Mahtra sõda/17

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
16
Mahtra sõda
Eduard Vilde
18


17.

Herberti paleus.

Pärast preili Adelheidi sündimisepäewa walitses parun Heideggi majas isewärki rõhutud olek. Juliette Marchand tundis enese proua ja Adelheidi silmas alandawa kahtluse all olewat, mis talle läbikäimise nendega kui ka Herbertiga wäga piinlikuks tegi; proua von Heidegg ja Adelheid oliwad tusased Herberti „arusaamata“ oleku üle koolipreili ja ta pahase külmuse üle nende eneste wastu, ning noorel parunil oli tundmus, kui oleks kare, pahatahtlik käsi sel õhtul tema kallima pühaduse pealt warjawa katte ära kiskunud ja seda pühadust tegelikult teotanud.

Sellest silmapilgust saadik, kus ema teda Juliettega raamatukogus leidnud ja neiule haawawaid sõnu wastu pead pildunud, tundis Herbert oma suu neiu wastu kinni sulutud olewat: ta ei puutunud pärast enam ainuma sõnagagi seda jutu-ainet, mis tal koolipreiliga sel tunnil käsil olnud. Sellepärast polnud aga tema tundmused ilusa neiu wastu muutunud. Ei, waid ikka selgemine ja kindlamine kerkis Herberti rinnas tõde üles, et ta süda sellele tõsisele, waimukale ja kombeliselt nii kõrgel seiswale naisterühmale wastu tuksus. Ta arwas temas tõeste oma paleuse leidnud olewat, ja see teadmine hakkas ta hinge ikka palawamalt täitma. Ta elas mõnda nädalat juba nagu magusas, uimastawas unenäos ja unustas seejuures tihti terwe wälise ilma, unustas oma ema ja isa, unustas kõik raskused ja takistused, mis nende poolt tõuseksiwad, kui see unenägu täide pidi minema, ilmsiks saama, eluks muutuma.

Preili Marchand oli tema wastu paraku tagasihoidlikum kui kunagi enne. Ta püüdis näidata, kui ei mälestaks ta jutust, misläbi Herbert oma tundmusi tema wastu teatawal õhtul ilmutanud, enam mitte midagi, wõi kui poleks ta seda juttu õiete mõistnud. Wiisakal, aga wilul toonil wastas ta temale ta küsimiste peale söögilauas ja mujal, kus nad kokku puutusiwad, ja ta näis selle eest hoolt kandwat, et nad kuskil üksina kokku ei puutunud. Mitte ainuma pilgugagi ei ilmutanud neiu, et nende mõlemate wahel midagi oleks, mis kellelegi iseäralisteks arwamisteks asja annaks; kõige wähem pidiwad proua von Heidegg ja preili Adelheid, kelle sala piilumist ta küllalt märkas, tema olekust midagi sellesarnast leidma.

Nad ei leidnud seda ka tõeste mitte; kuid see ei wabastanud neid weel mitte nende umbusaldusest; nad jõudsiwad palju enam arwamisele, et see „Prantsuse mamsel“ osaw näitleja on, kes oma salaplaanisid hästi mõistab warjata. Sest kui waesel koolipreilil noor, rikas parun on wõita, siis peab ta oma asjaajamises kümnekordset ettewaatust tarwitama… Ema ja tütre umbusaldus oli seda suurem, et Herbert oma tundmusi nii halwaste oskas peita. Kui ka ta suu neist midagi ei kõnelenud, siis seda enam ta silm, mis nii tihti imestuse ja igatsusega koolipreili peene, kahwatanud näo peal wiibis.

Proua von Heidegg oli sellest, mis ta teatawal piduõhtul näinud, pärast waikides mööda läinud. Ta oli nõuuks wõtnud, poega ja preili Marchandi terasemalt tähele panna ning siis parajal silmapilgul keelawa käega wahele astuda. Juliette olek ei andnud seks, nagu proua oma waigistuseks leidis, mitte asja; Herbert muutus aga iga päewaga nii wäga, et ema oma muret kauemine kanda ei suutnud ja nõuuks wõttis omale selgust muretseda. Ta wõttis poja ühel päewal emaliku õrnusega pihtile.

„Kas sa tahad minu wastu otsekohene olla, mu laps?“ küsis ta.

„Kas ma sinu wastu ikka otsekohene ei ole, mamma?“ wastas noor parun, ema käele suud andes.

„Ma usun, et sa minu eest wiimasel ajal midagi warjad, ja see haawab mind,“ algas paruni-proua. „Wasta mulle, Herbert, on sul preili Marchandiga miskit salasõprust?“

Herberti kulm läks kortsu. Ta silm lendas rutulise pilguga ema peale.

„Salasõprust?“ kordas ta. „Minu sõprus preili Marchandi wastu pole mitte sala, ta on täieste awalik. Ma pole seda kellegi eest salanud ega warjanud. Ja ma olen nukker seeüle, et preili Marchand minu sõpruse eest wiimasel ajal nii tagasi hoiab, nagu oleks see mõni ülekohus. Aga ma tean ka, mis põhjusel see sünnib.“

Tema wiimasest lausest kuuldus tasane etteheide, mida ema küllalt mõistis.

„Sinu wastus on minu meelest põiklew,“ tähendas proua von Heidegg. „Mitte sõprust tawalisel mõttel ei puudutanud mina oma küsimuses, waid ma tahtsin sinu käest teada saada, kas sa preili Marchandi wastu midagi tunned, mis niisugusest sõprusest kaugemale läheb ja mida ma sinu ja tema wahel walitsewate olude pärast küll õigusega sala- wõi ka ebasõpruseks wõin kutsuda.“

„Missugused olud siis preili Marchandi ja minu wahel walitsewad?“ küsis Herbert wahele.

„Noh, need peaksiwad sinule ju selged olema! Ma usun, seeüle ei wõi sa ometi kahewahel olla, et preili Marchand sulle kunagi rohkemaks ei wõi saada, kui ta praegu on, ja ta on praegu teeniw inimene, kes wäikese palga eest sinu õde ja wendasid koolitab. Parun Herbert Heideggist peab meie seltskond ja mina loota wõima, et ta oma seisust, selle auu ja oma meheauu kunagi ära ei unusta.“

„Et preili Marchand palga eest peab teenima, tuleb sellest, mamma, et tema isa mitte nii rikas ei ole kui minu isa; oleks minu isa kehw, siis peaksin mina ka teenima. Rikkus on siis juhtumise-asi, on saatuse tuju, mille kohta meie midagi ei wõi parata. Ja ma arwan, et teenimine ja töötamine ühegi seisuse kohta just häbistaw pole. Ka mina teen tööd, mamma.“

„Sa teed omale tööd, poeg, sa ei teeni raha eest mitte teist,“ wastas proua terawalt. „Kuid jätame seda! Ma märkan sinu kõnest midagi, mis mulle tõsist muret teeb. Näib, kui oleksid sa juba seeüle järele mõtelnud, kas preili Marchand X. mõisa tulewaseks majaprouaks kõlbab? Kas ma eksin? Ja kui ma sinu kõnet pean uskuma, siis oled sa iseeneses otsusele jõudnud, et ta selleks küllalt kõlbab? Tõeste, see oleks ju kena otsus!“ lisas proua mõruda, pilkawa naermisega juurde.

Herbert tõstis pead.

„Ei, mamma, nii kaugele pole ma oma tulewiku-plaanide üle weel mitte järele mõtelnud— seda wõin sulle otsekoheselt tõendada!“

„Jumalale tänu! Ma kartsin juba, et sa nii kaugel oleksid! Siis ei ole need sõpruslised tundmused, mida sa selle inimese wastu tunned, sind weel mitte kergemeelsetele lootustele ja otsustele wiinud?“

Herbert lükkas oma peene walge käega ruugeid juukseid otsaesiselt tagasi.

„Ma tahan sinu wastu täieste awalik olla, mamma,“ ütles ta siis maha wahtides. „Ma arwan, et see kuldse südamega, kõrgeste haritud waimurikas neiu mind õnnelikuks wõiks teha, kui ta mulle oma armastuse kingis.“

Proua von Heideggi näo üle laotas end sügaw ehmatus wälja. Nagu tõrjudes sirutas ta parema käe wälja. Läbitungiwalt wiibis ta uhke, kalk silm poja ilusa, mehise näo peal.

„Herbert,“ kostis ta pika waheaja järele, „see pole mitte ilus, et sa minuga niisuguse asja üle nalja heidad.“

„Ma ei naljata mitte, mamma,“ kostis Herbert. „Minu arwamine on nõnda — minu praegune arwamine. Et ma aga mitte kergemeelne ei taha olla, siis olen ma walmis oma arwamisi, oma praeguseid tundmusi tõsise proowimise alla wõtma, ja lõpuotsuse teen alles siis, kui mul tõde kord käes on.“

„Sa armastud preili Marchandi — arwad teda armastawat?“

„Ja, mamma.“

„Ja tema sind?“

„Temast ei tea ma midagi. Ma pole seda temalt weel mitte järel küsinud. Ta on ju nii tagasihoidlik, nii wali iseenese wastu ja nii arg.“

„Ja sa tahad temalt järel küsida, kas ta sind wastu armastab?“

Herbert naeratas punastades.

„Miks siis mitte? See on ju ainult loomulik, kui ma teda armastan.“

„Ja kui ta sinu lootust täidaks, mis kahtlane pole?“

„Siis küsiksin temalt, kas ta minu abikaasaks ei tahaks saada.“

Proua von Heidegg hüppas püsti. Ta silmad wälkusiwad. Suure waewaga suutis ta oma rahu alal hoida.

„Ja kui ta sinu käe wastu wõtab?“ hüüdis ta peaaegu karjatades.

„Siis tuleksin sinu ja papa juurde ning paluksin teilt luba preili Marchandiga abielusse heita.“

„Aga sa tead ju, et sa meilt seda luba ialgi ei saaks — ei ialgi!“

„Miks mitte, mamma?“ wastas Herbert suure rahuga. „Teie armastate mind ju, ja soowite, et ma õnnelik oleksin.“

„Sa näed und, mu poeg! See naisterahwas pole ju kuidagi sinu kohane! Õnne ei wõi ta sulle siis mitte tuua!“

„Mitte minu kohane? Seda ei mõista ma mitte! Kui preili Marchand waene on, siis olen mina rikas. Ma usun, Herbert Heideggil ei ole waja rikast abikaasat otsida, nagu mõni wõlgade sisse sattunud leitenant seda teeb.“

„Aga selle inimese seisus!“

„Tema seisus? Preili Marchand on aadeli-seisusest, nagu minagi, pealegi wäga heast ja wanast Prantsuse aadeli-seisusest. Ma arwasin, et sa seda tead, mamma? Et preili Marchandi isa Schweitsi wabariigi kodanikuna oma aadeli-nime enam ei kanna, see tuleb tema politikalisest arwamisest, mis minusse ei puutu ega asja ei muuda.“

Proua von Heidegg hakkas ristis kätega mööda tuba edasi-tagasi käima. Ta kahwatanud põskede peale oliwad punased ärewusetäpid ilmunud.

„Ma näen, et kõige wiimane aeg käes on, seda kardetawat inimest majast wälja saata,“ ütles ta oma sinakaid huuli hammustades, kuna ta madal, kitsas rind elawalt tõusis ja wajus. „See oleks pidanud juba ammugi sündima, juba ammugi!“

„Preili Marchand on ju oma koha Jaanipäewaks üles öelnud,“ tähendas Herbert, kes üles oli tõusnud. „Niisugune äkiline äraajamine sünnitaks ainult piinlikku tähelpanekut terwes seltskonnas, ilma et ta midagi sündimataks teeks, mis juba sündinud on. Waigista ennast seepärast, armas mamma! Ma wõin sulle kinnitada, et preili Marchand mulle siis mitte wähem kardetaw ei oleks, kui ta meilt eemal wiibiks. Tema ei tee tõeste midagi, et mind oma poole kutsuda, et mulle kõige wähemat lootustki anda. Ta on, nagu sulle juba ütlesin ja nagu sa igapäew ise näed, mu wastu külm ja kinnine nagu marmorikuju.“

„Aga midagi peab ometi sündima!“ hüüdis ema peaaegu meeleheitmisega.

„Miks peaks siis midagi sündima?“ naeratas Herbert. „Sind ei ähwarda praegu weel miski hädaoht ja mind ennast ka mitte. Ma ütlesin sulle, armas mamma, et ma oma tundmusi preili Marchandi wastu tõsiselt ja mehiselt tahan proowida. Leian ma nad möödaminewa õhina peal põhjenewat, on mind ainult selle neiu iselaadi ilu ja mõnu köitnud, noh, siis saan ma oma kirest warsti isegi lahti. Ja kõige pealt tuleb weel wäga tõsiselt seda tähele panna: preili Marchand ei suuda wahest minu tundmusi wastatagi. Ma wärisen selle mõtte juures, aga wõimalik on kõik, ja siis olen ma sunnitud temast taganema. Seepärast, mamma, laseme asju oma teed minna — wägiwallaga pole siin midagi ära teha.“

Proua von Heideggile oliwad pisarad silma tunginud; kas wiha wõi walu nad wälja pigistas wõi mõlemad koos, see jäi kahewahele.

„Herbert, mu armas, kallis laps, missuguse ärarääkimata õnnetusega ähwardad sa meid!“ hüüdis ta, mõlemat kätte poja õladele pannes. „Katsu lahti saada sellest näotumast kirest, püüa ennast peasta — ja sa annad mulle mu elu tagasi. Usu mind, poeg, see wõeras inimene ei wõi sulle õnne tuua! Minu emalik süda tunneb seda. Minu tundmused käisiwad esimesest silmapilgust peale, mil ta meie katuse all wiibib, tema wastu, nagu oleksin ma aimanud, missugust hädaohtu ta meile saaks tooma. Herbert, ma wannutan sind, püüa oma tundmuste wastu kõigest hingest wõidelda, ja mõtle ikka selle peale, et meie, sinu wanemad, sulle ialgi andeks ei annaks, kui sa meid terwe seltskonna ees põlgtuse alla heidaksid. Ole mõistlik, mu kallis, kallis laps!“

See oli esimene tume pilw, mida Herbert oma sinawas õnnetaewas märkas. Ta oleks teda juba ammugi wõinud näha, wähemast aga enesele kindlaste ette kujutada, sest ta tundis oma wanemaid ja tundis seltskonda, mille rüpes ta nendega juurdus; aga ta oli enese meeli armastuse lootusehiilguse läbi petta lasknud, oli enese ümber luuleilma loonud, milles ainult päikesepaiste walitses. Mõnel kainemal silmapilgul oli temale küll ka mõte pähe torganud, et tema ettewõte wõitlusi saaks kaasa tooma; aga ta tundis oma jõuu ja julguse nii suure ja need wõitlused nii wäetid olewat, et ta omale tõsisemat muret ei lasknud südamesse asudagi.

Herbert trööstis ja waigistas ema, nii hästi kui see tal korda läks, ning lahkus temast sala lootusega, et ema-armastus wiimaks siiski wõimalikuks teeb, mis seda puhku nii wõimata näis olewat. Proua von Heidegg aga ruttas oma ahastusega täidetud südant abikaasa ees wälja puistama. Juba tund aega hiljem wõttis ka parun Rüdiger poja pihtile.

Tema hakkas asja weidi teisest otsast peale. Ehmatusele ja ahastusele ei andnud tema kaine, kalk ja wõimukindel loomus maad. Ta kõneles pojaga tükk aega kõiksugu kõrwaliste asjade üle, enne kui ta sõnad sihi poole pööras.

„Ah soo — mis ma sinult weel pidin küsima,“ ütles ta kõige rahulikumal, pealiskaudsemal toonil, „sinu ema kurdab, et sul meie koolipreiliga wäike tehtelmehtel käsil olewat…“

„Preili Marchand meeldib mulle üliwäga.“

„Na ja, on ju üsna nägus elukas, wõib ju ajawiiteks silma ta peale heita, wõib talle ju ka mõnda mahedat sõna öelda, temaga nalja heita — oled ju noor, elurõemus poiss — aga kui ma ei eksi, siis kardab su ema, et sellest miski rumalus wälja wõiks kaswada.“

„Mida sa rumaluseks nimetad, papa?“

„Rumaluseks nimetan ma seda, kui inimene tühisele ajawiitele, igapäewasele naljale tõsisemaid nimesid hakkab andma. Seda ei teinud ma oma noorpõlwes mitte.“

„Aga kui nali mitte nali ei ole?“

„Lori, mu poeg! Noorele, priskele poisile meeldib laias ilmas nii palju siledaid nägusid — täna üks, homme teine, ülehomme kolmas ja neljas. Aga meeldimine pole mitte igakord peaasi. Peaasi on see, kelle oma see sile nägu on, mis meeldib. Tark noormees, kes enesest lugu peab, teeb siin wahet. Ilusat kätt wõib ju pigistada, ilusaid huuli, kui teisiti ei lähe, suudelda, aga siis tuleb peatada, aru pidada ja — ümber pöörata, kui samm kaugemale, kui ta eksiteele kipub wiima.“

„Aga kui ta mitte eksiteele ei wii?“

Parun Heidegg pööras oma külmad, läbitungiwad silmad tõsisemalt poja poole.

„Mida sa tahad sellega öelda?“

„Ma tahan öelda,“ wastas Herbert, „et minu tundmused preili Marchandi wastu, nii palju kui ma neid seda puhku mõistan, mitte palja ajawiitmise ja naljatamise peal ei põhjene, waid et nad mulle sihti näitawad, mille taga minu õnn warjul näib olewat. Ma ei arwa ennast selle poolest mitte eksiteel olewat, kui ma ka kindlaks nõuuks olen wõtnud, ennast walju walwamise all pidada.“

„Sa arwad siis wõimalikuks, et sa sellele naisterahwale kord oma kätt läheksid pakkuma?“

„Ja, papa.“

Wana parun hakkas naerma, ja see naermine pidi pilkaw olema, aga ta muutus mõrudaks urisemiseks, kui Heidegg pilgu poja sügaw-tõsise näo peale heitnud.

„Herbert,“ ütles ta healega, milles nagu kaugel eemal midagi kõmises. „Sa tead, ma mõistan nalja, ka üsna kaugele minewat nalja; sa tead, et ma sulle nii mõnegi nooruse-tembu andeks olen andnud, et ma käega löön, kus mõni teine isa waljust tarwitaks. Ma annan sulle aga nõuu, minu leplikku meelt mitte liig pingule tõmmata, ja sa oled praegu kõige paremal teel seda tegema. Ma hoiatan sind, Herbert.“

Nooremehe nägu oli walgemaks löönud. Ta käsi, mis uuriketiga mängis, wärises tasakeste.

„Isa,“ ütles ta wäikese waheaja järele, „kas sa sellele oma seisupaigale ka siis jääksid, kui sa kindlaste teaksid, et see minu eluõnnele otse waenlik on?“

„Kas tead,“ wastas wana parun karedalt, „ma ei usu, et inimese õnn üheainuma teatawa isiku käes seisab — julgeste pole aga sinu oma selle naisterahwa käes. See kõik on sonimine — usu mind — ja seejuures on sinu noorus süüdi. See on esimene tuhing, mis warsti mööda läheb, see tähendab, kui sa ise mehiselt hoolt kannad, et ta mööda läheks. Ja ma loodan, et sa seda saad tegema.“

„Wõib olla, aga mis siis, kui lugu siiski nii jääb, nagu ma praegu weel arwan?“

„Siis küsin sinult: jõuad sa naist ja ennast toita?“

Herbert waatas laial silmal isa otsa: ta mõistis seda ähwardust. Aga et ta seepeale midagi ei kostnud, siis tähendas parun Rüdiger käega, ta wõiwat minna. Ta oli hoiatatud, wäga mõjuwalt hoiatatud!…

Nüüd algas Herbertil kibe wõitlus iseenesega, wõitlus, mis ööd ja päewad kestis, ta tööhimu ja unerahu rööwis. Aeg oli käes, et ta oma tundmuste, sekka ka mõistuse kainet healt laskis kajada, ja et see heal ta südamele waenlik oli, siis kaswas ta piin iga päewaga suuremaks. Isa oli teda ta waranduse-osast ilmajätmisega ähwardanud, ja ta teadis, et see mees sõna pidas. Mida aga ilma ülespidamise-abinõuudeta peale hakata? Teise juurest teenistust otsida? Tema, rikka parun Heideggi poeg? Kui kurb tulewik! Ja siis weel wanemate, õdede ja wendade ning wahest terwe seltskonna waen ja põlgtus! Tõeste, need kõik oliwad asjad, mis kõige kirglisemat armastajat mõtlema, kaaluma, oma tundmusi hindama pidiwad sundima. Oli ähwardawa kahju eest tõeste täiewäärtuslist tasu loota?

Oli silmapilkusid, kus ta seeüle kahtlema hakkas, kus ta käe südame peale surus ja omale selgeks püüdis teha, et tal mitte õigust ei ole oma perekonna ja iseenese wastu wägiwalda tarwitada. Aga kui siis armastatud neiu ilus tõsine nägu jälle ta ees seisis, kui ta tema sügawatesse, mõtlewatesse silmadesse waatas, tema heale kellakuminat kuulis, siis kadusiwad ühe löögiga kõik ähwardawad hädaohud, siis tundis ta enese jälle tugewa, kindla ja julge küllalt olewat, selle naise eest kõigile raskustele wastu hakata, tema eest ennast rõemuga ohwerdada ja kas wõi päewilisena palehigis tööd teha, et aga temaga ühendatud olla.

Märkas Juliette midagi tema tundmustest ja wõitlustest? Ta ei teadnud seda. Wahel oli ka meelest, kui wiibiks neiu silm iseäralise soojusega ta näo peal, kui tõuseks äkiline puna ta palgele, kui ta temale ootamata wiisil wastu juhtus astuma, ja nagu kuulduks ta healest kerge wärin, kui tema, Herbert, teda mõne osawõtliku sõnaga jutusse tõmbas. Aga see kõik wõis eksitus, mõtte isa wõis paljas soow olla. Sest teiselt poolt tuli Herbertile jälle neiu wilu, arg, tagasihoidlik olek tema wastu meelde, ning mõrudalt pidi ta arwamisele maad andma, et ta terwe wõitlus wast asjata on, et ta kokkusonitud unenägu paljaks unenäoks jääb.

Wiimaks ei kannatanud ta seda waakumist lootmise ja kahtlemise wahel enam wälja. Ta tegi otsuseks omale selgust muretseda.

Kauemat aega ei läinud tal korda Juliettega nelja silma all kokku saada. Siis silmas ta teda ühel õhtupoolel mõisa suures, kenas aias, kus õuna- ja pirnipuud, sirelid ja akatsiad täiel kewadesel õilme-ehtel ilutsesiwad. Preili Marchand istus aia tagumisel serwal wäikeses lehestikus, raamat käes, kuna mängiwate laste healed kaugelt tihedate põesaste tagast kajasiwad.

Juliette waatas raamatu pealt alles üles, kui Herberti kogu lehestiku suus raamatu walgete lehtede peale warju heitis. Noort parunit nähes, jäi ta küsides tema peale waatama, kuna kerge punakas wari ta näo üle libises.

„Kas eksitan?“ küsis Herbert.

„Ei, aga —“

„Aga?“ kordas Herbert naeratades. „See ‚aga‘ peab küll tähendama, et Teie minu tulekut ei soowi?“

„Õigust öelda — ja,“ wastas koolipreili oma otsekohesel wiisil.

„Miks mitte, kui ma küsida tohin?“ päris Herbert Heidegg peaaegu kohkudes.

„Ma pean Teie küsimise üle imestama, paruni herra,“ rääkis neiu tõsiselt. „Ma ei tahaks mitte enam kahtluse alla sattuda, et mina asja annaksin, Teid oma lähedal näha. Ja kui Teie mind selle näotuma kahtluse eest tahaksite hoida, siis ei läheneks Teie mulle mitte, kui ma üksina olen.“

Sellest tõrjumisest hoolimata wõttis Herbert Juliette wastas sarapuust aiatooli peal istet.

„Lubage, preili Marchand, et mina selle õnnetuse eest wastutan, nagu ma seda ka kord ennemalt olen teinud, ja ühtlasi wabandage minu julgust, et ma ennast mitte ära ei lase ajada. Ma otsin ju ammust aega silmapilku, mil ma Teiega nelja silma all kokku saaksin, ja et see mul praegu korda on läinud, siis olge minu wastu kaastundlik ja ärge püüdke nüüd enam põgeneda.“

Ta kõneles pool naljatades, pool paludes, ja ta silmadel oli nii imelik läige, et Juliette istuma jäi, kui ka tõrkudes.

„Kõnelege, paruni-herra!“

„Ja, kui see nii kerge oleks,“ naeratas Herbert, ja tundis ise, kuda weri tal palgesse tõusis. „Ma ei ole mitte arg mees, aga kui Teie oma tõsiste, karistawate silmadega mu peale waatate, siis on mu meelest, kui leiaksite mind mõne kuritöö pealt, ja sõna jääb mul kurku kinni… Ma tahaksin Teilt midagi küsida, preili Marchand. Kas lubate täieste otsekohene olla, ei midagi ütlemata jätta, ei millegi eest kõrwale põigelda?“

„Mul on wiisiks ikka otsekoheselt kosta, paruni-herra.“

„Hea küll. Kas mälestate weel meie jutuajamist raamatukogus minu õe sündimise-päewal?“

„Ja. Teie kõnelesite inimlistest paleustest, mida meie luulewõim üksikute nähtuste järele jao-kaupa kogub, kuni jagudest täieline kuju saab.“

„Õige. Ja ma jutustasin Teile, et mina oma paleuse elusa inimesena olewat leidnud. Sellega mõtlesin ma Teid, preili Marchand.“

„Selle kohta ei tea ma midagi öelda.“

„Aga mina küsin Teilt weel midagi. Kas Teie oma terawa, targa silmaga olete minu olekus Teie wastu midagi märganud, mis Teid millegile arwamisele wõis wiia?“

„Ja,“ wastas Juliette kõige tõsisema näoga. „Kui minu arwamine ekslik pole, siis püüate Teie minu wastu tundmusi üles näidata, mida ma nii kaua soojaks sõpruseks nimetan, kui ma muud nime ei tea.“

„Ehk leiaksite siiski muu nime?“ ütles Herbert paluwalt, kuna ta käsi wälja sirgus, kui tahaks ta neiu peenest, walgest käest kinni hakata, mis aga eest ära nihkus.

„Ei, ma ei leia muud nime,“ ütles Juliette. „Ja ma ei tahaks ka muud nime leida.“

„Teie ei tahaks?“

„Ei.“

„Juliette!“

„Kuidas?“

„Preili Marchand — wabandage,“ parandas Herbert. „Mind kurwastab Teie wastus. Kas lubate mind öelda, kuda mina ise oma sooja sõprust Teie wastu kutsun?“

„Olge nii hea!“

„Ma kutsun teda palawaks armastuseks, Juliette! Ainult see on minu tundmuse ainus ja õige nimi!“

Nende peade kohal, lehestiku rohelise katuse sees, siristas waljuste üks edew lind ja tõusis wurinal lendu. Juliette süsimustade juukste peale oli kuskilt kõikuwa lehekese pealt punakas-kollane lepatriinu kukkunud, kes seal pikkamisi ümber roomas nagu weerew weretilk. Läbi noorte, haljaste lehtede tungiw walgus muutus lehestiku sees õrnaks rohekaks kumaks, mis Juliette helewalgele näole peaaegu haiglase kahwatusehelgi andis, mille seest ta suured mustad silmad seda õõguwama läikega wälja waatasiwad.

„Paruni herra,“ wastas neiu wäikese tumma waheaja järele täielise rahuga. „Ma ei taha Teiega selle üle mitte waidlema hatata, kui õige nime Teie oma tundmusele annate. Ma ei arwa seejuures mitte, et Teie temale meelega ebanime panete, ei usu Teist mitte, et Teie minuga wäikest kewadest armumängu tahate alustada, mis igawat maaelu aitaks lõbustada, kui ma ka tean, et inimene just tundmuste asjus kõige ekslikum on, et ta siin nii kergeste kaine otsustamise-wõimu kaotab. Teie pole mitte esimene, kes mulle säherdusi sõnu ütleb, ja need, kes seda enne Teid teinud, on seda warsti unustanud, sest et nad oma eksitusest pärast aru saiwad…“

„Mina ei eksi mitte, Juliette,“ sosistas Herbert nii tungiwalt, nagu tahaks ta oma terwet hinge selle kinnituse sisse panna. „Ma olen oma tundmusi uurinud, proowinud, wõimalikult kainelt arwustanud — nad ei muuda sisu ega wärwi. Minu armastus Teie wastu on õiglane ja puhas.“

„Teie ei lasknud mind ära rääkida,“ wastas Juliette tõsiselt. „Ma tähendasin, et ma sellepärast Teiega mitte waidlema ei taha hakata, kui õige nime Teie oma tundmusele annate, aga ma tahtsin weel juurde lisada, et meil asjata oleks Teie tundmuse üle, kui Teie teda ka õige nimega kutsute, mõtteid wahetada. Teie peate püüdma sellest tundmusest wõimalikult ruttu lahti saada, ta eksitab otstarbeta Teie meelerahu.“

„Otstarbeta?“ kordas Herbert, ja ta silmades kujunes halwaw ehmatus. „Teie süda ei ole enam waba?“

„Ta on waba.“

„Siis olete juba nüüd kindlal otsusel, et Teie oma poolehoidmist minule iganes ei wõiks kinkida?“

„Ei, sellel otsusel ei ole ma ka mitte. See oleks liig warane otsus. Ma usun koguni, et ma teistel oludel Teie pakkumise üle tõsiselt järel hakkaksin mõtlema, sest Teie meeldite mulle.“

„Teistel oludel? Missugustel?“

„Paruni herra, kas Teie oma praeguse tunnistusega soowi ühendate, mind oma naiseks saada?“

„Mida siis muud, Juliette?“

„Siis peate ju neid olusid tundma, mis meid lahutawad!“

„Ma tunnen neid, aga ma tahan nende wastu wõidelda, ja kui Teie mulle oma armastuse kingite, siis wõidan ma nad ära.“

„See on wäga küsitaw, parun Heidegg! Mina waatan nende asjade peale kainemalt kui Teie, sest et ma ülepea wäga kaine mõistusega inimene olen. Ma rändan juba kaunis kaua üksina laia ilma sees, olen siis iseseiswust õppinud ja asju ning olusid, mis mind piirawad, uurima ja juurdlema harjunud. Üksik, kaitseta naisterahwas, kes ennast üksnes iseenese najale wõib toetada, kaswab tugewamaks kui mõni mees. Ma arwan siis, et Teie wõitlus nende olude wastu, mis meid lahutawad, mitte ainult wäga raske ei saaks olema, waid et ta ka ilma wõiduta lõpeks. Ehk jälle wõit, mis Teie kätte saaksite, ei oleks Teile ega minule soowitaw, ei oleks wõidetawa asja wääriline. Kõige pealt lubage mind aga küsida: ons seda wõitlust üleüldse waja?“

„Teda on waja, kui ma ilma temata Teid ei suuda omandada!“ wastas Herbert.

„Ja seda omandamist arwate nii tingimata tarwiliseks?“

„Ja, sest selles seisab minu eluõnn.“

„Teie ei peaks seda mitte nii täielise, ilmwaidlemata kindlusega tõendama, parun Heidegg,“ ütles Juliette pehmelt. „Niisugusest eluõnnest, mis ühe ainuma olewuse sees paikneb, loeme enamiste ainult raamatutest, ja kui säherdust tõsises elus ette tuleb‚ siis ometi wäga harwaste. Miks peaksite just Teie üks neist wähestest eranditest olema, kelle eluõnn kellegi kogemata Teie silmaringisse ilmunud isiku käes on? Ei, parun, Teie olete noor, eluwärske, terwe ja tugew mees, kogu maailm seisab Teie ees paljudeks aastateks täiel ilul ja suurusel weel lahti — Teie saate sealt kahtlemata palju naisterahwaid leidma, kelle ilusatest silmadest Teile Teie eluõnn wastu naeratab — walige aga!… Kas minu kained, mõistlikud sõnad Teie peale weel mõjuma ei hakka?“ lisas Juliette naeratades juurde.

Herbert raputas ägedalt oma ilusat mehist pead.

„Ei,“ wastas ta, „waid Teie sõnad haawawad mind, nad teewad mulle walu. Ma pean nendest oma kurbtuseks järjeldama, et Teie rinnas kõige nõrgematgi healt minule wastu pole helisemas.“

Preili Marchand waatas mõttes lehestiku suust wälja, sinawa taewa poole, milles walged pilwekesed nagu luiged pikkamisi lääne poole ujusiwad. Jälle siristas üks lind libistawate lehtede sees; kaks pääsukest, kes teineteist taga ajasiwad, puutusiwad tiibadega lehestiku ees peaaegu maa külge ning porisedes lendasiwad jämedad, pruunid põrnikad puust puusse, potsudes siin ja seal mõne tüwe wastu põrgates.

Juliette mõtles järele, enne kui ta wastas. Kas tema rinnas mingisugust healt sellele noorele, ilusale, wiisakale, meeldiwa loomusega mehele wastu ei helise? Miks mitte! Juliette Marchand on ju naisterahwas nagu iga teine; tal on terased silmad peas, mis selle mehe ligitõmbawat wälimust näewad, tal on ärgas waim, mis nooremehe annetest ja hingelistest omadustest lugu oskab pidada, ja tal on soe, wastuwõtlik süda põues, mille kohta kõik need nii meeldiwad nähtused mõjuta ei wõi jääda. Aga seal kerkib neiu silmade ees selle mehe ümbrus üles, ja külmawärin käib ta kehast läbi. Ei, ei, ei! hüüab hoiataw heal ta põues, — lämmata ära kõik, mis tärgata tahab, sinu õnn ei õitse mitte siin…

„Armas sõber,“ wastas Juliette Marchand ja waatas laia sooja pilguga noorele parunile silma. „Ma tähendasin Teile juba, et ma teatawatel tingimistel Teie tundmuste wastu wist mitte osawõtmataks ei jääks. Ma tunnen, et meie wäga, wäga headeks seltsilisteks wõiksime saada. See tundmus pole minus aga weel sugugi edenenud, sest et ma selle eest midagi pole teinud — meelega midagi pole teinud, ja ma ei taha seda ka nüüd tegema hakata. Ma olen selle tundmuse siiamaani maha surunud, ära salanud‚ ja see saab ka edespidi sündima.“

„Aga Jumala pärast, miks siis?“ hüüdis noor parun peaaegu wihaselt.

„Aga sellest andsin ma Teile juba märku! Teie unustate ikka ära, et ma kaunis eluküps ja wäga kaine waatega inimene olen. Ma aiman õnnetust, hädaohtu, kui ma Teie wastu teisem oleksin, kui ma olen. Ma ei usu mitte niisuguse armastuse sisse, mis nii wastupidaw oleks, et ta kahte inimest nende eluaegset õnnetust suudaks kannatama ja unustama panna, ja niisugune õnnetus waritseb minu arwates meie kokkuheitmise taga,“

„Kudas Teie oma kohutawat arwamist põhjendate?“

„Kas see Teile enesele selge pole? Mõtelge kõige enne oma wanemate peale —“

„Nendest arwan ma wõitu saawat. Nad armastawad mind.“

„Ja kui nad Teile ka järele annawad — minule ei anna nad seda ialgi andeks — Teie ema wihkab mind juba nüüd; meie ja nende rahu oleks siis igaweste rikutud, ja mis elu oleks sel kombel ühel wõi teisel? Siis järgnewad Teie lähemad ja kaugemad omaksed — Teie õde on minu otsekohene waenlane — ning lõppeks tuleb Teie terwe seltskond —“

„Teie, Juliette, wõidaksite warsti kõigi südamed — ma annan oma pea selle eest!“ hüüdis Herbert kuumalt. „Ja kui Teie minu naine oleksite, minu nime kannaksite, minu kaitse all seisaksite, siis ei julgeks ka kõige wihasem waenlane Teie poole näppu tõsta.“

„Ma tuletan Teile aga meelde, et minul elu kohta ka oma nõuded on. Seltskond, mille keskel ma pean elama, millega ma pean läbi käima, peab mulle üleüldiseltki natuke kohane olema. Ma pean tunnistama — Teie seltskond on mulle wõeras ja saab mulle wõeraks jääma. Meie ei mõista teineteist. Meie wahel pole midagi, mis meid ühendaks, kokku tõmmaks. Ja ma kardan, et ta meie mõlemad üksteist paljudes asjades ei saa mõistma, sest ka Teie mõtlete ja tunnete ju oma seltskonnaga. Kuhu ma pilgu iganes pööran — igalt poolt paistab mulle suurte tähtedega hoiataw „ei, ei“ wastu.“

„Kui must kõik on, mida Teie näete!“ ohkas Herbert mõrudalt.

„Mitte must, waid loomulik, mu sõber! Teie näete aga ainult walget, musta eest pigistate silmad kinni. Näituseks on Teie arwamine, kui läheks Teil korda oma wanemate wastuseismist ära wõita, minu meelest niisugune liig walgeste nähtud lootus. Kes Teie isa ja ema ning nende seisuslisi arwamisi tunneb — ja mina arwan neid kauniste tundwat — ei julgeks selle lootuse peale midagi ehitada. Wõitlus nende wastu rikuks Teie ja minu elu ära ja meiega ühes ka nende elu. Ja seda, armas sõber, ei ole meil kellegil tarwis — see oleks patt, kuritöö iseenese ja teiste wastu.“

„Siis kisun ma enese lahti kõigest, mis mind nendega ja nende seltskonnaga ühendab, ja meie asume sinna, kus Teie endid kodus tunnete olewat!“ hüüdis Herbert Heidegg räpakalt, sest mida kauemine ta selle naisterahwa ligi istus, tema nägu nägi, tema healt kuulis, seda enam sattus ta tema saladuslise mõju alla.

Juliette wangutas kaastundlikult pead.

„Kui kerge on niisugust wägisõna wälja öelda — kui raske teda teoks teha, ja kui ta teoks tehtud — kui raske siis seda wägiwaldselt kaela tõmmatud õnnetust kannatada! Jätke niisugused unenäod, mu sõber! Laenake minult weidi elukainust ja mõtelge selle asja üle weel põhjalikult järele. Ma olen julge, Teie jõuate warsti niisugusele otsusele, et Teie tänades minu kui oma õiglase nõuuandja kätt pigistate. Matke oma unenägu maha, paruni herra, ja meie lahkume mõne nädala pärast kallite sõbradena, kellele üksteisest ilus, armas mälestus järele jääb.“

Lehestiku lähedal tuli nüüd herra Lustigi madal, alandlik kogu nähtawale. Tal oli mõni wärske taim käes, mille juuri ja nuppusid ta oma läikiwate prilliklaaside tagant uuris. Lehestiku eest mööda minnes, heitis ta kogemata pilgu sinna sisse ja jäi äkitselt seisatama. Ta silm lendas esmalt Juliette, siis tema wastas istuwa paruni poole, weel kord waatas ta nende poole, siis sammus ruttu edasi, kuna rohuwarred ta käest maha kukkusiwad…

Herbert Heidegg istus nagu wäsinult madalast aiatooli peal. Wäsinud oli ta pilk, mis Juliette jalgade ette maha wahtis, ja wäsinud kõla oli ta healel, kui ta pika waikimise järele küsis:

„Teie ei anna mulle siis mingisugust lootust, Juliette, ei mingisugust julgustust?“

„Ma annan Teile Teie rahu, elurõemu, Teie õnne tagasi,“ kostis neiu pehme, liigutatud healega, mille kõla nagu paitades nooremehe kõrwa puutus. „Jäägu see, ma palun Teid, wiimaseks korraks, kus meie niisuguste asjade üle kõneleme.“

„Juliette, ma armastan sind ju!“

Preili Marchand tõusis püsti.

„Teie ei täida minu palwet, paruni-herra? Sel lool pean ma seda Teilt nõudma. Ma kahetseksin aga wäga, kui sel kombel meie hea sõpruski kahju kannatab. Wabandage, ma pean laste järele waatama!“