Oblomov/teine jagu/II

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Oblomov
Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare
III

II

Stolz oli Oblomovi vanune: ka tema oli juba üle kolmekümne. Ta oli teenistuses olnud ja erru läinud, ajas nüüd oma asju ning oli tõepoolest endale juba maja ja raha soetanud. Ta oli osanik mingis ettevõttes, mis ajas välismaaga äri.

Alatasa oli ta sõidus: oli ettevõttel vaja Belgiasse või Inglismaale agenti saata, saadeti Stolz; oli vaja mõnda uut plaani koostada või mõnda uut mõtet ellu viia, valiti tema seda tegema. Peale selle liikus ta ka seltskonnas ja luges; jumal teab, millal ta seda kõike jõudis.

Ta koosnes ainuüksi luudest, musklitest ja erkudest nagu puhastverd inglise hobune. Ta oli kõhn; palgeid tal peaaegu polnudki, see tähendab, et olid küll põsenukid ja lihased, kuid polnud rasva, mis ümarust annaks. Näojume oli ühtlaselt tõmmu, ilma vähimagi punata; silmad olid rohekad, see-eest aga ilmekad.

Asjatuid liigutusi ta ei teinud. Kui ta istus, siis istus ta rahulikult, kui astus tegevusse, siis kasutas ta ainult niipalju miimikat, kui hädapärast vaja.

Nagu ta organismis midagi ülemäärast ei olnud, nii otsis ta ka oma kõlbla elu avaldustes praktiliste tarviduste ja vaimu rafineeritud nõuete vahel tasakaalu. Need kaks eluharu liikusid rööbiti, teel risteldes ja keerdudes, minemata seejuures ometi päris sassi või päästmatult sõlme.

Ta kõnnak oli kindel ja kärmas; ta elas sissetulekute kohaselt, püüdes iga päeva nagu ka iga rubla nõnda kasutada, et ärgas vaim võiks kulutatud aja, töö, hingejõu ja südamevaeva kohta alati, iga hetk endale aru anda.

Näis, nagu valitseks ta oma kurbust ja rõõmu samuti kui oma käeliigutusi ja jalaastumisi või nagu ta talitas hea ja halva ilmaga.

Kui sadas vihma, tegi ta vihmavarju lahti, s. t. kannatas, kuni kurbus kestis, kuid kannatas ilma argliku alistumiseta, ennem juba tusaselt ja uhkelt, ilmutades kannatlikkust üksnes sellepärast, et ta nägi iga kannatuse põhjust iseendas ega riputanud teda nagu kuube võõra varna otsa.

Rõõmu maitses ta nagu tee äärest nopitud lille, kuni ta polnud veel käes närtsinud; kunagi aga ei tühjendanud ta magususte karikat viimase kibeda tilgani, mis ootab iga maitsmise lõpul.

Tema pidevaks eesmärgiks oli lihtis, see tähendab otsene, õige vaade elule, ja samm-sammult selle poole püüdes mõistis ta selle raskust ning oli sisimas alati rõõmus ja uhke, kui ta parajal ajal oma teel kõverust märkas ja õige sammu astus.

„Lihtsalt elada on raske kunst,“ ütles ta sagedasti endale ja ta kiire pilk tabas kohe ära, kus tee kiskus kiiva või kõveriti, kus elulõng kippus valepidi ja umbsõlme keerduma.

Kõige enam kartis ta fantaasiat, seda kahepalgelist teekaaslast, kes ühelt poolt vaadatuna on sõber, teiselt poolt vaenlane; sõber — mida vähem sa teda usud, ja vaenlane — kui sa tema magusast sosinast usaldavalt suikuma jääd.

Ta kartis igasugust unistamist, ja kui ta ka selle valda astus, siis nagu koopasse, mille suul seisavad sõnad: ma solitude, mon hermitage, mon repos, ja ikka teadis ta tundi ja silmapilku, millal ta sealt jälle välja tuleb.

Salapärasel, müstilisel unistusel polnud tema hinges ruumi. See, mida katse või kogemusega ei saanud analüüsida, oli tema arvates silmapete, oli nii või teisiti valguskiirte ja värvide heiastus nägemisaparaadi võrkkestal — või siis lihtsalt tõsiasi, mida pole veel katseliselt kindlaks tehtud.

Talle oli võõras ka see diletantism, mis armastab tungida imede ilma või seigelda aimduste ja alles tuhande aasta pärast oodatavate avastuste maal. Kangekaelselt peatus ta saladuste lävel, ilmutamata lapselikku usku või alpi kahtlemist: ta ootas seaduspärasust ja ühes sellega ka nähtuse seletust.

Sama teraselt ja ettevaatlikult nagu fantaasiat valvas ta ka oma südant. Siin pidi ta iga kord, kui juhtus komistama, tõeks tunnistama, et südame teed on alles terra incognita.

Alati tänas ta palavalt saatust, kui tal õnnestus selles tundmatus vallas õigel ajal vahel teha mingitud vale ja kahvatu tõe vahel; ta ei kaevanud, kui ta lilledega osavalt maskeeritud pettuse tagajärjel komistas, aga ei kukkunud, kui ainult süda ägedasti kloppis; ning ta oli rõõmus ja õnnelik, kui süda pääses veritsusest, kui külm higi ei katnud ta otsaesist ja kui tume vari ei langenud kauemaks ajaks ta eluteele.

Ta pidas õnneks sedagi, kui ta suutis ühel ja samal kõrgusel püsida, kui ta tunnete seljas ratsutades ei kihutanud sellest juuspeenest piirjoonest üle, mis lahutab tundeilma valest ja halemeelsusest ning tõde naeruväärsusest, või kui ta tagasi kapates ei sattunud kalkuse, targutamise, umbusu, urgitsemise ja südame kohitsemise kuiva liivakõrbe.

Ka kiindumuse puhul tundis ta pinda jalge all, tundis eneses küllalt jõudu, et hädajuhul end lahti rabelda ja vabaks saada. Teda ei pimestanud ilu ja seepärast ei unustanud ta kunagi meheau, ei alandanud seda, ei hakanud kunagi orjaks ega „lebanud kaunitaride jalge ees“, kuigi ta jäi ilma ka leegitsevatest rõõmudest.

Tal ei olnud ebajumalaid, selle-eest olid tal alles nii hingejõud kui kehatugevus, selle-eest oli ta uhkelt karske; temast õhkus värskust ja jõudu, mis pani isegi kartmatud naised kohmetuma.

Ta tundis nende kallite ja haruldaste omaduste väärtust ning kulutas neid nii ettevaatlikult, et teda peeti kõvasüdameliseks egoistiks. Kirgedest hoidumine, oskus hinge vabaduse ja loomulikkuse piiridest kinni pidada teenis etteheiteid, ühtlasi õigustati, vahel koguni kadetsedes ja imetledes, mõnda teist, kes täiel iilil tormas elusohu ja purustas nii enese kui teiste elu.

„Jaa, kired, kired õigustavad kõike,“ kõneldi ümberringi, „aga teie oma egoismis hoiate ainult iseennast: eks näe, kellele.“

„Kellelegi igal juhul,“ vastas ta mõtlikult, nagu näeks ta pilk kaugele, ja ta ei hakanud uskuma kirgede luulet, ei vaimustunud nende tormilistest tujudest ega hävitavatest jälgedest, vaid katsus inimese oleluse ja püüdluste ideaali näha kainelt mõistetavas ja teostatavas elus.

Ja mida rohkem temaga vaieldi, seda enam „panetus“ ta oma isemeelsuses ja langes mõnikord, eriti vaidluse puhul, puritaanlikku fanatismi. Ta leidis, et „inimese loomulik missioon on — elada kõik neli aastaaega, see tähendab neli vanusejärku, ilma perutamata ära ja hoida oma eluanumat viimse päevani nõnda, et ainustki tilka asjata maha ei loksuks, ning et rahulik ja aeglane põlemine on parem kui lõõskav tulekahju, kui selles ka ei tea milline luule leegitseks“. Lõpuks lisas ta veel, et tema oleks õnnelik, kui ta suudaks omaenda eluga seda seisukohta tõestada, kuid ta kardab, et see ei lähe tal korda, sest see olevat väga raske.

Seejuures käis ta kangekaelselt valitud teed edasi. Polnud märgata, et ta oleks vaevelnud mingi valusalt piinava mõtte küüsis; nähtavasti ei närinud teda vintsutatud südame piinad; ei põdenud ta hingehaigust, ei kaotanud kunagi pead uute raskete ja keerukate eluprobleemide puhul, vaid astus neile vastu kui vanadele tuttavatele, nagu elaks ta juba teist korda sama elu, läbiks uuesti tuttavaid teelõike.

Ükskõik, mis juhtus, ikka astus ta just sel puhul õige ja tarviliku sammu, nii nagu aidamees vööl rippuvast võtmekimbust ühe või teise ukse jaoks ikka õige võtme valib.

Kõige tähtsamaks pidas ta püsivust eesmärkide saavutamisel: see oli tema arvates iseloomu määrav tunnus, ja seda püsivust omavatele inimestele ei saanud ta kunagi jätta lugupidamist avaldamata, ükskõik kui väike eesmärk neil oli.

„Need on inimesed,“ ütles ta.

Vististi oleks asjatu tähendada, et tema oma eesmärkide poole rühkides südilt kõigist raskustest ja takistustest üle astus, ehk olgu siis, et müür või ületamatu kuristik tee eest kinni pani.

Kuid seda julgust ei suutnud ta omandada, mis silmi sulgedes üle kuristiku kargab või hea õnne peale müürigi ründab. Ta mõõtis müüri või kuristikku, ja kui tal puudus kindel abinõu ülepääsemiseks, läks ta minema, räägitagu tema kohta mis tahes.

Et kujuneks selline iseloom, oli ehk vaja just neid segaelemente, mis Stolzi sünnitasid. Juba ammust ajast on meie avaliku elu tegelased valmistatud viie-kuue stereotüübi järgi; vahtides laisalt, silmad poolkinni, enda ümber, panevad nad käe ühiskonnamasina külge ja lükkavad seda suikudes harilikke rööpaid pidi, astudes samm-sammult eelkäija jälgedes. Siin aga on unisus silmist kadunud, kostab nobedaid, hoogsaid samme, kuuldub elavaid hääli… Kui palju vene nimedega Stolze peaks meil küll sündima!

Kuidas võis see inimene olla lähedane Oblomovile, kelle iga iseloomujoon, iga samm, terve olemus oli karjuv vastand Stolzi elule? On vististi selgusele jõutud, et vastupidised äärmused, kuigi nad üksteist ligi ei tõmba, nagu varemalt arvati, ei takista ometi lähenemist.

Pealegi sidus neid lapsepõlv ja kool — need kaks tugevat vedru —, siis vene lai ja pillavalt südamlik lahkus, millega saksa poiss Oblomovite perekonnas üle külvati, Stolzi kui tugevama poole roll Oblomovi kõrval, nii füüsilises kui ka moraalses mõttes, ning lõpuks ja vahest kõige enam, Oblomovi südamlik, puhas ja selge põhiloomus, mis tundis sügavat sümpaatiat kõige vastu, mis oli hea ja mis iganes avanes või vastu kajas selle lihtsa, ilmsüütu, jäägitult usaldava südame kutsele.

Oli keegi ei tea kui tujutu või vihane, aga niipea kui ta juhtumisi või meelega sinna selgesse lapsehinge vaatas, ei saanud ta teise poolehoiule vastamata jätta, ja kui olukord lähenemist takistas, siis võeti vähemalt hea ja püsiv mälestus kaasa.

Sagedasti kiskus Andrei end tööst või seltskonna keerisest lahti ning lahkus piduõhtult või ballilt, et Oblomovi laial sohval istuda, laisa jutuvestmisega oma ärevat või väsinud hinge rahustada ja kosutada ning iga kord tundagi leevendust, nagu seda tuntakse, jõudes toredatest saalidest omaenda lihtsa kodukatuse alla või tulles lõunamaa looduseilust tagasi kasesallu, kus lapsena on ringi uidatud.