Oblomov/esimene jagu/V

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
IV
Oblomov
Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare
VI

V

Juba kaheteistkümnendat aastat elas Oblomov, sünnilt aadlik, au poolest kolleegiumisekretär, paigast liikumata Peterburis.

Algul, vanemate eluajal, elas ta kitsamalt, pidas kahetoalist korterit ja ainult maalt kaasatoodud teenrit, Zahhari; kuid isa ja ema surma järel jäi ta kusagilt kaugemast kubermangust, peaaegu Aasiast päranduseks saadud kolmesaja viiekümne hinge ainuomanikuks.

Endise viie tuhande asemel oli ta aastasissetulek nüüd seitse kuni kümme tuhat rubla paberrahas; ja seega muutus kogu elu teistsuguseks, suurejoonelisemaks. Ta üüris suurema korteri, palkas endale koka ja muretses isegi paari hobuseid.

Tol ajal oli ta alles noor, ja kuigi ei saa öelda, et ta oleks olnud loomu poolest elav, oli ta ometi elavam kui praegu; siis oli ta veel täis kõiksuguseid püüdlusi, lootis veel midagi, ootas nii mõndagi saatuselt ja ka iseendalt, valmistus elukutseks, mingi osa täitmiseks — eeskätt muidugi teenistuses, millisel eesmärgil ta oligi Peterburi sõitnud. Siis mõtles ta ka selle osa peale, mida tal seltskonnas etendada tuleb; ja lõpuks virvendas ja naeratas kaugemas perspektiivis, kuskil küpsete aastate lävel, perekonnaõnn.

Kuid päev läks päeva järel, aasta aasta järel, karvaudemetest sai kare habe, silmade kiirtest kaks ihmjat punkti; piht hakkas tüsenema, juuksed halastamatult maha tulema; kolmkümmend aastat sai täis, ja ta polnud veel sammugi üheski osas edasi liikunud, vaid seisis ikka oma eluareeni lävel, sealsamas, kus kümme aastat tagasi.

Ikka veel valmistus ta elu alustama ja joonistas peas oma tuleviku mustrit; kuid iga üle ta pea vilksatava aastaga pidi ta üht-teist selles mustris muutma või sootuks ära jätma.

Elu jagunes ta silmis kaheks: üks pool oli töö ja igavus — tema jaoks olid need sünonüümid —, teine rahu ja vaikne rõõm. Seepärast viis peamine tegevus, teenistus, teda algul kõige rängemini segadusse.

Kuna ta oli üles kasvanud südamaa provintsis, kodukoha vagurate, soojade harjumuste ja kommete keskel, liikunud kahekümne aasta jooksul ühest omaste, sõprade ja tuttavate kallistusest teise, siis oli ta perekondlikkusest sedavõrd läbi imbunud, et isegi eesootavat teenistust kujutles ta mingil määral perekondliku tegevusena, nagu oli näiteks kulu- ja tuluarvete mõnus vihikusse märkimine tema kodus, kus isa seda tegi.

Tema arvas, et ühe ametkonna töötajad kujutavad endast sõbralikku, omavahel kokkuhoidvat perekonda, kus vastastikku väsimatult hoolitsetakse üksteise rahu ja mugavuse eest; et ametikohta ilmumine pole sugugi sunduslik harjumus, millest peab iga päev kinni pidama, ja et porine tee, palavus või ka lihtsalt tujust äraolek on küllaldased ja lubatud põhjendused ametist puudumiseks.

Kuidas ta küll kurvastas, kui ta nägi, et peaks toimuma vähemasti maavärisemine, kui täie tervise juures olev ametnik võib õigusega teenistusest puududa, ja nagu kiuste ei tule ju maavärisemisi Peterburis ette; muidugi võiks ka veeuputus kohaleilmumise takistusena kõne alla tulla, kuid ka seda juhtub õige harva.

Veel enam jäi Oblomov mõtlema, kui silmade eest vilksatasid mööda ametlikud kirjad, millele oli peale kirjutatud „vajalik“ või „väga vajalik“; kui ta pidi mitmesuguseid tarvilikke andmeid hankima, väljakirjutusi tegema, toimikutes tuhnima, kahe sõrme paksusi kaustikuid täis kirjutama, mida nagu pilkeks nimetati „märkmeteks“; pealegi nõuti kõike seda ruttu; kõik kiirustasid, ei peatunud millegi puhul: ei jõutud veel ühte asja käestki panna, kui asuti juba ägedalt teise kallale, nagu oleks just selles asja tuum; ja kui see oli lõpetatud, unustati ta kohe ning tormati kolmanda kallale — ja lõppu ei tulnud sellele kunagi!

Paar korda aeti ta öösigi üles ja pandi „märkmeid“ kirjutama, mitmel korral tuli käskjalg teda võõruselt ära kutsuma — samade märkmete pärast. Kõik see ajas talle hirmu ja koletu igavuse peale.

„Millal siis elatakse? Millal elatakse?“ kordas ta.

Kodus räägiti talle ülemuse kohta, et see olevat alluvate isa, ja seepärast oli Oblomovil temast üpris naerunäoline, üpris perekondlik ettekujutus. Ta lootis ülemuses näha midagi teise isa taolist, kes ainult sellele mõtleb, kuidas oma alamatele küll asja pärast, küll ilma asjata, igal sammul kingiraha muretseda ja peale nende eluvajaduste ka nende elumõnude eest hoolt kanda.

Ilja Iljitš kujutles ülemust, kes võtab nii lähedalt alama elust osa, et küsib hoolitsevalt, kuidas ta öösel puhkas, miks tal silmad tuhmid on ja kas tal vahest pea ei valuta.

Kuid juba esimesel teenistuspäeval sai talle halastamatu pettumus osaks. Ülemuse kohaletulekuga algas jooksmine ja sagimine; kõik olid segaduses, jooksid üksteist jalust maha, mõned kohendasid rõivaid, kartes, et nad pole ülema ette ilmumiseks küllalt korras.

Nagu Oblomov pärast tähele pani, sündis see kõik sellepärast, et leidub ülemusi, kes näevad neile vasturuttava ja juhmiks kohkunud alama näos mitte üksnes austust enese vastu, vaid ka agarust või koguni ametialast andekust.

Ilja Iljitšil ei tarvitsenud oma ülemat sel määral karta, sest see oli meeldiv inimene, kes kohtles alluvaid hästi: kunagi ei teinud ta kellelegi halba, alamad olid temaga üpris rahul ja ei osanud paremat soovida. Kunagi polnud keegi tema suust kurja sõna kuulnud, ei karjumist ega kärkimist; ta ei nõudnud midagi, vaid palus. Oli vaja midagi ära teha — palus, kutsus endale külla — palus, isegi aresti minna palus. Kellelegi ei öelnud ta „sina“, vaid ikka „teie“, olgu ühele ametnikule või kõigile kokku.

Ja ometi olid kõik ametnikud ülema juuresolekul kuidagi arglikud; nad vastasid tema lahkele küsimusele hoopis teise, võõra häälega, mida nad muidu kõneldes ei tarvitanud.

Ka Ilja Iljitš muutus korraga arglikuks, isegi teadmata, miks, kui ülemus tuppa astus; ja ka temal kippus loomulik hääl kaduma ning asemele tuli teine, peenike ja vastik, niipea kui ülemus temaga rääkima hakkas.

Ta piinles hirmu ja ahastuse käes isegi hea ja vastutuleliku ülemuse all teenides. Jumal teab, mis temast siis oleks saanud, kui ta oleks sattunud noriva ja kurja mehe alla!

Kaks aastat käis Oblomov läbi häda teenistuses; võib-olla oleks ta kolmandagi läbi venitanud, et ülendust saada, kui erakordne juhtum poleks sundinud teda enneaegu lahkuma.

Ta oli saatnud ühe tarviliku paberi Astrahani asemel Arhangelskisse; asi tuli välja; hakati süüdlast otsima.

Kõik ootasid uudishimulikult, millal ülemus Oblomovi enda juurde kutsub, kuidas ta külmalt ja rahulikult küsib, kas ehk tema seda paberit Arhangelskisse ei saatnud, ja kõik püüdsid asjata aimata, mis häälega Oblomov selle peale vastab.

Mõned arvasid, et ta ei vasta üldse, ei suuda vastata.

Teisi vaadates sattus ka Ilja Iljitš ise paanikasse, kuigi nii tema kui ka teised teadsid, et ülemus piirdub ainult märkusega; kuid oma südametunnistus oli märksa validam kui noomitus.

Ta ei hakanud teenitud karistust ära ootama, vaid läks koju ja saatis arstitunnistuse.

Selles tunnistuses oli öeldud: „Mina, allakirjutanu, tunnistan oma pitsatiga, et kolleegiumisekretär Ilja Oblomov põeb südame suurenemist ja pahema südamevatsakese laienemist (Hypertrophia cordis cum dilatatione ejus ventriculi sinistri) ning kannatab kroonilist maksavalu (hepatitis), mille ohtlik progresseerumine haige tervist ja elu ähvardab ja mis esineb hoogude näol igapäevase ametiskäimisega seoses, nagu sellest järeldama peab. Seepärast, et valude tugevnemist ja kordumist ära hoida, pean ma tarvilikuks hr. Oblomovil teenistuseskäimise ajutiseks ära keelata ja soovitan tal üldse nii vaimutööst kui ka igasugusest tegevusest hoiduda.“

Aga see aitas ainult ajutiseks: kord pidi ju ometi terveks saama, ja siis seisis jälle igapäevane ametiskäimine ees. Oblomov ei kannatanud välja ja andis lahkumispalve. Nõnda lõppes tema riiklik tegevus ega kordunud enam.

Seltskonnas paistis ta osa paremini õnnestuvat.

Oma esimestel Peterburi-aastatel, oma varases nooruses, muutus ta muidu rahulik näoilme sagedasti elavaks, silmad süttisid alatasa elutulest ning kiirgasid lootust, valgust ja jõudu. Ta tundis siis erutust nagu kõik teisedki, lootis ja rõõmustas tühiste asjade pärast, nagu ta tühiste asjade pärast ka kannatas.

Aga see oli juba ammu, veel selles tundeküllases eas, kus mees näeb igas teises mehes tõsist sõpra, kus ta igasse naisesse armub ning on valmis talle oma kätt ja südant pakkuma, mida nii paljud ka tegelikult teevad, et siis pärast eluaeg sügavalt kahetseda.

Sel õndsal ajal sai ka Ilja Iljitšile ilusate naiste poolt sageli osaks mahedaid, sametisi või koguni kirglikke pilke, musttuhat tõotavat naeratust, paar-kolm mitte millekski kohustavat suudlust ning veelgi rohkem sõbralikke ja nutmaajavalt valusaid käepigistusi.

Seejuures ei langenud ta kunagi iluduste vangi, ei hakanud nende orjaks, isegi mitte liiga innukaks austajaks, juba sel põhjusel, et lähema tutvuse sobitamine naistega toob alati kaasa palju sekeldusi. Oblomov piirdus enamasti ikka austamisega eemalt, aupaklikust kaugusest.

Harva viis saatus teda mõnele naisele seltskonnas nii lähedale, et ta oleks võinud süttida ja ennast armunuks nimetada. Seepärast ei arenenud tema armumängud ka tõsisteks romaanideks: nad lõppesid juba alguses ja võistlesid oma süütuse, lihtsuse ja puhtuse poolest mõne täisikka jõudva pansionipreili armulugudega.

Kõige enam kartis ta kahvatuid, kurbi neidusid, enamasti mustade silmadega, kust vaatasid vastu „piinavad päevad ja patused ööd“; kartis neidusid, kes tundsid teistele teadmata kurbusi ja rõõme, kellel oli ikka midagi usaldada ja öelda ja kes siis, kui nad ütlema pidid, hakkasid värisema, ootamatult pisaraid valama, heitsid äkki sõbrale käed kaela ümber, vaatasid talle kaua silma, tõstsid siis pilgu taevasse, öeldes, et nende elu on sündimisest saadik ära neetud, ja langesid mõnikord minestusse. Hirmuga hoidus ta niisugustest neidudest eemale. Tema hing oli alles puhas ja neitsilik; võib-olla ootas see oma aega, oma õiget armastust, oma suurt kirge; aga aastate möödudes ootas ta seda nähtavasti ikka vähem ja kaotas lõpuks lootuse.

Veel külmemalt lahkus Ilja Iljitš oma sõprade hulgast. Niipea kui ta külavanema käest esimese kirja sai, mis rääkis ikaldusest ja maksuvõlgadest, vahetas ta oma esimese sõbra — koka — köögitüdruku vastu, siis müüs ära ka hobused ja laskis varsti kõik teisedki „sõbrad“ minna.

Peaaegu miski ei meelitanud teda enam kodunt välja ja päev-päevalt kasvas ta ikka enam oma korteri külge.

Esiteks pidas ta raskeks päev otsa korralikult rõivastatud olla; siis jättis ta laiskuse pärast võõrsil lõunalkäimise, välja arvatud ainult lähedased tuttavad, enamasti poissmehed, kelle juures võis kaelasideme ära võtta, vestinööbid lahti teha, võis isegi „pisut pikutada“ või tund aega magada.

Varsti tüdis ta ka nendest piduõhtutest: selleks tuli ju sabakuub selga ajada ja iga päev lõuga kraapida.

Ta oli kusagilt lugenud, et ainult hommikused maa-auramised on kasulikud, õhtused aga kahjulikud, ja sestpeale hakkas ta niiskust kartma.

Kõigist nendest veidrustest hoolimata läks tema sõbral Stolzil ometi korda teda seltskonda kaasa viia; kuid Stolz sõitis sagedasti Peterburist Moskvasse, Nižni Novgorodi, Krimmi, pärast ka välismaale, ja ilma temata langes Oblomov varsti üle pea oma üksindusse, millest teda võis välja kiskuda ainult mõni erakordne, tavalistest päevasündmustest erinev juhtum; kuid neid ei olnud, ei olnud tulevikuski ette näha.

Kõigele sellele lisandus aastate jooksul süvenev lapseea argus, hädaohu ja kurja kartmine kõigest, mis oli väljaspool tema igapäevast kodust elu, — ilmne välismaailma mitmesugustest nähtustest võõrdumise tagajärg.

Magamistoa pragunenud lagi teda näiteks ei hirmutanud: ta oli sellega harjunud; ka ei tulnud talle mõttessegi, et alatine sumbunud toaõhk ja kinnises ruumis viibimine võiks tervisele kahjulikum olla kui öine niiskus, või et igapäevane liigsöömine võiks kujuneda omamoodi aeglaseks enesetapmiseks; sellega oli ta harjunud ja ei kartnud seda.

Aga ta ei harjunud liikumise, elu, rahvarohkuse ja askeldamisega.

Tunglev rahvahulk ängistas teda, lootsikusse istus ta kaheldes, kas ta jõuab õnnelikult teisele kaldale; tõllas istudes ootas ta kogu aeg, et hobused hakkavad perutama ja lõhuvad kõik pilbasteks.

Mõnikord valdas teda neurasteeniline hirm: ta kartis ümbritsevat vaikust või ei teadnud isegi, mida ta õieti kartis, — igatahes tuli tal kananahk ihule. Ajuti piilus ta pimeda nurga poole, oodates, et kujutlusvõime mängib talle tüki ja näitab mõnd üleloomulikku nähtust.

Nõnda lõppes tema osa seltskonnas. Laisalt lõi ta käega kõigile lootustele, mis teda nooruses olid petnud või mida tema oli petnud, kõigile hellalt kurbadele, heledatele mälestustele, mis panevad mõnel veel vanaduseski südame põksuma.