Oblomov/esimene jagu/I

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Oblomov
Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare

ESIMENE JAGU

I

Ühes Gorohhovaja uulitsa suures majas, mille elanikest oleks jätkunud tervele maakonnalinnale, lebas hommikul oma korteris asemel Ilja Iljitš Oblomov.

Ta oli aastatelt nii kolmekümne kahe-kolme ringis, keskmist kasvu, tumehallide silmadega, meeldiva välimusega mees, kelle näoilmes polnud aga mingit sihikindlat mõtet, mingit keskendatust. Vaba linnuna uitis mõte näol, vilksatas silmis, peatus korraks paokil huultel, lipsas peitu otsaesise kortsudesse ja kadus siis täiesti, nii et üle kogu näo valgus ühtlaselt muretuse helk. Näolt kandus see muretus kehahoiakusse ja isegi öökuue voltidesse.

Ajuti tumenes ta pilk küll väsimuse või tüdimuse ilmeliseks; aga nii väsimus kui tüdimus ei suutnud silmapilgukski peletada näolt pehmust, mis oli tema näo ja ka hinge valitsev, põhiline ilme; ja hing paistis tal avameelselt ja selgelt vastu nii silmadest, naeratusest kui ka igast pea- või käeliigutusest. Pealiskaudseltki vaatlev, ükskõikne inimene pidi Oblomovile pilku heites ütlema: „Vististi lihtsameelne, hea mehike!“ Südamlikum ja sügavam vaatleja aga, kes Oblomovile kauem näkku oleks vaadanud, oleks mõnusas mõtiskluses muheldes oma teed läinud.

Ilja Iljitši nägu polnud ei jumekas ega tõmmu, mitte ka päris kahvatu, vaid neutraalne või näis niisugusena lihtsalt sellepärast, et Oblomov kaldus enneaegu paksusele — ei tea, kas liikumise või värske õhu puudusel, väga võimalik, et mõlema puudusel. Üpris mattvalge kaela, väikeste pehmete käte ja ümarate õlgade järgi otsustades tundus tema keha üldse mehe kohta liiga hellikuna.

Tema liigutusi hoidis isegi ärrituse korral vaos pehmus ja omamoodi graatsilinegi laiskus. Kui hingest kerkis näole murepilv, läks pilk tumedaks, otsaesisele ilmusid kortsud ning palgel vaheldus kahtluse, kurbuse ja hirmu ilme; kuid harva võttis see ärevus kindla mõtte kuju, veel harvemini muutus ta tahteks. Kogu mure lahenes ohkeks ja vaibus ükskõiksuses või suikumises.

Kui hästi sobis Oblomovi kodune rõivastus tema rahuliku näo ja helliku kehaga! Tal oli seljas pärsia riidest öökuub, ehtne idamaalaste halatt, ilma igasuguste euroopalike tundemärkideta, ilma tupsudeta ja sametääriseta, pihast sisse võtmata, õige lahe, nii et ta Oblomovilegi kaks korda ümber keha ulatus. Käised läksid Aasia muutumatu moe kohaselt alt ülespoole aina laiemaks. Kuigi see öökuub oli juba oma esialgse värskuse kaotanud ja paiguti loomuliku algläike asemel aja jooksul uue omandanud, oli ta idamaiste värvide eredus ja riide tugevus veel alles.

Oblomovi meelest oli öökuuel musttuhat head omadust: ta oli pehme ja keha järgi, teda ei tundnudki seljas; sõnakuuleliku orjana allus ta vähimalegi kehaliigutusele.

Kodus käis Oblomov alati ilma vesti ja kaelasidemeta, sest ta armastas avarust ja mugavust. Toatuhvlid olid pika tallaga, pehmed ja laiad; kui ta maha vaatamatagi jalad voodist põrandale laskis, sattusid need igal juhul kohe tuhvlitesse.

Lamamine ei olnud Ilja Iljitšile mitte paratamatu vajadus nagu haigele või inimesele, kes magada tahab, ka mitte juhuslik seisukord nagu sellele, kes on väsinud, või mõnu nagu laiskvorstile: see oli tema loomulik olek. Kui ta kodus oli — ja kodus oli ta enamasti alati —, siis ta lamas, ja ikka samas toas, kust me ta leidsime, mis täitis tal magamistoa, kabineti ja võõrastetoa aset. Peale selle oli tal veel kolm tuba, kuid sinna vaatas ta harva, ainult vahel hommikuti, ja seda ka mitte iga päev, sest mitte iga päev ei pühkinud teener tema kabinetti. Nendes tubades olid mööblil katted peal ja akendel eesriided alla lastud.

See tuba, kus Ilja Iljitš lebas, paistis esimesel pilgul väga kenasti sisustatud olevat. Seal oli punasest puust kirjutuslaud, kaks siidriidega kaetud sohvat, ilus voodisirm, millele oli peale tikitud looduses tundmata linde ja puuvilju. Seal olid veel siidkardinad, vaibad, mitu pilti, pronks- ja portselanasju ja hulk ilusat pudi-padi.

Kuid hea maitsega inimese kogenud silm oleks üheainsa põgusa pilguga kõigest, mis seal oli, välja lugenud üksnes soovi paratamatu viisakuse nõuetest näiliselt kinni pidada, nendest kuidagi üle saada. Muidugi oli Oblomov oma kabinetti sisse seades hoolitsenud just ainult selle eest. Rafineeritud maitse poleks leppinud punasest puust jäigalt raskepäraste toolide ega logisevate riiulitega. Teise sohva seljatagune oli upakile vajunud, liimitud puuraam paiguti lahti tulnud.

Samasugune ilme oli ka piltidel, vaasidel ja pudi-padil.

Peremees ise vaatas oma kabineti sisustust nii ükskõikselt ja hajameelselt, nagu oleks ta pilk tahtnud küsida: „Kes on küll kõik selle siia kokku tassinud ja paigale pannud?“ Oblomovi enda ükskõikse suhtumise tõttu oma varandusse ja võib-olla teener Zahhari veelgi suurema ükskõiksuse tõttu sama objekti suhtes üllatas kabinet tähelepanelikumat silma lohakuse ja lagasolekuga.

Piltide ümber seintel rippus vanikutena tolmuseid ämblikuvõrke; peeglid võisid asjade peegeldamise asemel ennemini tahvlite aset täita, et nende tolmunud pinnale kirjutada märkmeid meelespidamiseks. Vaibad olid plekke täis. Sohval vedeles käterätt; harva juhtus, et hommikul ei seisnud laual veel õhtusöögist koristamata jäänud taldrik ühes soolatoosi ja puhtaks näritud kondiga või et laud polnud leivapurune.

Kui poleks olnud seda taldrikut laual, äsja tõmmatud pika varrega piipu voodi najal või lamavat peremeest ennast voodis, siis oleks võinud arvata, et siin ei elatagi — nii tolmunud ja pleekinud oli kõik, nii märkamatu oli siin elava inimese kohalolek. Riiulitel oli küll näha paar-kolm avatud raamatut ja ajaleht, kirjutuslaual seisid tindipott ja suled; kuid raamatute pealmised, avatud lehed olid koltunud ja neid kattis tolm; nagu näha, olid nad ammust ajast sinna unustatud; ajalehe number näitas möödunud aastat ja tindipotist oleks vaid mõni kärbes pirinal lendu tõusnud, kui sinna oleks katsutud sulge kasta.

Ilja Iljitš ärkas täna enda kohta haruldaselt vara, juba kell kaheksa. Miski tegi talle tõsist muret. Vaheldumisi ilmus ta näole just nagu hirm või ahastus või tusk. Nähtavasti toimus tema sisimas võitlus, kuid mõistus polnud veel appi rutanud.

Asi oli nimelt selles, et Oblomov oli eelmisel päeval saanud maalt, oma külavanemalt halva kirja. Võib juba arvata, mis halbustest külavanem kirjutab: viljaikaldusest, maksuvõlgadest, sissetuleku vähenemisest jne. Kuigi külavanem ka mullu ja tunamullu oli oma mõisahärrale täpselt samasisulisi kirju saatnud, mõjus viimane kiri ometi niisama tugevasti nagu iga halb üllatus.

On see siis kerge? Pidi mõtlema, mis samme astuda, mis abinõusid tarvitusele võtta. Muuseas, peab tõele au andma ja tähendama, et Ilja Iljitš ei olnud oma asjade suhtes päris hoolimatu. Juba mõni aasta tagasi, kui ta sai esimest korda külavanemalt halva kirja, hakkas ta mõttes plaanitsema mitmesuguseid muudatusi ja uuendusi oma mõisa kordaseadmiseks.

Selle plaani järgi pidi mõisas maksma pandama mitmeid majanduslikke, politseilikke ja muid uuendusi. Aga plaan ei olnud veel kaugeltki igatepidi läbi mõeldud, kusjuures külavanema halvasisulised kirjad kordusid aasta-aastalt, sundides Oblomovit tegutsema ja rikkudes seega tema rahu. Oblomov pidas tarvilikuks juba enne plaani lõplikku valmimist midagi otsustavat ette võtta.

Niipea kui ta ärkas, võttis ta nõuks kohe üles tõusta, silmad pesta ja pärast teejoomist pea tublisti tööle panna, üht-teist läbi mõtelda ja üles märkida ning üldse selle asjaga nagu kord ja kohus tegelema hakata.

Juba pool tundi lamas ta nõnda ja nägi selle kavatsuse kordasaatmisega vaeva, kuid siis otsustas ta, et seda jõuab teha ka pärast teejoomist, teed aga võib juua nagu harilikult voodis, seda enam, et miski ei takista tal ka lamades mõtelda.

Nõnda ta tegigi. Pärast teed ajas ta end juba poolistukile ja oleks äärepealt voodist väljagi tulnud; toatuhvleid vaadates hakkas ta isegi teist jalga üle voodiserva alla laskma, kuid tõmbas selle kohe jälle teki alla tagasi.

Kell lõi pool kümme; Ilja Iljitš jahmus.

„Mis see ometi olgu?“ ütles ta enda peale pahandades valjusti. „Peab oma kohust teadma: aeg on tööle hakata! Niipea kui end natuke käest lased, on kohe…“

„Zahhar!“ hüüdis ta.

Toas, mida lahutas Ilja Iljitši kabinetist ainult kitsuke koridor, kostis esiteks nagu ketikoera urisemist ja siis kuskilt allahüppamise põntsatust: Zahhar kobis ahju pealt maha, kus ta harilikult istukil tukkumisega aega veetis.

Sisse astus vana teener halli vasknööpidega vesti ja samasuguse halli saterkuuega, mis oli kaenla alt katki, nii et särk välja paistis; pealagi oli tal paljas nagu põlveots, kuid kumbagi palet kattis nii tihe ruuge- ja hallikirju habemepahmakas, et ühe põse omastki oleks jätkunud kolmeks parajaks habemeks.

Zahhar ei katsunud muuta ei oma jumalast antud välimust ega ka ülikonda, mida ta oli maal kandnud. Oma rõivad laskis ta ikka veel maalt kaasatoodud moe järgi õmmelda. Hall saterkuub ja vest meeldisid talle veel sellepärast, et nad tuletasid oma mundrilaadsusega natuke livreed meelde, mida ta oli omal ajal kandnud, saates endisi härraseid kirikusse või võõrusele; livree oli aga tema mälus Oblomovite seisuseväärikuse ainsaks esindajaks.

Mitte miski muu ei tuletanud enam vanamehele meelde laia ja rahulikku härraselu maaüksilduses. Vanad härrased olid surnud, nende perekonnapildid jäänud koju ja vedelesid vististi kusagil pööningul; mälestus endisest ajast ja sugukonna tähtsusest vajus unustusse või hingitses veel mõne üksiku maale jäänud vanakese peas. Seepärast oli hall saterkuub Zahharile kallis: kuues ja veel mõningates märkides, mis olid säilinud tema härra näojoontes ja käitumislaadis, tuletades ta vanemaid meelde, või tema tujudes, mille üle Zahhar küll endamisi ja ka avalikult nurises, aga sisimas neid ometi kui härra tahte ja isandlike õiguste avaldusi austas, nägi vana teener kadunud hiilgeaja tuhme jälgi.

Ilma nende tujudeta poleks ta härrat härraks pidanudki; nendeta poleks miski äratanud ellu ta noorust, maamõisa, kust nad olid juba ammu lahkunud, ega mälestusi sellest vanast suguvõsast, selle ainsat kroonikat, mida kandsid põlvest põlve vanad teenrid, lapsehoidjad ja ammed.

Oblomovite suguvõsa oli olnud kunagi oma kandi rikkamaid ja kuulsamaid, kuid jäänud siis, jumal teab miks, ikka vaesemaks ja väiksemaks ning kadunud viimaks märkamatult uuemate aadlisuguvõsade varju. Ainult mõisa hallipäised teenrid hoidsid ja jutustasid ustavalt edasi pärimusi läinud ajast, neid kui pühadusi kalliks pidades.

Seepärast armastaski Zahhar nii väga oma halli saterkuube. Võib-olla pidas ta oma põskhabemestki just sellepärast lugu, et ta oli noores põlves palju vanu teenreid näinud, kes kandsid seda vanaaegset aristokraatlikku ehet.

Mõttesse vajunud Ilja Iljitš ei pannud Zahhari tükil ajal tähele. Zahhar seisis vaikides ta ees. Viimaks ta köhatas.

„Mis sa tahad?“ küsis Ilja Iljitš.

„Te ju kutsusite?“

„Kutsusin? Milleks ma sind kutsusin — mitte ei mäleta!“ ütles Oblomov ringutades. „Mine seniks oma tuppa, ma tuletan meelde.“

Zahhar läks, Ilja Iljitš aga lamas edasi ja mõtles neetud kirjale.

Veerand tunnikest läks mööda.

„Noh, aitab lamamisest!“ ütles Oblomov. „Peab üles tõusma… Aga loen õige veel kord külavanema kirja tähelepanelikult läbi, siis tõusen kohe. Zahhar!“

Jälle seesama põntsatus ja valjem urin. Zahhar tuli sisse, kuid Ilja Iljitš oli jällegi mõttesse vajunud. Zahhar seisis paar minutit ja põrnitses nägu ära keerates pahuralt härrat; siis hakkas ta ukse poole minema.

„Kuhu sa lähed?“ küsis Oblomov sedamaid.

„Te ei räägi ju midagi, mis ma siin ilmaaegu seisan,“ kähises Zahhar, sest paremat häält tal polnudki, selle oli ta tema enda jutu järgi ajujahil kaotanud, kui ta vana härraga olla kaasa ratsutanud ja vali tuul olla talle kõrisse puhunud.

Ta seisis keset tuba, nägu ikka ära pööratud, ja põrnitses Oblomovit külje pealt.

„Kas sul jalad ei kanna, et sa seista ei saa? Sa näed ju, mul on mure — oota siis ometi! Said ju seal küllalt põõnutada! Otsi kiri üles, mis eile külavanema käest tuli! Kuhu sa ta panid?“

„Misuke kiri? Mina põle mingit kirja näind,“ vastas Zahhar.

„Sina võtsid ta ju postimehe käest vastu: must ja määrdunud kiri.“

„Kust mina tean, kuhu te ta panite,“ vastas Zahhar, patsutades käega laual olevaid pabereid ja asju.

„Midagi sa ka ei tea! Vaata paberikorvi! Ehk on sohva taha kukkunud? Sohva seljatagune on ikka alles parandamata; et sa ometi kord puusepa kutsuksid ja laseksid ära parandada! Sina ta ju katki tegid. Aga ei tule sul seda mõtetki!“

„Mina põle teda katki teind,“ vastas Zahhar, „ta ise läks; ega ta’s igavesti käi: millaski peab ikke katki minema.“

Ilja Iljitš ei pidanud tarvilikuks vastupidist tõendada.

„Kas leidsid?“ küsis ta ainult.

„Siin on mingid kirjad.“

„Mitte need.“

„No rohkem põle,“ ütles Zahhar.

„Hea küll, mine!“ ütles Ilja Iljitš kannatamatult. „Ma tõusen ja otsin ise üles.“

Zahhar läks oma tuppa, kuid vaevalt jõudis ta käed ahjuasemele panna, et selle peale hüpata, kui kostis juba jälle kärsitu hüüe:

„Zahhar, Zahhar!“

„Jumal hoidku küll!“ urises Zahhar uuesti kabinetti minnes. „No küll on piin! Oleks, et surmgi tuleks!“

„Mis on?“ küsis ta teise käega ukse käerauast kinni hoides ja pahameele märgiks nii viltu härra ees seistes, et ta teda ainult silmanurgast nägi, kuna härra ei näinud temast muud kui ainult suurt põskhabemepahmakat, kust oleks võinud küll iga silmapilk kaks-kolm lindu lendu tõusta.

„Ninarätik, ruttu! Võiksid isegi taibata: eks sa näe!“ ütles Ilja Iljitš tõredalt.

Zahhar ei avaldanud härra käsu ja etteheite puhul ei erilist pahameelt ega imestust, pidades tõenäoliselt nii üht kui teist täiesti loomulikuks.

„Kes teab, kus see rätik võiks olla?“ porises ta toas ringi käies ja kõiki toole kobades, ehk küll niigi oli näha, et toolide peal midagi ei ole.

„Kõik asjad on teil kadund!“ tähendas ta ja avas võõrastetoa ukse, et vaadata, kas seal ei ole.

„Kuhu sa lähed? Otsi siitsamast! Tunaeilsest saadik pole ma seal käinud. Ruttu ometi!“ ütles Ilja Iljitš.

„Kus see rätik on? Rätikut ei ole!“ ütles Zahhar käsi lahutades ja igasse nurka vahtides. „Näe, kus ta on,“ kähises ta äkki pahaselt; „teie külje all! Ots paistab! Ise lamate pääl, aga ikke küsite!“

Ja vastust ootamata tahtis ta ära minna. Oblomovil oli oma asjatu otsimiskäsu pärast pisut piinlik. Kohe leidis ta uue põhjuse Zahhari süüdistamiseks.

„Mis kord sul siin valitseb: mustust, tolmu igal pool, nii et jumal hoidku! Näe, näe, vaata nurki! Mitte midagi sa ei tee!“

„Või mina ei tee midagi…“ ütles Zahhar haavunult. „Püüan küll, elu eest! Ja tolmu pühin ka, ja põranda äigan vaata et iga päev üle…“ Ta näitas toa keskpaika ja lauale, kus Oblomov alati lõunat sõi. „Näe, näe,“ ütles ta, „kõik on puhtaks pühitud, ära kraamitud justkui pulmapäevaks… Mis siin tegemata on?“

„Aga mis see on?“ küsis Ilja Iljitš näpuga lae ja seinte poole näidates. „Ja see? Ja see?“ Ta osutas eilsest saadik vedelevat käterätti ja lauale jäetud leivataldrikut.

„No selle ma viin ära, hää küll,“ ütles Zahhar vastutulelikult ja võttis laualt taldriku.

„Ainult selle? Aga tolm seintel, aga ämblikuvõrgud?…“ küsis Oblomov seinte poole osutades.

„Selle koristan lihavõttepühadeks: siis puhastan pühapildid ja võtan võrgud maha…“

„Ja raamatud ja maalid?…“

„Raamatud ja maalid pühin jõuluks: siis teeme Anisjaga kõik kapid korda. Aga kunas ma neid praegu pühin? Te olete kõik see aeg kodu…“

„Ma käin ju vahel teatris ja võõrusel ka, siis ju võiks…“

„Mis koristamine see öösi on?“

Oblomov vaatas etteheitvalt teenrile otsa, kõngutas pead ja ohkas; Zahhar vaatas ükskõikselt aknast välja ja ohkas ka. Härra mõtles nähtavasti: „Noh, va vennas, sa oled veel rohkem Oblomov, kui mina olengi.“ Zahhar aga oleks võinud väga hästi mõelda: „Luiskad! Sa oled kange mees haledat ja tarka juttu ajama, aga tolmust ja ämblikuvõrkudest põle sul üldse lugu!“

„Saad sa sellest aru,“ ütles Ilja Iljitš, „et tolmust siginevad koid? Ma olen mõnikord seinal isegi lutikat näinud.“

„Mul on kirbud ka!“ kostis Zahhar ükskõikselt.

„On see siis hea? See on ju jõle!“ tähendas Oblomov.

Zahhar muigas kogu näoga, nii et naeratusest võtsid osa isegi silmakulmud ja põskhabe: need nihkusid oma paigast ära ja üle näo kuni otsaesiseni valgus punane laik.

„Egas mina põle süüdi, et ilmas lutikad olemas on!“ ütles ta naiivse imestusega. „Kas mina olen nad välja mõeld?“

„See tuleb mustusest,“ ütles Oblomov vahele. „Mis sa ajad lori!“

„Ja mustust põle ka mina välja mõeld.“

„Öösiti jooksevad su toas hiired, ma kuulen.“

„Ka hiiri põle mina välja mõeld. Ja sihukesi loomi nagu hiired, kassid, lutikad — neid on igal pool palju.“

„Kuidas siis teistel koisid ega lutikaid ei ole?“

Zahhari näol avaldus uskmatus või õigemini täiesti kindel teadmine, et lugu on teisiti.

„Mul on kõike palju,“ ütles ta kangekaelselt, „ei jõua ju iga lutika järele vaadata, ja prausse järele ronima ka ei pääse.“

Ise ta aga mõtles nähtavasti: „Ja mis magamine see ilma lutikateta on?“

„Pühi põrandat, tee nurgad puhtaks, siis neid ei tule,“ õpetas Oblomov.

„Täna koristad ära, homme korjub jällegi,“ arvas Zahhar.

„Ei korju,“ ütles härra vahele, „ei tohi lasta“.

„Korjub küll, ma tean,“ kinnitas teener.

„Kuigi korjub, pühid jälle ära.“

„No kuulge! Iga päev kõik nurgad üle võtta?“ küsis Zahhar. „Mis elu see siis on? Siis võiks parem jumala ingel hinge järele tulla!“

„Kuidas teistel kõik puhas on?“ küsis Oblomov omakorda. „Vaata vastas, klaverihäälestajal: nii kena vaadata, ja ometi on seal ainult üks tüdruk…“

„Aga kust sakslased prügi võtavad,“ vaidles Zahhar vastu. „Vaadake, kuidas nemad elavad! Terve pere närib nädal aega ühte konti. Kuub läheb isa seljast poja selga ja säält jälle isa selga tagasi. Naisel ja tütardel on lühikesed undrukud, katsuvad teised oma jalgu peita nagu emahaned… Kust neil see prügi tuleb? Neil ei ole seda moodu, nagu näituseks meil, et kapis vedeleb aastate kaupa hunnikus vanu, ärakantud rõivaid või et kapinurk korjuks talve jooksul leivakoorukesi täis… Neil põle koorukesi raisata: tehakse suhkariks ja süüakse õlle juurde.“

Niisugune kitsi elu pani Zahhari koguni läbi hammaste sülitama.

„Ei aita see jutt midagi,“ ütles Ilja Iljitš, „pead paremini koristama.“

„Teinekord koristakski, aga teie ei lase,“ ütles Zahhar.

„Ikka sama laul! Või mina segan!“

„Muidugi segate; istute kogu aeg kodu: ei saa ju teie juuresolekul koristada! Minge päevaks otsaks ära, küll ma siis koristan.“

„Vaata, mis tema ei taha — ajab kodunt välja! Mine parem oma tuppa!“

„Ei, tõesti!“ käis Zahhar peale. „Läheksite kas või täna välja, me teeksime Anisjaga kõik korda. Ega kahekesi ei tulegi toime: peaks mõne naise appi võtma, saaks kõik üle pestud.“

„Uuh! On aga mõte — naisi veel vaja! Mine nüüd!“ ütles Ilja Iljitš.

Juba ta kahetseski, et ta oli Zahhariga seda juttu alustanud. Ikka läks tal meelest, et kui seda delikaatset teemat puudutada, on kohe tülinat ja saginat karta.

Ta oleks küll tahtnud, et kord oleks majas, aga nõnda, et see oleks toimunud nii-öelda iseenesest, tähelepandamatult; kuid Zahhar kukkus kohe protsessima, niipea kui tolmupühkimisest või põrandapesemisest juttu tehti. Sel puhul hakkas ta tõendama, et kogu majas tuleb tohutu möll ette võtta, sest ta teadis väga hästi, et juba see mõte üksi ajab härrale hirmu peale.

Zahhar läks ära ja Oblomov jäi mõtteid mõlgutama. Mõne minuti pärast lõi kell jälle pooltundi.

„Mis see siis on?“ ütles Ilja Iljitš päris kohkunult. „Kell saab juba üksteist, ja mina olen ikka veel voodis, ja silmad alles pesemata? Zahhar, Zahhar!“

„Jumal küll! Noh?“ kostis eestoast ja kohe selle järel käis tuntud põntsatus.

„Kas pesuvesi on valmis?“ küsis Oblomov.

„Ammu!“ vastas Zahhar. „Miks te üles ei tõuse?“

„Miks sa siis ei ütle, et valmis on? Ma oleksin ammu üles tõusnud. Mine nüüd, ma tulen sulle kohe järele. Mul on tegemist, ma pean natuke kirjutama.“

Zahhar läks ära, kuid tuli varsti tagasi, käes täiskirjutatud ja mäkerdatud kaustik ning mitu paberilipakat.

„Kui te kirjutama hakkate, siis võiks ka arved läbi vaadata: raha tuleb ära maksta.“

„Mis arved? Mis raha?“ küsis Ilja Iljitš pahaselt.

„Lihunikule, köögiviljapoodi, pesunaisele ja leivapagarile: kõik küsivad raha.“

„Muud ei olegi kui üks rahamure!“ torises Ilja Iljitš. „Miks sa natukesehaaval arveid ei too, ikka kõik korraga?“

„Te ajate mind ju iga kord minema: et homme ja homme…“

„Kas siis nüüd ei või homseks jätta?“

„Ei, norivad juba kangesti: enam võlgu ei anna. Täna ju esimene kuupäev.“

„Oh!“ ütles Oblomov tusaselt. „Uus mure! Noh, mis sa seisad? Pane lauale! Ma tõusen kohe, pesen ja vaatan siis,“ ütles Ilja Iljitš. „Nii et pesuvesi on valmis?“

„Jah on,“ vastas Zahhar.

„Noh, nüüd…“

Oblomov hakkas ägisedes end üles ajama, et voodist välja tulla.

„Ma unustasin enne öelda,“ alustas Zahhar uut juttu, „et siis, kui te alles puhkasite, saatis majavalitseja kojamehe ütlema, et me peame siit tingimata välja kolima… neil on korterit tarvis.“

„Noh, mis siis ikka! Kui on tarvis, eks siis kolime muidugi ära. Mis sa käid mulle sellega peale? Kolmat korda juba räägid sellest!“

„Mulle käiakse ka.“

„Ütle neile, et küll me kolime!“

„Nemad ütlevad, et me olla juba kuu aja eest luband, aga ikke põle kolind, ähvardavad politseile teatada.“

„Teatagu!“ ütles Oblomov kindlalt. „Me kolime niikuinii, kui ilmad soojemaks lähevad, ütleme, kolme nädala pärast.“

„Kolme nädali pärast — kus seda saab! Valitseja ütleb, et kahe nädali pärast tulevad töölised: lammutavad kõik maha… Käsk on, et homme või ülehomme…“

„Nononoo! Või nii kähku! Vaata aga, mis tema ei taha! Võib-olla käsite silmapilk kolida? Sina ära tuleta mulle parem seda korteriasja meeldegi! Ma keelasin juba kord, aga sa hakkad jälle! Katsu sa!“

„Mis ma pean siis tegema?“ küsis Zahhar.

„Mis sa pead tegema? Ah mõtled nõnda minuga valmis saada?“ vastas Ilja Iljitš. „Ta küsib minu käest! Mis on minul sellega asja? Jäta mind rahule, ja muidu tee, mis tahad; aga säti asjad nii, et ei peaks kolima! Sa ei või nüüd sedagi oma härra heaks teha!“

„Kuidas ma pean neid sättima, isake Ilja Iljitš?“ kähises Zahhar mahedalt. „Ega see põle minu maja: kuidas saab võõrast majast mitte välja minna, kui aetakse? Oleks see minu maja, siis muidugi, kõige suurema lahkusega…“

„Kas sa ei saa siis nendega kuidagi kokku leppida? Noh, et me oleme siin tükk aega elanud, maksame korralikult üüri.“

„Olen juba rääkind,“ ütles Zahhar.

„Ja mis nemad ütlevad?“

„Nemad… Ajavad muudkui oma õigust: minge välja, meie tahme korteri ümber ehitada. Tahvad doktori korterist ja sellest siin kokku ühe suure teha, peremehe poja pulmadeks.“

„Jumal hoidku küll!“ ütles Oblomov pahaselt. „Et leidub ka mõni eesel, kes tahab naist võtta!“

Ta keeras end selili.

„Ehk kirjutaksite majaperemehele, härra,“ ütles Zahhar, „võib-olla ta jätaks teid siis rahule ja laseks esiotsa selle teise korteri maha lõhkuda.“

Zahhar viipas käega kuhugi paremale.

„Heai küll, ma kirjutan, kui üles tõusen… Mine nüüd oma tuppa, ma mõtlen natuke. Ei oska sa ka midagi ise teha,“ lisas ta juurde, „isegi sellist tühist asja pean mina õiendama.“

Zahhar läks ära ja Oblomov hakkas mõtlema.

Kuid ta oli hädas, millest õieti mõelda, kas külavanema kirjast või uude kohta kolimisest; või hakata hoopis arveid kokku võtma? Elumurede rüsinas kaotas ta pea ja lebas ikka edasi, väherdes küljelt küljele. Aeg-ajalt kuuldus üksikuid hüüatusi: „Oh, jumal küll! Elu käib pinna peale, igast kandist pitsitab!“

Ei tea, kaua ta veel selles nõutuses oleks lebanud, kui esikust poleks kostnud kellahelinat.

„Juba tuleb keegi!“ ütles Oblomov ja tõmbas öökuue ümber. „Ja mina pole veel tõusnudki — kus selle häbi ots! Kes see võiks nii vara tulla?“

Ja lebama jäädes vahtis ta uudishimulikult ukse poole.