Meditatsioonid esimesest filosoofiast/Viies meditatsioon

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Viies meditatsioon

Materiaalsete asjade olemusest; veel kord Jumalast, et ta eksisteerib

Mul jääb veel palju välja uurida Jumala atribuutide kohta, palju minu enda ehk minu vaimu loomuse kohta; aga selle võtan ma käsile võib-olla teine kord, praegu aga ei paista miski olevat tungivam (pärast seda, kui ma märkasin, millest tuleb hoiduda ja mida teha, et tõeni jõuda) kui püüda välja pääseda kahtlustest, millesse eelnevatel päevadel olen sattunud, ning näha, kas materiaalsete asjade kohta saab midagi kindlaks pidada.

Ja enne kui uurida, kas mingid niisugused asjad väljaspool mind eksisteerivad, pean ma muidugi vaatlema nende ideesid, niivõrd kui nad on minu mõttes, ja nägema, millised neist on aredad, millised ähmased (confusae).

Kindlasti ma kujutlen aredalt kvantiteeti, mida filosoofid üldiselt nimetavad pidevaks, ehk selle kvantiteedi, või õigemini, kvantiteediga (quantae) asja ulatuvust pikkusse, laiusse ja sügavusse; loendan selles erinevaid osi; omistan neile osadele mis tahes suurusi, kujusid, asendeid ja liikumisi koha suhtes (motus locales), ja neile liikumistele mis tahes kestusi.

Ja need asjad ei ole mulle ainult niiviisi üldiselt (in genere) vaadelduna täiesti tuttavad ja selged (perspecta), vaid peale selle tajun ma tähele pannes ka arvutuid üksikasju (particularia) kujude, arvu, liikumise ja sarnaste asjade kohta, mille tõesus on nii ilmne (aperta) ja minu loomusega kooskõlas, et kui ma need esimest korda päevavalgele toon, siis mulle tundub, et ma mitte niivõrd ei õpi midagi uut juurde, kui meenutan seda, mida ma juba enne teadsin, või pöördun esimest korda selle poole, mis minus ammu oli, kuigi ma ei olnud oma vaimusilma varem sellele pööranud.

Ja siin tuleb minu meelest väga silmas pidada seda, et ma leian endalt arvutuid ideid mingite asjade kohta, mille kohta isegi juhul, kui nad ehk väljaspool mind kuskil ei eksisteeri, ei saa ometi öelda, et nad on eimiski; ja kuigi mina mõtlen neid kuidagi suva järgi (ad arbitrium), ei mõtle ma neid ometi välja (finguntur), vaid neil on oma tõelised (veras) ja muutumatud loomused. Näiteks kui ma kujutlen kolmnurka, kuigi võib-olla sellist kuju (figura) mitte kuskil maailmas väljaspool minu mõtet ei eksisteeri ega pole kunagi eksisteerinud, on ometi kindlasti määratletud (determinata) tema muutumatu ja igavene loomus ehk olemus ehk vorm, mis ei ole minu tekitatud (efficta) ega sõltu minu vaimust; nagu nähtub sellest, et selle kolmnurga kohta saab tõestada mitmesuguseid omadusi (proprietates), nimelt et tema kolm nurka on võrdsed kahe täisnurgaga, et tema suurima nurga vastaskülg on suurim külg, ja sarnaseid asju, mida ma praegu tahes-tahtmata selgelt ära tunnen (agnosco), kuigi ma ei ole nendest varem kuidagi mõelnud, kui olen kolmnurka kujutlenud, ning mis seetõttu ei ole minu tekitatud.

Ja ei puutu asjasse, kui ütlen, et see kolmnurga idee on mulle võib-olla saabunud meeleelundite kaudu välistelt asjadelt, sest ma olen kindlasti mõnikord näinud kehi, millel on kolmnurkne kuju; sest ma võin välja mõelda (excogitare) arvutuid muid kujusid, mille puhul ei saa olla mingit kahtlustust, et nad on minusse millalgi meelte kaudu tunginud (illapsae), ja ometi saan ma nende kohta tõestada mitmesuguseid omadusi, mitte vähem kui kolmnurga kohta. Nad kõik on tõesti tõelised, sest ma ometi taipan (cognoscuntur) selgesti, ja sellepärast nad on miski, mitte pelgalt eimiski; sest on ilmne, et kõik see, mis on tõeline, on miski; ja ma olen juba üksikasjalikult tõestanud, et kõik, mida ma selgesti taipan, on tõeline. Ja isegi kui ma seda poleks tõestanud, on kindlasti minu vaimu loomuses, et ma sellegipoolest ei saa jätta sellega nõustumata, vähemalt nii kaua kui ma seda selgesti tajun; ja ma mäletan, et ma alati, ka enne seda aega, kui ma rippusin meelte objektide küljes nii palju kui võimalik, pidasin ma niisuguseid tõdesid, mida ma kindlasti kujundite, arvude või muude aritmeetikasse, geomeetriasse või üldse abstraktsesse matemaatikasse kuuluvate asjade kohta ilmsesti ära tundsin, kõige kindlamateks.

Nüüd aga, kui ainuüksi sellest, et ma võin mingi asja ideed oma mõttest esile tuua, järeldub, et kõik, mis ma selgesti ja aredalt tajun selle idee juurde kuuluvat (pertinere), kuulub selle juurde tõepoolest, kas siis sellest ei tulene ka argument, millega tõendada Jumala eksistentsi? Kindlasti ei leia ma endalt tema, ülimalt täiusliku olendi ideed mitte vähem kui mis tahes kujundi või arvu ideed; ja ma ei taipa (intelligo) mitte vähem selgesti ja aredalt, et tema loomusesse kuulub, et ta alati eksisteerib, kui seda, mida ma ka mingi kujundi või arvu kohta tõestan, et see selle kujundi või arvu juurde kuulub; ja sellepärast, isegi kui kõik, mida ma neil eelmistel päevadel olen mediteerinud, ei oleks tõene, peaks Jumala eksisteerimisel olema minu jaoks vähemalt sama kindluse aste, mis seni on olnud matemaatika tõdedel.

Ometi ei ole see esmapilgul täiesti selge (perspicuum), vaid esitab mingit liiki sofismi. Sest olles harjunud kõikides teistes asjades eksisteerimist olemusest eristama, veenan ma end hõlpsasti, et seda võib eristada ka Jumala olemusest, ning nõnda mõelda Jumalat mitteeksisteerivana. Aga ometi saab hoolikalt tähele panijale silmanähtavaks, et eksisteerimist ei saa Jumala olemusest lahutada rohkem kui kolmnurga olemusest tema nurkade suuruse võrdsust kahe täisnurgaga või mäe ideest oru ideed; nii et pole rohkem vastuoluline mõelda Jumalat (see on, kellel puudub mingi täius) kui mõelda mäge, millel puudub org.

Ma saan küll mõelda Jumalat ainult eksisteerivana, nagu ma ei saa mäge mõelda ilma oruta, ent nagu sellest, et ma mõtlen mäge koos oruga, veel ei järeldu, et mingi mägi maailmas on, nõnda paistab kindlasti ka, et sellest, et ma Jumalat mõtlen eksisteerivana, veel ei järeldu, et Jumal eksisteerib: sest minu mõte ei tekita asjadele mingit paratamatust; ja niisamuti nagu võib kujutleda tiivulist hobust, ehkki ühelgi hobusel ei ole tiibu, võin ma ehk Jumalale juurde luuletada eksisteerimise, ehkki mingit Jumalat ei eksisteeri.

Aga ei, siin on peidus sofism; sest sellest, et ma saan mäge mõelda ainult koos oruga, ei järeldu ka, et mägi ja org kuskil eksisteerivad, vaid ainult see, et neid ei saa omavahel lahutada, kas nad siis eksisteerivad või ei eksisteeri. Seevastu sellest, et ma saan Jumalat mõelda ainult eksisteerivana, järeldub, et eksisteerimine on Jumalast lahutamatu ning sellepärast ta tõepoolest eksisteerib; mitte et minu mõte seda esile kutsuks või mingile asjale mingit paratamatust tekitaks, vaid, vastupidi, sellepärast, et asja enese, nimelt Jumala eksisteerimise paratamatus määrab mind niimoodi mõtlema: sest ei ole ka minu võimuses mõelda Jumalat ilma eksisteerimiseta (see on, ülimalt täiuslikku ilma ülima täiuseta), nagu minu võimuses on kujutleda hobust kas tiibadega või ilma tiibadeta.

Ja siin ei pea ka ütlema, et kuigi pärast seda, kui ma postuleerisin (posui), et Jumalal on kõik täiused, pidin ma paratamatult pidama teda eksisteerivaks, sest et eksisteerimine on üks täiustest, ei olnud eelnev postuleerimine paratamatu, nii nagu mul ei ole paratamatu arvata, et igale nelinurksele kujundile saab konstrueerida siseringjoone, sest eeldusel, et ma nõnda arvan, oleks mul paratamatu tunnistada, et rombisse saab konstrueerida siseringjoone, mis on ometi ilmselt väär. Sest kuigi pole paratamatu, et ma millalgi satun sellesse mõtlemisse Jumalast, on ometi iga kord, kui ma tahaks mõelda esimesest ja ülimast olendist ning otsekui võtta tema idee välja oma vaimu varamust, paratamatu, et ma omistan talle kõik täiused, isegi kui ma siis kõiki ei loetle ega pööra igale üksikule tähelepanu; see paratamatus on piisav, et hiljem, kui ma märkan, et eksisteerimine on täius, õigesti järeldada, et esimene ja ülim olend eksisteerib; samuti nagu ei ole paratamatu, et ma millalgi kujutleksin mingit kolmnurka, kuid iga kord, kui ma tahan vaadelda sirgjoonelist kujundit, millel on ainult kolm nurka, on paratamatu, et ma omistan talle selle, millest õigesti järeldatakse, et selle [kolmnurga] kolm nurka ei ole suuremad kahest täisnurgast, isegi kui ma siis sellele tähelepanu ei pööra. Aga kui ma uurin, millistele kujundile saab konstrueerida siseringjoone, siis ei ole mul mitte kuidagi paratamatu arvata, et kõik nelinurgad on nende seast; vastupidi, ma ei saa seda ette kujutadagi, seni kuni ma ei taha möönda mitte midagi peale selle, millest ma selgelt ja aredalt aru saan. Ja seetõttu on suur vahe niisugustel vääradel eeldustel (positiones) ja mulle kaasa sündinud ideedel, millest esimene ja peamine (praecipua) on Jumala idee. Sest ma saan mitmel moel aru, et see idee ei ole mingi väljamõeldis, mis sõltub ainult minu mõtlemisest, vaid tõelise ja muutumatu loomuse pilt: esiteks sellepärast, et ma ei saa välja mõelda ühtki teist asja – peale Jumala –, mille olemusse kuuluks eksisteerimine; edasi sellepärast, et ma ei saa käsitada (intelligere) kahte või enamat niisugust Jumalat, ning eeldusel, et üks juba eksisteerib, näen ma selgesti, et on paratamatu, et ta on eksisteerinud igavesest ajast ja jääb igavesti; ja lõpuks sellepärast, et ma tajun Jumalas palju muud, millest ma ei saa mitte midagi ära võtta ega muuta.

Aga millist tõendamisviisi ma lõpuks ka ei kasuta, asi jõuab alati selleni, et mind veenab täielikult ainult see, mida ma selgelt ja aredalt tajun. Ja kuigi sellest, mida ma nõnda tajun, on mõned asjad ilmsed igaühele, teisi aga toovad päevavalgele üksnes need, kes lähemalt vaatavad ja hoolsasti uurivad, ei peeta neid asjad siis, kui nad on kord päevavalgele toodud, sugugi vähem kindlateks kui noid esimesi. Näiteks kuigi täisnurkse kolmnurga puhul ei ilmne see, et aluse [ hüpotenuusi] ruut on võrdne külgede [ kaatetite] ruutudega, nii hõlpsasti kui see, et selle aluse vastasnurk on kolmnurga suurim nurk, ei usuta seda ometi vähem, kui see juba kord on ära nähtud. Mis aga puutub Jumalasse, siis kui ma ei oleks täis (obruerer) eelarvamusi ning minu mõtet ei piiraks igast küljest aistitavate asjade pildid, siis ma kindlasti ei tunneks midagi ära (agnoscerem) ennemini ega hõlpsamini kui teda; sest mis on iseenesest (ex se) ilmsem (apertius) kui see, et on ülim olend ehk eksisteerib Jumal, kelle olemusse juba kuulub eksisteerimine?

Ja kuigi mul läks selle tajumiseks tarvis tähelepanelikku vaatlemist, ei ole ma praegu mitte ainult selles sama kindel kui kõiges muus, mis tundub kõige kindlamana, vaid peale selle ma märkan, et teiste asjade kindlus sõltub sellest niimoodi, et ilma selleta ei ole kunagi midagi võimalik täielikult (perfecte) teada.

Sest kuigi minu loomus on selline, et senikaua kui ma midagi väga selgelt ja aredalt tajun, ei saa ma jätta uskumata, võidakse seetõttu, et mu loomus on ka selline, et ma ei saa vaimusilma alati hoida üht ja sedasama asja selgelt tajumas ning sageli esineb mälestus varem tehtud otsustustest, kui ma enam ei pane tähele põhjendeid, mille pärast ma niisuguse otsustuse tegin, mulle esitada teisi põhjendeid, mis mind arvamusest kergesti kõrvale kallutaksid, kui ma ei teaks Jumalat, ja nõnda ei oleks mul kunagi ühestki asjast tõest ja kindlast teadmist, vaid üksnes ebamäärased ja muutlikud arvamused. Nii näiteks, kui ma vaatlen kolmnurga loomust, siis mulle, kes ma olen nimelt geomeetria printsiipidesse pühendatud, paistab kõige ilmsemal kombel, et selle kolm nurka on võrdsed kahe täisnurgaga, ja ma ei saa uskuda, et see ei ole tõene, senikaua kui ma panen tähele selle tõestust; aga kohe, kui ma olen vaimusilma sellelt ära pööranud, võib hoolimata sellest, et ma mäletan, et nägin selle üliselgelt ära, kergesti juhtuda, et ma hakkan kahtlema, kas see on tõene – kui ma Jumalat ei tea. Sest ma võin end veenda, et ma olen tehtud loomult sellisena, et ma mõnikord eksin selles, mida ma arvan tajuvat nii ilmselt kui võimalik, eriti kui ma meenutan, et olen sageli pidanud tõesteks ja kindlateks palju asju, mis ma hiljem olen teiste põhjendite mõjul vääradeks arvanud.

Kui ma aga tajusin, et Jumal on, sest ma samal ajal sain ka aru, et kõik muu sõltub temast ja tema ei ole valelik; ja sellest järeldasin, et kõik see, mida ma selgelt ja aredalt tajun, on paratamatult tõene; siis olgugi et ma enam ei pane tähele põhjendeid, mille pärast ma tegin otsustuse, et see on tõene – kui ma ainult mäletan, et nägin selgelt ja aredalt ära, siis ei saa tuua mingit vastupidist põhjendit, mis tõukaks mind kahtlema, vaid mul on sellest tõene ja kindel teadmine. Ja mitte ainult sellest, vaid kõigest ülejäänust, mida ma mäletan end olevat kunagi tõestanud, nagu näiteks geomeetriast ja sarnastest asjadest. sest mis mulle nüüd vastu seatakse? Kas seda, et ma olen niiviisi tehtud, et ma sageli eksin? Aga ma tean juba, et selles, millest ma selgesti aru saan, ma eksida ei saa. Kas seda, et ma pidasin tõesteks ja kindlateks palju muid asju, millest ma hiljem märkasin, et need on väärad? Ometi ei olnud ma ühtki neist selgelt ja aredalt tajunud, vaid olin seda tõe reeglit teadmata uskunud võib-olla teistel põhjustel, mis ma hiljem avastasin olevat vähem kindlad. Mida siis öeldakse? Kas seda (nagu ma äsja endale ette heitsin), et ma võib-olla näen und või et kõik see, mida ma praegu mõtlen, ei ole tõesem kui see, mis magajale mõttesse tuleb? Aga ei, ka see ei muuda midagi; sest kindlasti, kui ma ka magaksin, kui minu arule on miski ilmne, siis on see täiesti tõene.

Ja nõnda ma näen selgesti, et teaduse kogu selgus ja tõesus sõltub ainuüksi tõelise Jumala tunnetusest, nii et seni, kuni ma teda ei tundnud, ei olnud ma suuteline ühegi muu asja kohta midagi täielikult teadma. Nüüd aga saavad mulle olla täiesti teada ja kindlad arvutud asjad, nii Jumala enda ning teiste aruliste asjade kohta kui ka kogu selle kehalise loomuse kohta, mis on puhta matemaatika objekt.