Oblomov/esimene jagu/VII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
VI
Oblomov
Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare
VIII

VII

Zahhar oli juba üle viiekümne aasta vana. Ta polnud enam nende kartmatute ja laitmatute vene Kaalepite, teenri seisusest rüütlite otsene järglane, kes jäid ennastsalgavalt härrastele ustavaks ning kellel olid kõik voorused ja puudusid kõik pahed.

Ei olnud see rüütel ei kartmatu ega laitmatu. Tema kuulus korraga kahte ajajärku ja mõlemad olid talle vajutanud oma pitseri. Ühest oli pärit tema piiritu ustavus Oblomovite suguvõsale, teisest, hilisemast ajajärgust aga — rafineeritus ja rikutud elukombed.

Ehk ta küll kõigest hingest oma isanda poole hoidis, valetas ta temale siiski pea iga päev. Vanaaegne teener hoidis heal juhul isandat pillamisest ja elupõletamisest tagasi, Zahhar aga armastas ise oma sõpradega härra kulul juua; endise aja teener oli neitsilik nagu eunuhh, Zahhar aga käis tihtilugu kahtlase kuulsusega vaderi pool. Endine teener hoidis kindlamini isanda raha kui ükski laegas, praegune aga püüdis iga võimaliku kulutuse puhul kümme kopikat enda kasuks rehkendada või lauale unustatud kümnelisi ja vaskviielisi võtta. Ja kui Ilja Iljitšil ei tulnud meelde Zahhari käest ülejäänud poeraha tagasi küsida, siis jäigi see härral igavesti saamata.

Suuremaid summasid Zahhar ei varastanud, ja seda igatahes mitte piinliku aususe pärast, vaid võib-olla sellepärast, et ta oma tarvidusi mõõtis kümnekopikaste vask- ja hõberahadega või et ta asja väljatulemist kartis.

Muistne Kaalep oteks ennemini surnud nagu hästi dresseeritud jahikoer, kui et ta tema hoolde usaldatud söögipoolist oleks puutunud; praegune aga otsis aina võimalust, kuidas sedagi ära süüa ja juua, mida tema hoolde pole usaldatud; omaaegne muretses üksnes selle eest, et isand rohkem sööks, ja oli kurb, kui ta ei söönud; praegune aga kurvastas sel puhul, kui isand kõik viimse raasuni ära sõi, mis taldrikule pandi.

Pealegi kandis Zahhar keelt. Köögis, poes, värava koosolekutel kaebas ta iga päev, et tal mingit elu ei ole, et nii halba härrat pole veel enne nähtud kui tema oma: tujukas, kitsi, kuri, miski ei ole talle meeltmööda, parem oleks surra kui tema juures elada.

Ega ta ei teinud seda tigedusest või tahtmisest härrale paha teha, vaid muidu niisama, isalt ja vanaisalt päritud harjumusest — igal sobival juhul isandat kiruda.

Mõnikord rääkis ta igavusest või parema kõneaine puudusel või selleks, et kuulajates suuremat huvi äratada, oma härrast päris uskumatuid asju.

„Minu oma jõlgub ikka selle lese poole,“ kähises ta tasakesi, et rohkem usaldust äratada, „eile saatis talle jälle kirja.“

Või kuulutas ta, et tema härra on nii kange kaardimängija ja pummeldaja, et teist niisugust pole enne ilma loodud: ööd läbi taob muudkui kaarte ja rüüpab va kibedat.

Nii see asi muidugi ei olnud; Ilja Iljitš ei käinud ühegi lese pool ega võtnud kaarte kättegi, vaid puhkas öösi rahulikult päeva väsimust.

Zahhar oli kasimatu. Habet ajas ta harva, käsi ja nägu pesi nähtavasti ainult moe pärast; ja ükski seep ei teinud teda ka puhtaks. Saunas läksid ta mustad käed küll punaseks, muutusid aga paari tunni pärast uuesti mustaks.

Ta oli väga kohmakas: kui ta läks ust või väravat avama ja ühe poole lahti sai, langes teine pool kinni, ja kui ta teist lahti tegema tõttas, langes jälle esimene kinni.

Ühe korraga ei saanud ta kunagi maast rätikut või mõnda muud asja kätte, ikka kummardus ta enne oma kolm korda, nagu oleks ta seda püüdma pidanud; ja kui ta ehk neljandal korral tõstiski selle üles, pillas ta selle vahel uuesti maha.

Kui ta läks virnalaotud sööginõude või muude asjadega üle toa, hakkasid ülemised asjad juba esimesel sammul pagema. Esiteks kukkus üksainus; siis aga tegi ta järsu, hilise ja asjatu liigutuse, et kukkumist takistada, ja pillas paar tükki veel maha. Ammuli sui imestades vahtis ta mahakukkuvaid asju, ja mitte neid, mis veel virnas olid, mistõttu ta kandikut viltu hoidis ja ka teised asjad sealt maha libisesid, nii et mõnikord jõudis ta toa teise otsa üheainsa taldriku või napsiklaasiga ning viskas vahel selle viimasegi kirudes ja vandudes teistele järele.

Toast läbi minnes müksas ta kord jalaga, kord küljega lauda või tooli, ei sattunud igakord täpselt ukseavasse, vaid lõi õla vastu kinnist uksepoolt ära, manades sealjuures mõlemaid uksepooli, maja peremeest või siis puuseppa, kes ukse oli teinud.

Oblomovi kabinetis olid peaaegu kõik asjad katki tehtud või ära taotud, eriti väikesed iluasjad, mis nõuavad ettevaatlikku ümberkäimist; ja see kõik oli Zahhari kätetöö. Oma võimet asju kätte võtta rakendas ta kõigi asjade puhul ühtviisi, tegemata mingit vahet ühe või teise asja käsitsemisel.

Kui tal kästi näiteks küünalt nuusata või klaasi vett valada, siis tarvitas ta selleks niisama palju jõudu nagu värava avamisekski.

Jumal hoidku, et Zahharil ei tuleks töötuhinat peale, et ta härrale meeltmööda olla püüdes ei võtaks nõuks koristama, puhastama, kraamima ja kõike tipp-topp korda seadma hakata! Kus siis selle häda ja kahju ots: vaevalt teeks majja tunginud vaenlase sõjameeski nii palju kurja. Algas asjade lõhkumine, pillamine, sööginõude lõhkumine, toolide ümbertõukamine; ja lugu lõppes ikka sellega, et Zahhar tuli toast välja kihutada või ta läks ise kirudes ja vandudes minema.

Õnneks tuli tal niisugune tuhin harva peale.

See kõik tuli muidugi sellest, et ta polnud eluharjumusi ega oma kasvatust saanud mitte luksuslikult ja kapriisselt sisustatud kabinettide ja buduaaride hämaras ruumikitsikuses, kus pagan teab mis asju on ülestikku laotud, vaid maaelu mugavas rahus, avaruses ja priiuses.

Seal oli ta harjunud teenima toekate asjade keskel, kus polnud mingit vajadust oma liigutusi lihvida; seal oli tal enamasti tegemist tublide ja soliidsete riistapuudega nagu labidas, kang, rauast uksekäepide või niisugune tool, mida naljalt juba paigast ei lükka.

Mõni asi, näiteks küünlajalg, lamp, jooneleht või kirjapress, seisis kolm-neli aastat omal kohal ja tal polnud midagi viga, aga niipea kui Zahhar selle korraks pihku võttis — oligi katki.

„Oi,“ ütles ta sealjuures mõnikord üllatunult Oblomovile. „Vaadake, härra, kus imeasi: võtsin selle viguri korra kätte, ja juba lagunes ära!“

Teinekord ei öelnud ta midagi, vaid katsus katkise asja hästi kähku salaja oma kohale tagasi panna ning pärast Oblomovile kinnitada, et härra ise on selle katki teinud; vahel aga vabandas ta end sellega, nagu me eespool nägime, et igal asjal, olgu ta kas või rauast, peab ükskord lõpp tulema, sest ega ta ometi igavene ole.

Esimesel kahel juhul võis temaga veel vaielda; aga kui ta äärmises hädas võttis appi viimase argumendi, siis oli iga vasturääkimine kasutu ja õigus jäi edasikaebamatult temale.

Zahhar oli kord ise määranud endale teatava tegevuspiiri kindlaks ja kunagi ei astunud ta vabatahtlikult sellest üle.

Hommikul tõi ta teemasina, viksis saapad ja harjas neid rõivaid, mida isand oli küsinud, kuid mitte mingil juhul neid, mida ta ei küsinud, seisku need või kümme aastat kapis.

Siis pühkis ta — seda küll mitte iga päev — toa keskpaiga üle, ilma et ta nurki oleks puutunud, ja äigas tolmu ainult sealt, kus laud oli lage, ta ei viitsinud asju paigalt tõsta.

Pärast seda arvas ta enesel juba õiguse olevat millegi eest muretsemata ahjuasemel tukkuda või Anisjaga köögis ja teenijasperega väravas lobiseda.

Kui teda peale selle veel midagi teha kästi, täitis ta käsku vastumeelselt, enne veel vaieldes ja tõendada püüdes, et käsk on mõttetu või koguni võimatu täita.

Ja mitte mingi abinõuga ei saanud teda sundida võtma mõnda uut punkti tema enda poolt koostatud igapäevasesse tööplaani.

Kui tal kästi midagi pesta, seda või teist tuua-viia, siis tegi ta seda tavaliselt vastu urisedes; aga kui taheti, et ta seda edaspidigi hakkaks käskimata tegema, siis oli asjatu seda loota.

Teisel ja kolmandal päeval ja nii edasi pidi sama asja ikka uuesti teha käskima ja temaga pahandavasse vaidlusse astuma.

Kõige selle peale vaatamata, et Zahhar armastas juua ja keelt kanda, et ta Oblomovi järelt vaskviielisi ja -kümnelisi varastas, asju lõhkus ja laisapõlve pidas, oli ta oma isandale siiski südamest ustav teener.

Ta oleks kõhklemata oma härra eest tulle või vette läinud, ilma et ta oleks seda pidanud vägiteoks, mis vääriks imetlust või tasu. Tema vaatas seda kui üpris loomulikku asja, mis teisiti olla ei võigi, või õigemini — ta ei vaadanud seda nii- ega teistpidi, vaid talitas nõnda ilma igasuguse targutamiseta.

Mingeid teoreetilisi tõekspidamisi tal ses asjas ei olnud. Ta poleks kuidagi selle peale tulnud, et oma tundmusi või suhtumist Ilja IIjitšisse analüüsida; ega tema polnud seda ju oma peaga välja mõelnud; see oli pärit isalt, vanaisalt, vendadelt, teenijasrahvalt, kelle hulgas ta oli sündinud ja kasvanud, ja see oli tal luus ja veres.

Ta oleks valmis olnud oma isanda eest surema, pidades seda loomulikuks ja möödapääsmatuks kohuseks — või pidamata seda üldse millekski: ta oleks lihtsalt tormanud surma, nagu ustav koer tormab metsas murdjat kohates talle kallale, arutlemata, miks peab just tema tormama, ja mitte tema peremees.

Aga kui oleks näiteks vaja olnud öö läbi haige isanda voodi ääres valvata ja kui sellest ka isanda tervis või elugi oleks ära rippunud, oleks Zahhar ikkagi magama jäänud.

Väliselt ei avaldanud ta isandale orjameelsust, ennemini oli ta jämedavõitu, kohtles teda nagu omasugust, pahandas päris tõsiselt iga tühja asja pärast ja rääkis teda koguni väravas taga, nagu enne öeldud; see varjas küll ajuti, kuid ei kahandanud põrmugi sügavat sünnipärast ustavust, mida ta ei tundnud üksnes Ilja Iljitši isiku, vaid kõige vastu, mis kandis Oblomovi nime ning oli talle lähedane, omane ja kallis.

Võib-olla oli see tundmus isegi vastuolus Zahhari seisukohaga Oblomovi isiku suhtes, võib-olla sundis härra iseloomu täielik tundmaõppimine talle hoopis teistsugused vaated peale. Kui talle oleks hakatud seletama tema piiritut truudust Ilja Iljitšile, oleks ta vististi vastu vaielnud.

Zahhar armastas Oblomovite mõisa nagu kass oma pööningut, hobune oma talli, koer oma kuuti, kus ta on sündinud ja kasvanud. Selle truuduse raames kujunesid tal välja veel oma isiklikud eriarvamused.

Näiteks armastas ta Oblomovite kutsarit rohkem kui kokka, karjanaist Varvarat rohkem kui neid mõlemaid ja Ilja Iljitši vähem kui neid kõiki; aga ometi oli Oblomovite kokk tema meelest etem ja parem kui ükski teine kokk maailmas ning Ilja Iljitš parem kui teised mõisnikud.

Puhvetiteenrit Taraskat ei võinud ta silmaotsaski sallida, ja siiski poleks ta teda ka maailma kõige parema inimese vastu vahetanud, ükspäinis sellepärast, et Taraska oli Oblomovite mõisast pärit.

Tema jämedus ja aupakkumatus Oblomovi vastu oli šamaani jäme ja aupakkumatu ümberkäimine oma puuslikuga: ta pühib teda tolmust puhtaks, pillab teinekord maha, võib-olla lööbki teda vahel meelepahaga, aga ometi jääb ta hingepõhja pidev teadmine selle puusliku kõrgemast olemusest tema endaga võrreldes.

Vähimastki põhjusest oli küll, et niisugust tundmust Zahhari hingesügavusest esile manada, teda oma isandat jumaldama panna, vahel koguni härdusepisaraid silma tuua. Jumal hoidku, et ta mõnda teist isandat oleks Oblomovist paremaks või temaga samaväärsekski pidanud! Jumal hoidku, kui mõni teine oleks mõelnud seda teha!

Kõiki härraseid, kes Oblomovile külla tulid, vaatas Zahhar mõnevõrra ülalt alla ja teenis neid, pakkudes neile teed või midagi muud, just nagu armu poolest, andes neile tunda seda au, mille osaliseks nad saavad tema isanda külalistena. Äraütlemise korral oli ta jämegi: „Härra pidada puhkama,“ ütles ta ja silmitses tulijat ülbelt pealaest jalatallani.

Mõnikord hakkas ta keelekandmise ja kirumise asemel poes või väravakoosolekutel oma härrat pööraselt kiitma ning siis polnud vaimustusel otsa ega äärt. Äkki tuli tal pähe hakata härra häid omadusi üles lugema, ülistama tema tarkust, lahkust, headust, heldust; ja kui härral endal kiidetud omadustest puudu tuli, siis laenas ta teistelt, omistades talle ka rikkust, suursugusust ja tavatut vägevust.

Kui oli vaja kojameest, majavalitsejat või isegi maja peremeest ennast hirmutada, siis hirmutas ta neid ikka oma isandaga: „Oota, küll ma räägin härrale ära, siis sa alles saad!“ Isandast suuremat autoriteeti tal maailmas ei olnud.

Kuid pealtnäha oli Oblomovi ja Zahhari vahekord ikka kuidagi vaenulik. Nad olid kahekesi koos elades teineteist ära tüüdanud. Kahe inimese igapäevane kokkupuutumine ei toimu kunagi jälgi jätmata: mõlemalt poolt on vaja suuri elukogemusi, loogilist aru ja südamesoojust, et teise headest omadustest rõõmu tundes samal ajal puudustega teist ei torgitaks või ennast torkida ei lastaks.

Ilja Iljitš tundis ammu Zahhari üht hindamatut väärtust — truudust, oli sellega harjunud ja leidis omalt poolt, et see teisiti olla ei võigi; aga olles sellega täiesti ära harjunud, ei tundnud ta sellest enam mingit rõõmu, kusjuures ta oma ükskõiksusestki hoolimata ei suutnud rahulikult kannatada teenri arvutuid väikesi puudusi.

Nagu Zahhar, kes oli küll muistsete teenrite kombel südamepõhjas oma isandale truu, kuid polnud vaba kaasaja puudustest, nii ei tundnud ka Ilja Iljitš, ehk ta küll sisimas oma teenri ustavust hindas, tema suhtes seda sõbralikku või peaaegu sugulaslikku lähedust, mis oli omane muistsetele isandatele ja teenritele. Mõnikord võis ta Zahhari käredalt sõimata.

Zahhar oli omakorda temast tüdinud. Ta oli noores eas härrastemajas toapoiss olnud, ning siis oli ta Ilja Iljitši passijaks pandud, mis ajast peale ta ennast omamoodi toredusasjaks hakkas pidama, maja aristokraatlikuks ehteks, mis pidi põlise aadlisuguvõsa täiust ja hiilgust üleval pidama, mitte aga asja eest olema. Seepärast ei teinud ta kogu päeva jooksul mitte kui midagi, pani ainult noorhärra hommikul riidesse ja võttis õhtul riidest lahti.

Tema loomupärast laiskust edendas veelgi toapoisi kasvatus. Ta tegi ennast teiste teenijate ees tähtsaks, ei võtnud vaevaks teemasinatki üles panna ega põrandaid pühkida. Ta kas tukkus eestoas või käis köögis ja peretoas lobisemas; muidu seisis ta, käed vaheliti rinnal, hooviväravas ja vahtis uniselt mõtliku näoga ringi.

Ja pärast niisugust elu laoti nüüd korraga tema turjale kogu tnaja korraspidamise raske koorem! Temal tuli nüüd härrat passida, tube pühkida ja kraamida, temal tuli ka jooksupoissi mängida! See tegi meele mõruks, see tõi iseloomus ilmsiks jõhkruse ja tooruse; seepärast urises ta iga kord, kui ta härra hüüde peale oli sunnitud ahju pealt maha tulema.

Ja ometi, vaatamata välisele pahurusele ja metsikusele, oli Zahharil üsna hea ja pehme süda. Ta armastas koguni lastega aega viita. Sageli võis teda hooviväravas lastekarja keskel näha. Ta lepitas ja narris neid, mängis nendega või istus lihtsalt nende seltsis, võttes ühe lapse ühele põlvele ja teise teisele, kuna mõni võrukael tal veel turjal lesis või habet sakutas.

Niisiis segas Oblomov Zahhari elu, nõudes talt iga silmapilk teenimist või muidu kohalviibimist, samal ajal kui Zahhari seltsiv loomus, hea süda, jõudeoleku harjumus ja pidev vajadus midagi mäluda kiskus teda vaderi poole või kööki, poodi ja väravasse.

Nad tundsid teineteist ammu ja elasid ammu koos. Zahhar oli väikest Oblomovit süles hoidnud, Oblomov aga mäletas teda kui noort, kräbedat, kavalat ja suure söömaga meest.

Seda elupõlist sidet nende vahel oli võimatu purustada. Nagu Ilja Iljitš ei osanud Zahhari abita ei voodist tõusta ega voodisse minna, ei pead kammida, jalgu kinni panna ega lõunat süüa, nii ei osanud Zahhar endale Ilja Iljitši asemel mõnda teist isandat ette kujutada ega mõistnud teistviisi elada kui teda riidesse pannes, söögilauas passides, teda pettes, talle valetades ja häbematusi öeldes ning samal ajal tema ees sisimas aukartust tundes.