heidegg ruttas küll Juliettele käsku andma, kohe tantsuks mängima hakata, mis ka sündis; aga selle wastu protesteeriti waljuste, iseäranis nooremate herrade poolt, ning hambaid kiristades pidi Adelheid kannatama, et wihatud wastane noodilehega pealtkuulajate ette astus ja laulma hakkas. Tema kaasmängijaks oli koguni proua von S. heitnud, kellega Juliette wiimasel weerandtunnil muusika üle juttu ajanud.

Niipea kui prantslane laulma hakanud, läks Adelheid saalist wälja. Ta wärises wiha pärast, ta wäiksed, walged käekesed kiskusiwad kronksu, aga siiski ei maldanud ta nii kaugele minna, et ta seda hõbeselget, hingesse woolawat kellakuminat poleks kuulnud, mis saalis praegu pealtwaatajaid liigutas ja waimustas. Nagu tahaks ilus paruni-preili oma mõrudusekarikat põhjani tühjendada, kuulas ta ukse tagant seda kiidutormi pealt, mis ta wastasele osaks sai, ning pidi wälja kannatama, et see üleüldise nõudmise peale weel kaks laulu niisamasuguse tagajärjega ette kandis…

Kui tants peale hakanud, läks Adelheid saali tagasi ja leidis mamma wäga pahaselt eest. Emaliku kadedusega märkas proua von Heidegg isegi, et see „teeniw inimene“ tema majas oma iluduse ja omaduste tõttu osa hakkas mängima, mis tema seisukorraga enam kokkukõlas ei seisnud, ja et ta proua kalli tütrekese peale otse warju kippus heitma. Proua meelepaha oli seda suurem, et tal miskit abinõuu käepärast polnud, millega selle mõju wastu wõidelda.

„Ma ei wõinud seda keelata, armas laps,“ ütles ta tütrele tasahiljukeste. „Aga ma tahan temale parajal ajal märku anda, et ma tema trallitamist oma saalis ei salli.“

Adelheid surus hambad tummalt kokku ja laskis oma ilusad, tigedad silmad luurates ringi käia. —

Herbert tantsis nüüd enamiste seisusekohaste naisterahwastega, kuna Juliette Marchand, ehk küll klawerimängust herra Lustigi läbi warsti wabastatud, istudes pealt waatas, tantsukutsed tagasi lükkas ja wiimaks saalist teistesse ruumidesse kadus.

Kümme minutit hiljem otsis teda Herbert ühest wana paruni kirjutuse-toa kõrwal olewast kambrist üles, kus raamatukogu seisis. Preili Marchand istus akna peal ja luges, kui noor parun sisse astus. Tuba oli waikne. Ainult üksikud nõrgad helinad tantsumuusikast kostsiwad siia.

„Nii kaugele ja nii üksikusse paika põgenenud?“ küsis noor Heidegg, taskurätikuga higi palgelt pühkides.

„Ja, ma olen weidi tüdinenud!“

„Aa, tüdinenud! Kas Teile meie herrad ei meeldi?“

„Oo ja, herra von S. meeldib mulle wäga.“

„Aga see on ju naisemees!“ naeris Herbert.

„Ma ei loe seda weaks.“

Heidegg laskis enese ühe wana, nahaga ülelöödud leentooli sisse maha ning kahmas ka omale nagu asjaks ühe raamatu kätte. Kuna ta selle lehti soris, käisiwad ta pilgud Juliette poole, kelle nägu laua peal põlewa lambi täiel walgusel kumendas.

„Ma otsisin Teid, preili Marchand,“ ütles parun pikema tumma waheaja järele korraga.

Juliette waatas raamatu pealt üles.

„Mind? Mis tarwis?“

„Ma tahtsin Teid Teie laulmise eest tänada! Mu põues wäriseb praegu weel imeline pühalik kaja.“

„Tänan kiituse eest, paruni-herra!“

„Ja ma tahtsin Teile weel midagi öelda, preili Marchand. See on weel „imelikum.“ Peastke mind ometi kord sellest peamurdmisest, mis Teie heal, weel rohkem aga Teie nägu, Teie terwe olewus minule sünnitawad! Minu meelest on nimelt, kui oleksin Teie healt juba ennemine kuskil kuulnud, Teie nägu, Teie silmi, suud, lõuga, Teie terwet kuju juba ennemine näinud. Ja ometi ei tule mulle meelde, kus see wõis olla! Esimesest silmapilgust saadik, kus Teid nägin, tekkis mulle see küsimus meelde, ja ta on mind siiamaani piinanud, ilma et ma wastust leiaksin.“

Juliette tõi silmad tõsise tunnistamisega nooremehe peale.

„Seda ma ei tea, herra von Heidegg! Mina ei ole Teid mitte ennemine näinud kui siin mõisas.“

„Kas Teie Preisimaal olete wiibinud? Wahest Berlinis?“

„Ainult läbi sõitnud. Lõuna-Saksamaal olin kord mõne kuu — Münchenis.“

Herbert raputas pead.

„Seal pole ma käinud.“

„Teid petab wist minu sarnadus mõne teise inimesega?“

„Seda olen isegi mõtelnud, aga otsusele jõudnud: ei!… Ma olen omale aga lõpuotsuse teinud, mis wägise õigeks kipub jääma. Kas tahate seda kuulda saada, preili Marchand?“

„Ja,“ kostis neiu imestawa pilguga, kuna paruni silmad laialt, uuriwalt ja isewärki tõsiselt tema näo peal wiibisiwad.

„Ma usun nimelt, et ma Teid kunagi pole näinud,“ algas parun Herbert. „Ma pole Teid sellel täiusel näinud, nagu Te praegu mu ees istute, wähemast mitte oma lihaste silmadega. Ma olen Teid ainult jao-kaupa näinud. Ma nägin kord Teie silmi, teine kord Teie kaela, kolmas kord Teie lõuga, neljas kord Teie suud — ja nõnda edasi… Teie ei mõista mind?“

Juliette raputas pead.

„Meie jõuame warsti selgusele. Nagu teada, tuleb elus harwaste ette, et Teile ühe inimese juures wõi külles kõik meeldib, millest selle inimese nägu ja kuju koguneb. Teie leiate oma isikliku maitse järele tema pea ilusa olewat, tema kael ei meeldi Teile aga mitte, wõi Teile ei meeldi see wiis, kuda ta oma pead kannab; Teie leiate tema silmad ilusad wõi wähemast ligitõmbawad olewat, aga tema suu, wõi lõua, wõi nina juures on midagi, mille kohta Teie soowiksite, et see mitte nõnda ei oleks; Teie leiate tema kaswu kena olewat, aga Teid pahandab tema käik, tema keha-liigutamine. Ja kudas tunnete ennast alles petetud, pahandatud olewat, kui ilusast, nõiduwast suust korraga inetu heal tuleb! Nõnda on lugu elawate inimestega. Seesama lugu kordab ennast, kui meie maalisid ja kujusid waatleme. Meie isiklik maitse ja tundmus, mille järele meie ju kõige üle otsustame, teewad siin niisamasuguseid wahesid meeldiwa ja mitte-meeldiwa, rõemustawa ja pahandawa wahel.“

„Seda ma mõistan,“ tähendas Juliette.

„Hea küll. Kas on Teie meelest tõenäoline, et inimese peaaju, wõi ütleme luulewõim, kõik need meeldiwad osad, mida silm määramata arwul ja määramata aja jooksul paljudes paikades elawate ja eluta kujude juures ükshaawal on näinud, kokku kogub ja alal hoiab ning neist siis ise täielise inimese ühte seab, inimese, kelle wälimus kõiki neid tingimisi täidab, mis räägitawal isikul inimese kohta on, kes temale peab meeldima — igas asjas meeldima?“

„See tähendab — Teie arwate, et inimese luulewõim nähtawast ilmast kogutud ainete järele omale inimese paleuse loob?“

„Ja.“

„See on wõimalik. Meie luulewõim ei saa ju mujalt aineid kui nähtawast ilmast.“

„Kas Teile, preili Marchand, on niisugune inimene silma alla juhtunud, keda nähes Teile tungiw küsimine pähe tekkib: kus oled sa teda enne näinud, kus tema healtki enne kuulnud, kuna Te wiimaks otsusele jõuate, et Teie teda kunagi pole näinud ega kuulnud?“

„Ma ei mäleta. Aga peab siis niisugune inimene ainult meeldiw olema? Kas ei wõi luulewõim ka mitte-meeldiwa inimese kuju sel wiisil kokku seada?“

„Seda ma ei tea. Mulle pole seda juhtunud. Ma arwan aga, et kui meie omale paleusi soetame, siis need ikka meeldiwad on. Kuid ime pole mitte selles, et meie omale nähtawast ilmast kogutud ainetest paleuse loome, waid selles, et see paleus meile korraga elusalt wastu astub. See ime on minule juhtunud.“

„Teile?“ küsis Juliette, kuna imelik pitsitaw tundmus ta hingamist takistas, nii et ta näost ehmatus paistis.

„Ja, minule,“ kostis Herbert. „Mul on õigus, kui ma tõendan, et ma Teid enne olen näinud ja ka mitte ei ole näinud, et ma Teid jao-kaupa olen kogunud, kuni Teie kuju mu waimus walmis sai. Seda walmis-saamist märkasin ma alles, kui ma Teid elawalt enese ees nägin — ei, ma märkan seda täiel selgusel ja kindlusel alles tänasest õhtust saadik, alles praegu…“

Kumbki neist polnud seda ilusat ruuget neiupead tähele pannud, mis paari minuti eest praokile jäänud ukse wahele ilmus ning millest kaks kena ja praegu siiski nii inetumat silma kiirgawa pilguga tuppa piilusiwad. See peakene kadus nagu wari, kui Herbert ennast tooli peal liigutas. Ja kui ta nüüd oma wiimaste sõnadega koolipreili poole pööras, tõmmati uks äkitselt lahti ning proua von Heideggi kalk, lõikaw heal sai kuuldawaks:

„Herbert!“

„Ja, mamma!“

Ta tõusis kähku püsti ja ruttas ukse poole.

„Ma tahaksin teada saada, mida see tähendab?“

„Mis siis, mamma?“

„See widewikutund siin üksikus kambris koolipreiliga!“ (Proua von Heidegg pani sõna „koolipreili“ peale iseäralist rõhku). „Sa tead ju, Herbert, et sul wõeraste wastu kohuseid on!“

„Need ei ole mitte üksnes minu wõerad.“

„Ükskõik! Igal puhul ei peaks sa ennast seltskonnast ära laskma meelitada…“

„Meelitada? Mind pole keegi meelitanud, mamma.“

Kuid tema wastust ei pandud tähele; paruniproua pööras „meelitaja“ poole.

„Ja Teile, preili Marchand, pean ma tähendama, et ma oma majas niisuguseid — kuda ma pean ütlema — niisuguseid korratusi ei salli. Teil wõiwad ju sellest, mis kõlblik on ja mitte kõlblik ei ole, iseäranis kaugele ulatawad arwamised olla, aga ma pean Teid paluma, neid minu majas makswaks tegemata jätta.“

Juliette oli üles tõusnud.

„Ma ei ole millegi kõlbtuse-seaduse wastu eksinud, paruni-proua!“

„Mitte? Kentsakas!“ Ja proua waatas pilkawa hirwitamisega Juliette pealt Herberti peale, ja siis mööda toaseinu ringi. „Ma tahaksin siis teada saada, miks Teie mitte klaweri taga ei istu?“

„Ma olen tüdinenud.“

„Tüdinenud? Siin-istumiseks mitte?“

„Ma olen mängimisest tüdinenud, paruniproua, ja siia tulin ma ennast lahutama. Et ma siia mitte üksina ei jäänud, pole mitte minu süü.“

„Mamma, sa teed preili Marchandile ülekohut,“ wõttis nüüd Herbert wiisaka, aga kindla, julge healega sõna. „Mina otsisin preili Marchandi siit üles, wõtsin tema juures istet ja ajasin temaga juttu… Ma usun, preili Marchand on meie kodakondne, kellega meie kõik igal ajal ja igal pool wabalt läbi wõime käia. Ma ei näe selles mingisugust ülekohut, et meie siin raamatukogus istume, mis igaühele lahti on.“

Proua von Heidegg ei teadnud tõeste midagi, mis tal selle wastu oleks ütelda olnud; seepärast hüüdis ta ainult:

„Wait, Herbert! Meie kõneleme selle asja üle weel“ — ja koolipreili poole pöörates: „Et Teie tüdinenud olete, siis wõite magama minna!“

Herbert ja Juliette astusiwad proua järele kambrist wälja. Kui esimene jala kirjutusetuppa pistis, nägi ta, kuda sealt üks walge kleit põgenes, krinoliniga silmapilguks ukse wahele kinni jäi, siis aga teise ruumi kadus…

Herbert teadis, kes ema siia juhatanud.

Kui ta wäikesest saalist läbi sammus, nägi ta oma kõige wanemat õde kahe „ümardaja“ wahel seiswat ja kuulis teda heleda healega naerwat. Neiu silmast lendas nii rõemus, läikiw pilk wenna poole, et see tahtmata weidi peatas. Siis aga pühkis Herbert ühe tolmukibeme oma käise pealt maha ning astus õest püsti peaga mööda. —

Juliette oli õnnelik, et ta oma tuppa wõis kaduda. Ta pea kihas mõtetest, ta rind pakitses tundmustest. Weel kunagi polnud ta rahu ja puhkuse järele nii elawat tungi tundnud kui praegu.

Enne kui ta oma tuppa jõudis, pidi ta aga weel midagi nägema, mis ta põues õhetawale mõrudusetundmusele kombelise jälkuse juurde lisas. Juliette pidi, et oma tuppa minna, kaunist pikast wahekojast läbi minema, mis majaruumid pikiti kahte ritta jaotas. Ühest walgustatud wõeraste-kambrist, mille uks lahti seisis, mööda minnes, nägi ta seal kahte inimest seiswat. Üks oli see pikk noor krahw, kes tunni aja eest saalis talupoegade toorust ja üleannetust siunanud; ta oli seljaga ukse poole. Tema ees seisis toatüdruk Mai puhtas riides, helewalge põll ees, ja hoidis theebretti käes, kuna krahw klaasist wett jõi. Klaasi pahemas käes hoides, leidis see uhke, kõrgeste haritud ja weel kõrgemine sündinud kulturakandja kohase olewat, parema käega toatüdruku rinna külge tikkuda, nii et Mai kergeste karjatades ja kõrwuni punastades tagasi kargas… Säherduseks lõbuks polnud see taluinimene krahwi herrale mitte liig madal…

Nagu taga kihutatud, põgenes Juliette läbi wahekoja oma toa poole, langes seal täies piduriides sohwa peale ja peitis oma näo käte sisse…

All saalis küsiti tema järele. Proua von Heidegg seletas kõige suurema südamerahuga, preili Marchand paluwat ennast wabandada — ta pidanud ägeda peawalu pärast seltskonnast lahkuma.

  1. Rahwakoolide asutamine edenes aga wäga aeglaselt, sest, nagu Tallinna ülemkooliõpetaja Blagoweschtschenski oma raamatus „Der Ehste und sein Herr“ („Eestlane ja tema isand“) tõendab, polnud Eestimaal aastal 1861 weel mitte 1000 kooli olemas, nagu neid olema pidi, waid ainult wiies osa sellest arwust, nimelt mitte iga 300 hinge kohta polnud kooli, waid alles iga 1500 hinge kohta. Mitte ainult terwed kihelkonnad polnud weel ilma koolideta, waid üks terwe ringkond 6 kihelkonna, 39 walla ja umbes 28,000 elanikuga! Kolmel ringkonnal kokku 10 kihelkonnaga, 125 mõisaga ja umbes 70,000 inimesega polnud rohkem koolisid kui 13 waewalt 300 õpilasega. 554 walla kohta tuli ainult 206 kooli, ja 300,000 eestlasest käisiwad ainult 6600 hinge koolis.