Oblomov/teine jagu/V

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
IV
Oblomov
Ivan Gontšarov, tõlkinud A. H. Tammsaare
VI

V

„Kas nüüd või mitte kunagi!“ tulid Oblomovile kohe hommikul ärgates Stolzi halastamatud sõnad meelde.

Ta tõusis voodist, kõndis paar ringi mööda tuba, heitis pilgu võõrastetuppa: Stolz istus seal ja kirjutas.

„Zahhar!“ hüüdis Oblomov.

Et mingit ahjult allahüppamise prantsatust — Zahhar ei tulnud: Stolz oli saatnud ta posti viima.

Oblomov läks istus oma tolmunud laua äärde, võttis sule ja kastis tindipotti, kuid tinti ei olnud; otsis paberit — ka seda ei olnud.

Ta jäi mõttesse ja hakkas masinlikult sõrmega tolmu sisse kirjutama, siis vaatas, mis välja tuli: „Oblomovlus,“ luges ta.

Ruttu pühkis ta kirja käisega maha. Seda sõna oli ta öösel uneski näinud, see oli tulitähtedega seinale kirjutatud nagu meneteekel Belsatsari peol.

Zahhar tuli koju, ja leides oma imestuseks Oblomovi juba jalul olevat, vaatas ta segasel pilgul isandale otsa. Sellest töntsilt imestavast pilgust võis lugeda: „Oblomovlus!“

„Üksainus sõna,“ mõtles Ilja Iljitš, „aga kui… salvav!“

Harjunud kombel võttis Zahhar kammi, harja ja käterätiku ning astus Ilja Iljitši juurde, et tal pead sugeda.

„Kasi kus kurat!“ ütles Oblomov vihaselt ja lõi Zahhari käest harja maha, kuna Zahhar ise kammi põrandale pillas.

„Või heidate uuesti pikali?“ küsis Zahhar. „Ma kohendaksin siis voodit.“

„Too mulle tinti ja paberit,“ vastas Oblomov.

Ta jäi mõtlema sõnadele: „Kas nüüd või mitte kunagi!“

Seda mõistuse ja tahtejõu meeleheitlikku üleskutset kuulates pidas ta aru ja kaalus, mis on tema tahtejõust veel järele jäänud ja mis ta sellega teeb, milleks seda nappi jääki tarvitab.

Pärast piinavat mõtlemist haaras ta sule pihku, otsis nurgast raamatu ja tahtis üheainsa tunniga kõik järele lugeda, valmis kirjutada ja läbi mõtelda, mis oli kümne aasta jooksul lugemata, kirjutamata ja mõtlemata jäänud.

Mida peaks nüüd tegema? Kas edasi minema või paigale jääma? See oblomovlik küsimus oli tema meelest raskem kui Hamleti oma. Edasi minna tähendab — heita ühe ropsuga lahe öökuub nii seljast kui ka hingelt ja mõistuselt, pühkida ühes tolmu ja seinal rippuvate ämblikuvõrkudega maha ka silmi pimestavad võrgud ja saada nägijaks!

Mis peaks olema esimene samm? Millest peale hakata? Ei tea… ei saa… ei… valetan… tean küll… Jah, ja pealegi on ju Stolz siinsamas, käepärast; tema ütleb kohe.

Aga mida ta ütleb? Ütleb, et nädalaga peab usaldusmehele üksikasjalise juhatuskirja koostama ja mehe siis maale läkitama, peab Oblomovka panti panema, maad juurde ostma, ehitustööde plaani kohale saatma, korteri käest ära andma, passi nõutama ja pooleks aastaks välismaale sõitma, peab liigse kehakaalu ja rasva maha võtma ning kosutama hinge selle õhuga, millest ta kord sõbraga oli unistanud, peab öökuue maha jätma, Zahharist ja Tarantjevist lahkuma, peab endale ise sukad jalga tõmbama ja saapad jalast ära võtma, peab magama ainult öösi, sõitma sinna, kuhu teised sõidavad, küll rongiga, küll laevaga, ja siis… siis… peab Oblomovkasse elama asuma, peab teadma, mis on külv, mis viljasaak, miks on talupoeg vaene või rikas; peab põllul käima, peab valimistele, tehasesse, veskisse, sadamasse sõitma. Peab jõudma ka lehti ja raamatuid lugeda, peab muret tundma sellegi pärast, miks inglased laeva Lähis-Itta saatsid…

Seda see Stolz ütlebki! See tähendabki edasiminekut… Ja nõnda elu lõpuni! Jumalaga, luuleline elupaleus! See saab olema nagu sepikoda, aga mitte elu: lakkamatu tulelõõsk, paukumine ja pragin, palavus ja müra… millal siis elama hakatakse? Oleks ehk parem paigale jääda?

Paigale jääda tähendab — särk pahempidi selga panna, kuulata, kuidas Zahhar ahjult alla hüppab, süüa Tarantjeviga koos lõunat, võimalikult vähe mõtelda, jätta Aafrika teekond lõpuni lugemata, vananeda vaikselt oma korteris Tarantjevi vaderi pool…

„Kas nüüd või mitte kunagi!“ — „Olla või mitte olla!“ Oblomov tahtis tugitoolist püsti tõusta, kuid tuhvel ei sattunud kohe jala otsa, ja ta istus edasi.

Kahe nädala pärast sõitis Stolz Inglismaale, olles enne Oblomovilt sõna võtnud, et see otseteed Pariisi sõidab. Ilja Iljitšil oli passki käes, ta oli tellinud endale koguni reisipalitu ja ostnud sirmiga mütsi. Niikaugel olid juba asjad.

Zahhar püüdis tõsimeeli selgeks teha, et ühest paarist uutest saabastest on küllalt, vanadele tuleks ainult pooltallad alla lüüa. Oblomov ostis endale vaiba, villkampsuni, käsikohvri, tahtis isegi moonakotti muretseda, kuid kümme inimest tõendasid, et välismaal toidumoona kaasas ei kanta.

Zahhar jooksis mööda töökodasid ja poode, nii et pea märg, kirus Andrei Ivanovitši ja kõiki, kes reisimise mõttele olid tulnud, olgugi et ta poerahast nii mõnegi kümne- ja viiekopikalise oma taskusse jättis.

„Mis ta seal üksi peale hakkab?“ rääkis ta poes. „Seal olla puha tüdrukud härraseid teenimas. Kas siis tüdruk jaksab saapaid jalast ära kiskuda? Ja mismoodi ta sukad härrale palja jala otsa tõmbab?“

Zahhar muheles, nii et põskhabe kahele poole kerkis, ja kõngutas pead. Oblomov ei laiselnud, ta kirjutas üles, mis kaasa võtta ja mis maha jätta. Tarantjev sai käsu mööbel ja muud asjad oma vaderi juurde, Viiburi linnajakku viia, kolme tuppa luku taha panna ja Oblomovi tagasitulekuni hoiule jätta.

Juba rääkisid Oblomovi tuttavadki, ühed kaheldes, teised naerdes, kolmandad isegi jahmunult, et „nüüd ta sõidab: mõelge ometi, Oblomov sai paigast liikuma!“

Kuid Oblomov ei sõitnud ei kuu ega kolmegi pärast.

Öösel enne ärasõitu paistetas tal huul üles.

„Kärbes hammustas, niisuguse huulega on võimatu merele minna!“ ütles ta ja hakkas järgmist aurulaeva ootama.

Juba on august käes, Stolz on ammugi Pariisis, saadab sealt Oblomovile maruvihaseid kirju, kuid vastust ei saa.

Miks siis ometi? Vististi on tindipott kuiv ja paber otsas? Või on asi selles, et Oblomovi stiilis kipuvad „et-id“ ja „mis-id“ alatasa kokku põrkama või et halastamatus hüüdes „kas nüüd või mitte kunagi“ on Oblomov jäänud viimasele poolele peatuma, on pannud käed kukla alla ja Zahhar ei saa ega saa teda maast lahti?

Ei, tindipott on tinti täis, laual lebavad kirjad ja paber, isegi tempelpaber, mis Oblomovi enda käega täis kirjutatud.

Mitmel täiskirjutatud lehel ei ole „et-id“ kuskil ligistikku; sõnad voolavad vabalt, stiil on paiguti ilus ja ilmekas nagu „noil päevil“, kui Oblomov ja Stolz veel tööst ja reisimisest unistasid.

Oblomov tõuseb nüüd kell seitse üles, loeb ja läheb kuhugi raamatuid viima. Ta näost ei paista unisust, väsimust ega igavust. Küll aga on sinna jumet juurde tulnud ja silmadesse sära, midagi südiduse või vähemalt enesekindluse taolist, öökuube tal seljas ei ole: Tarantjev on selle ühes muude asjadega oma vaderi juurde viinud.

Oblomov istub ja loeb või kirjutab koduses kuues, kaelas õhuke rätik; särgikrae, mis üle rätiku langeb, särab kui lumi. Väljas käib ta hästi õmmeldud saterkuuega ja moodsa kübaraga… Ta meel on rõõmus, ta ümiseb laulu… Mispärast küll?…

Praegu istub ta oma suvila akna all (ta suvila on mõni verst linnast eemal), tema kõrval on lillekimp. Kärmesti lõpetab ta mingit kirja, heidab vahetpidamata pilke üle põõsaste jalgteele ja kirjutab jälle tõtlikult edasi.

Äkki krudisevad jalgtee liival kerged sammud; Oblomov viskab sule käest, haarab lillekimbu ja tõttab aknale.

„Oletegi teie, Olga Sergejevna? Kohe, silmapilk!“ ütleb ta, võtab mütsi ja kepi, jookseb jalgväravast välja, ulatab ilusale naisele käe ja kaob temaga metsa, hiiglasuurte kuuskede varju…

Zahhar ilmub nurga tagant nähtavale, vaatab neile järele, keerab siis toaukse lukku ja läheb kööki.

„Läks!“ ütleb ta Anisjale.

„Lõunaks ikka tuleb?“

„Kes teda teab,“ vastab Zahhar uniselt.

Zahhar on ikka endine: seesama ilmatu põskhabe, siledaks ajamata lõug, seesama hall vest ja kaenla alt katkine kuub; ainult et Anisja on nüüd tema naine, kas sellepärast, et Zahhar vaderiga riidu läks, või jõudis ta otsusele, et mees peab naise võtma; Zahhar võttis naise, aga vanasõna kiuste ei muutunud ta mitte sugugi.

Stolz oli Oblomovit tutvustanud Olgale ja tema tädile. Kui ta Oblomovi esimest korda Olga tädi majja viis, olid seal külalised. Nagu ikka niisugusel puhul, oli Oblomovil piinlik ja paha olla.

„Kui saaks kindad käest ära võtta,“ mõtles ta, „toas on ju soe. Küll olen ma kõigest võõrdunud!“

Stolz asus Olga kõrvale, kes üksi teelauast eemal lambitule all istus, selga vastu toolileeni toetas ja vaevalt üldse tähele pani, mis tema ümber sündis.

Tal oli Stolzi tulekust väga hea meel; ehk ta silmad küll särama ega palged õhetama ei löönud, libises üle kogu ta näo vaikne helk ja huultele ilmus naeratus.

Olga nimetas Stolzi oma sõbraks, armastas teda tema naljade pärast, mis ei lasknud igavust tunda, kuid kartis toda pisut, tundes end tema kõrval liialt lapsena.

Kui tal tekkis mõni küsimus või kahtlus, siis ei söandanud ta seda kohe Stolzile usaldada: mees oli temast liiga kaugel ees, liiga palju kõrgemal, nii et neiu enesearmastus sai nii mõnigi kord kannatada iseenda küpsematuse pärast, nende mõlema teadmiste ja aastate vahe pärast.

Stolz omakorda imetles kasupüüdmatult Olgat, lihtsalt kui kaunist olendit, kellest õhkub mõistuse ja tunnete värskust. Neiu oli tema silmis alles imekena paljutõotav laps.

Ometi rääkis Stolz temaga meelsamini ja sagedamini kui teiste naistega, sest Olga käis, seda vist ise teadmatagi, lihtsalt ja loomulikult oma elurada; õnneliku iseloomu ja mõistliku ning ülepingutamata kasvatuse tõttu ei kaldunud ta mõtete, tunnete ja tahte loomulikust avaldamisest kõrvale, isegi mitte silmade, huulte ja käte üpris põgusate, vaevu märgatavate liigutuste osas.

Või kõndis ta ehk sellepärast nii kindlalt sel rajal, et ta kuulis aeg-ajalt enese kõrval teisi, veel kindlamaid samme, sõbra samme, keda ta uskus ja kellega ta katsus sammu käia.

Oli kuis oli, aga harva leiab mõne neiu pilgus, sõnades ja käitumises niisugust lihtsust ja loomulikku sundimatust. Tema silmist ei võinud kunagi lugeda: „Nüüd vajutan hambad kergelt huulde ja jään mõttesse — nõnda olen ma kena. Nüüd vaatan sinnapoole, ehmun, karjatan, siis jooksevad kõik kohe minu juurde kokku. Istun klaveri ette ja pistan kinganina õige natuke kleidiääre alt välja…“

Ei alpust ega edevust, ei mingit valet, silmakirjalikkust ega tagamõtet! Seepärast pidas temast ka peaaegu ainult Stolz lugu, seepärast pidi ta nii mõnegi masurka üksi istuma, varjamata oma igavust; seepärast muutusid ka kõige armastusväärsemad noormehed talle otsa vaadates sõnakehvaks, sest nad ei teadnud, mida või kuidas rääkida…

Ühed pidasid teda lihtsameelseks, piiratuks, pealiskaudseks, sest ta ei pildunud aina tarku mõtteteri elu ja armastuse kohta, tema suust ei tulnud nobedaid, ootamatuid ja julgeid vastuseid ega kusagilt loetud või kuuldud arvamusi muusikast ja kirjandusest: ta rääkis vähe ja siis ka omaenese tähtsusetuid arvamusi — ning targad ja tragid kavalerid hoidusid temast eemale, kuna pelglikud seevastu pidasid teda liiga targaks. Ainult Stolz lobises temaga vahetpidamata ja ajas teda naerma.

Ta armastas muusikat, kuid enamasti laulis ta teiste eest salaja, kas Stolzile või mõnele kodukooli sõbrannale, ja Stolzi arvates laulis ta paremini kui ükski lauljanna.

Niipea kui Stolz Olga kõrvale istus, kostis toas peagi naer, mis oli nii kõlav, nii südamlik ja nakkav, et ükskõik kes seda kuulis, pidi tingimata kaasa naerma, põhjust teadmatagi.

Kuid mitte kogu aeg ei ajanud Stolz Olgat naerma: poole tunni pärast kuulas neiu teda uudishimuliku näoga ja pööras kahekordselt uudishimuliku pilgu Oblomovi poole; Oblomov aga oleks nende pilkude all tahtnud maa alla vajuda.

„Mis nad küll minust räägivad?“ mõtles ta, kiigates ärevalt nende poole. Ta tahtis juba ära minna, kuid Olga tädi kutsus ta lauda ja pani enda kõrvale istuma, niisiis kõigi pilkude risttule alla.

Pelglikult pöördus Oblomov Stolzi poole, kuid Stolzi polnud enam näha; siis vilksas ta Olga poole vaadata ja tabas endiselt uudishimuliku, ainitise pilgu.

„Muudkui vahib,“ mõtles Oblomov ja piilus kohmetult oma ülikonda.

Ta pühkis isegi rätikuga nagu, arvates, et ehk on nina määrdunud, puudutas kaelasidet, et ehk on see lahti läinud, seda juhtus mõnikord; aga ei, kõik näis korras olevat; mis ta küll vahib!

Kuid siis andis teener Oblomovile tassi teed ning pakkus kringleid. Oblomov tahtis kohmetusest võitu saada ja sundimatu olla, kahmis aga selles sundimatuses endale nii suure lasu kuivikuid, biskviite ja kringleid ette, et tema kõrval istuv väike tüdruk naerma hakkas. Teised vaatasid uudishimulikult ettevõetud lasu.

„Jumal küll, ja tema vaatab ka!“ mõtles Oblomov. „Mis ma selle lasuga ometi teen?“

Silmi tõstmata nägi ta, kuidas Olga lauast tõusis ja teise nurka kõndis. Oblomovil läks süda kergemaks.

Aga väike tüdruk vahtis teda üksisilmi, oodates, mida ta nüüd oma kuivikutega teeb.

„Söön ruttu ära,“ mõtles Oblomov ja hakkas kiiresti biskviite hävitama; õnneks need otse sulasid suus.

Kaks kuivikut oligi veel järel. Oblomov hingas kergendatult ja söandas sinnapoole vaadata, kuhu Olga enne läks…

Jumaluke! Neiu seisis rinnakuju juures, nõjatudes selle alusele, ja silmitses Oblomovit. Nähtavasti oli ta nurgast selleks ära tulnud, et teda segamatult vaadelda: ta oli siis märganud tema kimbatust kuivikutega.

Õhtusöögi ajal istus Olga teises lauaotsas, rääkis juttu ja sõi ning ei pannud nähtavasti Oblomovit üldse tähele. Aga niipea kui Oblomov oma pelgliku pilgu tema poole pööras, lootes, et neiu seda ei märka, kohtas ta tema pilku, mis nõretas uudishimust ja oli siiski nii südamlik…

Pärast õhtusööki asus Oblomov rutakalt tädiga jumalaga jätma: tädi kutsus teda ka järgmiseks päevaks lõunale ja palus kutse Stolzile edasi anda. Ilja Iljitš kummardas ja läks silmi tõstmata läbi saali. Teispool klaverit oli kohe vahesein ja uks. Oblomovi pilk vilksas sinnapoole: klaveri ees istus Olga ja silmitses teda suure uudishimuga. Oblomovile näis, et neiu naeratas.

„Vististi on Andrei talle rääkinud, et mul olid eile kahest eri paarist sukad jalas ja särk pahempidi seljas!“ mõtles Oblomov ja sõitis halvas tujus minema niihästi selle oletuse kui ka homse kutse pärast, millele ta oli kummardusega vastanud, järelikult selle vastu võtnud.

Sellest momendist peale ei läinud tal Olga ainitine pilk enam meelest. Asjata heitis ta selili, nii pikk kui ta oli, asjata sättis ta end kõige laisemasse ja mugavamasse poosi — uni ei tulnud, tee, mis tahad, öökuub tundus vastikuna, Zahhar rumalana ja võimatuna, tolm ja ämblikuvõrgud väljakannatamatuna.

Ta käskis mõned kehvad pildid toast välja viia, mis talle ühe vaeste kunstnikkude toetaja poolt kaela olid määritud; ta parandas ise ruloo ära, mida ei saanud enam ammu üles tõmmata; ta kutsus Anisja ja laskis aknad puhtaks pesta, äigas ämblikuvõrgud maha, siis heitis pikali ja mõtles tund aega — Olgale.

Alguses oli tal aina Olga välimus meeles, ta püüdis mälus neiu pilti silme ette manada.

Olga polnud sõna tõsises mõttes mitte iludus, see tähendab, et ta nahk polnud nii valev ega palged ja suu nii helepunased, silmad ei sädelnud seesmisest tulest; tal polnud korallhuuli ega pärlhambaid, ta käed polnud pisitillukesed nagu viieaastasel lapsel ega sõrmejätkud pontsakad nagu viinamarjad.

Aga kui temast oleks raidkuju tehtud, siis oleks ta olnud graatsia ja harmoonia kehastus. Pisut suurele kasvule vastas kindlalt pea suurus, pea suurusele — näo ovaal ja proportsioonid; see kõik oli omakorda õlgadega ja õlad pihaga kooskõlas…

Ükskõik, kes teda nägi, isegi hajameelne mööduja pidi silmapilguks peatuma selle kavakindla ja läbimõeldud kunstiloomingu ees.

Ninajoon oli graatsiline ja kergelt kumer, huuled kitsad ja enamasti kokku surutud: pideva sihipärase mõttetöö tundemärk. Seda püsivat mõtlemist peegeldas ka tumedate, sinihallide silmade terane, erk ja valvas pilk. Kulmud lisasid silmadele erilist ilu: nad polnud kaarjad, ei raaminud silmi kahe niitpeeneks kitkutud joonena — ei, need olid kaks peaaegu sirget kahust, tumedat riba, mis harva sümmeetriliselt asetsesid: üks kulm oli teisest pisut kõrgemal; sellest tekkis pealpool kulmu väike kurd, mis oli omamoodi kõnekas, milles peitus nagu mingi mõte.

Oma saledat, uhket kaela ja harmooniliselt suursugust pead hoidis Olga käies veidi ettepoole kumaras; kogu keha liikus sujuvalt, samm oli kerge, peaaegu tabamatu…

„Miks ta küll eile mind nii ainiti vaatas?“ mõtles Oblomov. „Andrei kinnitab jumala nimel, et ta pole talle veel minu sukkadest ja särgist rääkinud, olla ainult jutustanud meie sõprusest, meie kooskasvamisest ja õppimisest — kõigest sellest, mis oli head, ja ometi (ka seda rääkis ta), kui õnnetu on Oblomov, kuidas kõik hea hävineb osavõtmatuses ja tegevusetuses, kui vaevaliselt vilgub elu ja kui…“

„Ja mida on siin muiata?“ mõlgutas Oblomov edasi. „Kui tal oleks natukenegi südant rinnus, siis peaks see kaastundest seisma jääma, verd tilkuma hakkama, aga tema… ah, jumal temaga! Ei mõtle tast enam! Täna lähen veel sinna lõunale — ja siis ei vii enam jalgagi sinna.“

Päev läks päeva järel: Oblomov viis ja jättis sinna mõlemad jalad, käed ja pea.

Ühel ilusal hommikul kolis Tarantjev kogu Oblomovi korterisisustuse Viiburi linnajakku, ühte põiktänavasse, oma vaderi majja, ja nüüd pidi Oblomov paar-kolm päeva nõnda elama, nagu ta seda juba ammu polnud teinud: ta elas ilma voodita, ilma sohvata, lõunat sõi aga Olga tädi juures.

Korraga selgus, et just nende suvila vastas on vaba maja. Oblomov üüris selle pimesi päi ja asus sinna elama. Hommikust õhtuni oli ta Olga seltsis; luges temaga koos, saatis talle lilli, aerutas temaga järvel, jalutas kinkudel… jah, tema, Oblomov!

Mis kõik ilmas ei sünni! Kuidas võis see ometi juhtuda? See juhtus nõnda.

Stolziga üheskoos Olga tädi juures lõunatades tundis Oblomov samasugust piina nagu esimesel korral; sõi või rääkis, ikka teadis, ikka tundis ta, et tema üle paistab kui päike neiu pilk, mis teda kõrvetab, erutab, närve ja verd piitsutab. Hädavaevalt pääses ta selle vaikiva, tungiva pilgu eest korraks rõdule suitsetama, sigarisuitsu varju.

„Mis see ometi olgu?“ arutas ta siia-sinna marssides. „See on lausa piin! Olen ma talle naeruks või? Ühtki teist ei vaata ta niimoodi: ei julge. Mina olen vaguram, ja siis ta proovib… Ma räägin temaga,“ otsustas ta viimaks, „ja avaldan talle parem sõnades seda, mida ta silmadega püüab mu hingest kätte saada.“

Äkki ilmus Olga ta ette rõdu lävele; Oblomov pakkus talle tooli ja neiu istus tema kõrvale.

„Kas on tõsi, et teil on kangesti igav?“ küsis ta.

„On küll,“ vastas Oblomov, „aga mitte kangesti… Mul on tegemist.“

„Andrei Ivanõtš rääkis, et te koostate mingit plaani.“

„Jah, ma tahan maale elama asuda, valmistun tasapisi selleks ette.“

„Aga enne sõidate välismaale?“

„Jah, tingimata, niipea kui Andrei Ivanõtš oma asjad korda saab.“

„Ja lähete heal meelel?“ küsis neiu.

„Jaa, väga heal meelel…“

Oblomov heitis talle pilgu: neiu näol levis naeratus, libises üle palete, helkis silmades, ainult huuled jäid nagu ikka kokkusurutuks. Oblomovil ei jätkunud julgust rahulikult edasi valetada.

„Ma olen pisut… laisk…“ ütles ta. „Aga…“

Ta meel läks tusaseks, et Olga nii kergesti, peaaegu sõna lausumata, oli teda meelitanud laiskust üles tunnistama. „Mis ta mulle õige on? Mis ma tast kardan?“ mõtles ta.

„Laisk?“ vastas neiu pisut kelmikalt. „On see võimalik? Mees, ja laisk — ma ei saa sellest aru.“

„Mis siin aru saada?“ mõtles Oblomov. „See on ju lihtne.“

„Enamasti istun ma kodus, seepärast Andrei mõtlebki, et mina…“

„Aga te vist kirjutate palju… või loete,“ ütles Olga. „Olete ehk lugenud…“

Ta vaatas üpris teraselt Oblomovile otsa.

„Ei ole lugenud,“ lipsas Oblomovil üle huulte suurest hirmust, et neiu teda eksamineerima hakkab.

„Mida?“ küsis Olga naerma hakates. Ka Oblomov hakkas naerma…

„Ma mõtlesin, et te tahate mõnd romaani küsida: neid ma ei loe.“

„Ei tabanud märki; ma tahtsin reisikirjeldusi küsida…“

Oblomov vaatas teraselt neiule näkku: naeris kogu nägu, ainult huuled mitte…

„Oo! Ta on ju… temaga peab ettevaatlik olema…“ mõtles Oblomov.

„Mida te siis loete?“ küsis Olga uudishimulikult.

„Ma armastan tõepoolest rohkem reisikirjeldusi…“

„Aafrikast?“ küsis neiu kelmikalt ja vaikselt.

Oblomov punastas, aimates, ja üsna õigesti, et neiul on täpselt teada, mida ta loeb ja veel kuidas ta loeb.

„Olete ehk muusikamees?“ küsis Olga, et Oblomovit kimbatusest päästa.

Just siis astus Stolz nende juurde.

„Ilja! Ma rääkisin Olga Sergejevnale, et sa armastad kirglikult muusikat, palusin tal midagi laulda… „Casta diva’t“.“

„Milleks sa minu peale tühja juttu räägid?“ vastas Oblomov. „Ma ei armasta muusikat sugugi kirglikult…“

„Kas sa näe!“ ütles Stolz vahele. „Või tema tunneb end solvatuna! Mina tutvustan teda kui korralikku inimest, aga tema katsub kohe pettumust valmistada!“

„Ma hoidun ainult asjaarmastaja osast: see on kahtlane ja raske roll.“

„Missugune muusika teile meeldib?“ küsis Olga.

„Selle peale on raske vastata. Igasugune! Mõnikord kuulan heal meelel kähisevat leierkastigi, kui ta mängib mõnda meeldejäänud viisi, teinekord lahkun poole pealt ooperist, teinekord liigutab mind ka Meyerbeer, isegi laul lodjalt; oleneb meeleolust! Sealsamas topid Mozartigi eest kõrvad kinni…“

„Siis te armastate tõepoolest muusikat.“

„Laulge midagi, Olga Sergejevna,“ palus Stolz.

„Aga kui musjöö Oblomov on just praegu sellises meeleolus, et ta topib kõrvad kinni?“ ütles neiu ja pöördus Oblomovi poole.

„Nüüd peaks mõne meelituse ütlema, aga mina ei oska,“ vastas Oblomov, „ja kui oskaksingi, siis ei riskiks ma seda teha.“

„Miks mitte?“

„Te ehk laulate halvasti,“ tähendas Oblomov naiivselt, „ja mul oleks pärast nii piinlik…“

„Nagu eile kuivikute puhul,“ lipsas Olgal äkki suust, mispeale ta ise punastas ja oleks ei tea mis andnud, et neid sõnu ütlematuks teha. „Andestage, ma olen süüdi!…“ ütles ta.

Oblomovile tuli see täiesti ootamatult ja ta sattus segadusse.

„See on õel äraandmine!“ lausus ta tasa.

„Ei, ainult väike kättemaks, ja seegi mõtlematu, jumala tõsi, see on selle eest, et teil minu jaoks meelitustki ei leidunud. “

„Võib-olla ma leian, kui kuulen,“ vastas Oblomov.

„Teie siis tahate, et ma laulaksin?“ küsis Olga.

„Ei, tema tahab,“ vastas Oblomov Stolzile näidates.

„Aga teie?“

Oblomov raputas pead.

„Ma ei või seda tahta, mida ma ei tunne.“

„Sa oled häbematu, Ilja!“ tähendas Stolz. „See on see kodus lamamine ja ise paarist sukkade…“

„Armas aeg, Andrei,“ ütles Oblomov kiiresti vahele, laskmata teisel lauset lõpetada, „mul oleks nii kerge öelda: ah, kui rõõmus ja õnnelik ma olen, te laulate muidugi väga hästi…“ Ja Olga poole pöördudes jätkas ta: „See pakub mulle väga suurt, ja nii edasi, ja nii edasi. Ons seda vaja?“

„Aga te võiksite siiski soovi avaldada, et ma laulaksin… kas või puhtast uudishimust.“

„Ei söanda,“ vastas Oblomov, „te pole näitlejanna…“

„Noh, ma laulan siis teile,“ ütles neiu Stolzile.

„Ilja, mõtle kompliment valmis!“

Vahepeal oli saabunud õhtu. Süüdati lamp, mille valgus kuuhõbedana läbi väätkasvude võre paistis. Videvik varjas Olga näojooned ja kehakuju, heitis talle nagu loori üle; nägu oli varjus: kostis vaid pehme, tugev hääl, mis tundeerutusest värises.

Stolzi etteütlemisel laulis ta mitu aariat ja romanssi; mõnes avaldus kannatus, millesse segunes ähmane õnneaimus; mõnes teises rõõm, kuid rõõmuhelides oli eos varjul kurbus.

Sõnadest, helidest, puhtast, tugevast neiuhäälest hakkas süda rinnas pekslema, ergud hakkasid värisema, silmad sätendama, pisarad paisuma, ühel ja samal momendil oleks tahtnud surra, neisse helidesse jäädavalt uinuda, ja samas tundis süda suurt elujanu…

Oblomov süttis ja kuhtus; vaevu suutis ta pisaraid tagasi hoida ja veel raskem oli lämmatada rõõmukarjatust, mis kippus hingest esile. Juba ammu polnud ta tundnud niisugust erksust, niisugust jõudu, mis näis aina hingepõhjast kerkivat ja mis oli valmis kangelasteoks.

Praegu oleks ta isegi välismaale sõitnud, kui oleks võimalik olnud kohe kuhugi istuda ja teele asuda.

Lõpuks laulis Olga „Casta diva’t“: rõõmujoovastus, välguna sähvivad mõtted peas, nõeltena torkiv värin kehas — see kõik röövis Oblomovilt jõu; ta rauges.

„Olete täna minuga rahul?“ küsis Olga Stolzilt laulu lõpetades.

„Küsige Oblomovilt, mis tema ütleb,“ vastas Stolz.

„Ah!“ lipsas Oblomovil suust.

Ta tahtis neiul käest kinni haarata, kuid kohkus samas tagasi ja sattus segadusse.

„Vabandage…“ pomises ta.

„Kas kuulete,“ ütles Stolz Olgale. „Ütle nüüd ausalt, Ilja: kui kaua pole sinuga midagi niisugust juhtunud?“

„See võis täna hommikulgi juhtuda, kui kähisev leierkast akna alt mööda läks…“ ütles Olga vahele, kuid nii südamlikult ja leebelt, et kurja pilke teravus kadus.

Oblomov vaatas talle etteheitvalt otsa.

„Tal on praegugi veel topeltaknad ees: pole kuuldagi, mis väljas sünnib,“ lisas Stolz.

Oblomov vaatas nüüd etteheitvalt Stolzi poole.

Stolz võttis Olga käe…

„Ma ei tea, millest see tuleb, et te laulsite täna nii, nagu te veel kunagi enne pole laulnud, igatahes pole mina teid tükk aega nõnda laulmas kuulnud. Siin on minu kompliment!“ ütles ta ja suudles neiu käe iga üksikut sõrme.

Stolz läks ära. Oblomov tahtis ka minna, kuid Stolz ja Olga hoidsid teda tagasi.

„Mul on asjatoimetusi,“ tähendas Stolz, „aga sina lähed ju pikutama… vara veel minna…“

„Andrei! Andrei!“ ütles Oblomov paluvalt. „Ei, täna ma ei või kauemaks jääda, ma lähen ära!“ lisas ta ja läkski.

Öö otsa oli ta üleval: nukralt mõttes käis ta toas edasi-tagasi, läks koidikul välja, uitas uulitsatel ja Neeva kaldal, tundes ja mõeldes jumal teab mida…

Kolme päeva pärast oli ta jälle seal, ja kui teised õhtul kaardilauda istusid, jäi ta juhtumisi Olgaga kahekesi klaveri juurde. Tädil valutas pea, ta istus kabinetis ja nuusutas aromaatset piiritust.

„Kas tahate, ma näitan teile joonistuste mappi, mille Andrei Ivanõtš mulle Odessast tõi?“ küsis Olga. „Ta pole neid ehk teile näidanud?“

„Te püüate nähtavasti majaperenaise kohust täites mind lõbustada?“ küsis Oblomov. „Asjata!“

„Miks asjata? Ma tahan, et teil ei oleks igav, et te tunneksite end siin nagu kodus, et teil oleks mõnus, lahe ja kerge olla ja et te ei läheks koju… pikutama.“

„Ta on õel, pilkehimuline olend!“ mõtles Oblomov, kuna ta ise tahes-tahtmata Olga igat liigutust imetles.

„Te tahate, et mul oleks kerge ja lahe, et mul poleks igav?“ küsis ta.

„Jah,“ vastas Olga ja vaatas talle otsa nagu varemaltki, ainult et veel uudishimulikumalt ja südamlikumalt.

„Siis ärge vaadake mind esiteks nii nagu praegu ja nagu te hiljuti vaatasite…“

Uudishimu neiu silmis kasvas kahekordseks.

„Just selle pilgu pärast on mul väga piinlik… Kus on mu kübar?“

„Miks teil piinlik on?“ küsis neiu leebelt ja ta silmist kadus uudishimu. Nüüd oli ta pilk ainult hea ja lahke.

„Ma ei tea; mul on tunne, et teie pilk saab minu hingest kätte kõik selle, mida ma ei tahaks teistele, eriti teile, teada anda…“

„Miks siis mitte? Teie olete Andrei Ivanõtši sõber, ja tema on minu sõber, seega…“

„Seega pole põhjust, et teie minust niisama palju teaksite kui Andrei Ivanõtš,“ lõpetas Oblomov tema lause

„Põhjust ei ole, aga võimalus on…“

„Minu sõbra avameelsuse tõttu — karuteene tema poolt!…“

„On teil siis saladusi?“ küsis Olga. „Võib-olla koguni mõni kuritöö?“ lisas ta naerdes juurde ja nihkus Oblomovist eemale.

„Võib-olla,“ vastas Oblomov ohates.

„Jah, see on tõsine kuritöö küll,“ ütles neiu vaikselt ja areldi, „eri paarist sukki kanda…“

Oblomov võttis oma kübara.

„Ma ei suuda,“ ütles ta. „Ja te tahate, et mul oleks mõnus olla! Ma ei saa enam Andreid armastada… Ka seda rääkis ju tema teile?“

„Sellega ajas ta mind täna koledal kombel naerma,“ ütles Olga. „Alati ajab ta naerma. Andke andeks, ma ei naera enam, ei naera, ja katsun ka teistmoodi vaadata…“

Ta tegi kelmikalt tõsise näo.

„See kõik on alles esiteks,“ jätkas ta. „Noh, ma ei vahi teid enam nagu eile, nii et teil on nüüd kerge ja lahe olla. Edasi, teiseks: mida peab tegema, et teil igav ei oleks?“

Oblomov vaatas otse neiu sinihallidesse lahketesse silmadesse.

„Teie ise vaatate mind praegu nii imelikult…“ ütles Olga.

Oblomov vaatas tõepoolest, mitte üksnes silmadega, vaid kogu oma mõtte ja tahtega nagu hüpnotiseerija, kuid tegi seda tahtmatult, sest ta ei suutnud vaatamata jätta.

„Jumal küll, kui kena ta on! Et ilmas on veel niisuguseid olemas!“ mõtles ta, neiut peaaegu kohkunud pilgul vaadeldes. „See naha valevus, need silmad, mis on tumedad kui põhjatus, ja ühtlasi helgib neis midagi, vististi hing! Naeratust võib kui raamatut lugeda; ja siis need hambad, ja kogu pea… kui õrnalt see õlgadel puhkab, nagu õõtsuks lill varre otsas ja lõhnaks nii hästi… Jah, ma ise ammutan temast midagi,“ mõtles ta, „temast voolab midagi minusse. Rinnas, just siin, südame kohal, hakkaks nagu midagi pakitsema ja tuikama… Ma tunnen seal midagi, mida pole vist enne olnud… Jumal küll, mis õnn on teda vaadata! Hingatagi on raske!“

Tuulekeerul tormasid need mõtted ta peast läbi, ja ikka veel vahtis ta neiut, hurmunult, ennast unustades, nagu vahiks ta lõpmatusse kaugusse, põhjatusse sügavusse.

„Jätke juba, musjöö Oblomov, kuidas te nüüd ise mind vaatate!“ ütles Olga häbelikult pead kõrvale pöörates, kuid uudishimu oli tugevam ja temagi ei saanud pilku mehe näolt lahti…

Oblomov ei kuulnud midagi.

Ikka veel vahtis ta ega pannud öeldud sõnu tähele; vaikides uuris ta, mis tema sisimas sünnib; katsus oma pead — ka seal mässas midagi, tormas hirmsa kiiruga. Ta ei suutnud mõtteid tabada: nagu linnuparv vurtsatasid nad lendu, südame ümbruses aga, pahemal pool küljes, oli nagu valu.

„Ärge ometi vaadake nii imelikult,“ ütles Olga, „mul hakkab ka piinlik… Ka teie tahate nähtavasti midagi minu hingest kätte saada…“

„Mis see võiks olla?“ küsis Oblomov masinlikult.

„Ka minul on omad plaanid, alustatud, aga lõpetamata,“ vastas Olga.

Vihje lõpetamata plaanile tõi Oblomovi tegelikkusse tagasi.

„Imelik!“ ütles ta. „Te olete õel, aga pilk on teil hea. See ütlus on siis õige, et naisi ei või uskuda: nad valetavad tahtlikult keelega ja tahtmatult — pilguga, naeratusega, punastamisega, isegi minestamisega…“

Neiu ei lasknud seda muljet süveneda, võttis vaikselt Oblomovi käest kübara ja istus ise toolile.

„Ma ei tee enam, ei tee,“ kordas ta kähku. „Ah, andke andeks, see talumatu keel! Jumala pärast, see pole pilge!“ ütles ta laulvalt, ja selles peaaegu lauldud lauses värises tundmus.

Oblomov rahunes.

„Seda Andreid küll!…“ ütles ta etteheitvalt.

„Noh, teiseks, mida peab tegema, et teil igav ei oleks?“ küsis neiu.

„Laulge!“ ütles Oblomov.

„Ongi kompliment käes, mida ma ootasin!“ hüüdis Olga punastades. „Teate,“ jätkas ta siis elavalt, „kui te poleks üleeile pärast minu laulmist seda „ah-i“ öelnud, siis poleks ma öö otsa maganud, oleksin võib-olla nutnudki.“

„Mispärast?“ küsis Oblomov imestades.

Neiu jäi mõttesse.

„Ei tea isegi,“ ütles ta siis.

„Te olete enesearmastaja, sellepärast.“

„Jah, muidugi sellepärast,“ kinnitas Olga mõtlikult ja puudutas ühe käega klaveriklahve, „aga enesearmastust on üldse palju, igal pool. Andrei Ivanõtš ütleb, et see olevat peaaegu ainus jõud, mis tahte liikuma paneb. Teil teda vististi ei ole, ja sellest siis ka teie…“

Ta jäi poolelt lauselt vait.

„Mis asi?“ küsis Oblomov.

„Ah, ei midagi, niisama,“ põikles Olga. „Kui ma armastan Andrei Ivanõtšit,“ rääkis ta edasi, „siis mitte sellepärast, et ta mind naerma ajab — mõnikord räägib ta nii, et ma nutan, — ja ka mitte sellepärast, et tema mind armastab, vaid vististi sellepärast, et ta armastab mind rohkem kui teisi; näete, siingi on peidus enesearmastus!“

„Teie armastate Andreid?“ küsis Oblomov ja vaatas pineval, uurival pilgul neiule silma.

„Jah, muidugi, kui tema armastab mind rohkem kui teisi, siis mina teda ammugi,“ vastas Olga tõsiselt.

Oblomov vaatas talle vaikides otsa; neiu vastas avala, sõnatu pilguga.

„Andrei armastab ka Anna Vassiljevnat ja Sinaida Mihhailovnat, aga mitte nii nagu mind,“ jätkas ta. „Nendega ta ei hakka paari tundi istuma, neid ta ei naeruta ega puista neile kunagi oma südant; nendega räägib ta ärist, teatrist, uudistest, aga minuga räägib ta nagu õega… ei, nagu tütrega,“ lisas ta ruttu juurde, „mõnikord isegi sõitleb, kui ma kohe millestki aru ei saa või teda ei kuula või temaga päri ei ole. Aga neid ta ei sõitle, ja küllap ma sellepärast armastan teda veel rohkem. Enesearmastus!“ lisas ta mõtlikult, „aga ma ei tea, kuidas ta sinnagi on sattunud, minu laulmisse nimelt. Ma olen kuulnud selle kohta aina häid sõnu, teie aga ei tahtnud seda kuulatagi, teid sunniti peaaegu väevõimuga. Ja kui te pärast oleksite sõna lausumata ära läinud, kui ma poleks teie näos mingit märki näinud… ma oleksin vististi haigeks jäänud… jah, see on tõesti enesearmastus!“ ütles ta kindlalt.

„Ja mis märki te siis minu näos nägite?“ küsis Oblomov.

„Pisaraid, kuigi te neid varjasite; meestel on see halb komme — häbeneda oma südant. Ka see on enesearmastus, ainult et vale. Ennem võiksid nad mõnikord oma mõistust häbeneda: see eksib palju rohkem. Isegi Andrei Ivanõtš häbeneb oma südant. Ma olen talle seda öelnud, ja tema on minuga päri. Aga teie?“

„Kõigega päri, kui ma teile otsa vaatan!“ ütles Oblomov.

„Veel üks kompliment! Ja kui…“

Olga otsis parajat sõna.

„Labane!“ lõpetas Oblomov tema lause, ikka talle üksisilmi otsa vaadates.

Neiu kinnitas naeratusega selle sõna õigsust.

„Seda ma kartsingi, kui ma ei tahtnud teid laulma paluda… Mida sa ütled, kui esimest korda kuuled? Aga midagi ütlema peab. Raske on olla samal ajal tark ja otsekohene, eriti tunnete puhul, niisuguse mulje mõju all nagu seekord…“

„Aga mina laulsin tol korral tõepoolest nii, nagu ma hulgal ajal pole laulnud… õieti mitte kunagi… Ärge palugegi mind enam laulda, nõnda ma enam ikka ei laula… Oodake, ühe laulu laulan siiski veel,“ ütles Olga, kuna tal endal palged õhetama lõid ja silmad särama hakkasid; ta istus klaveri ette, võitis paar jõulist akordi ja hakkas laulma.

Jumal küll, mis selles laulus kõik oli! Lootusi, tumedat kõuekartust, tõelist kõuekõminat, õnneõhinat — see kõik helises seal, mitte laulus, vaid laulja hääles.

Ta laulis kaua, aeg-ajalt Oblomovi poole vaadates ja lapse kombel küsides:

„Kas aitab juba? Ei, see veel,“ ja laulis edasi.

Ta palged ja kõrvad hõõgusid erutusest; ajuti ergas tema noorel näol südamevälkude kuma, plahvatas küpse kire lõõm, nagu elaks ta juba hinges läbi kauget, eesolevat elujärku, samas aga kustus see üürike tuli ning hääl helises jälle hõbedaselt ja värskelt.

Sama elu lõkendas ka Oblomovis; tal oli tunne, nagu elaks ja tunneks ta seda kõike mitte see tund ega teine, vaid juba aastaid…

Pealtnäha olid nad liikumatud, kuid mõlemad lõõskasid seesmisest tulest, värisesid samast tundest; mõlema silmis olid samast meeleolust sündinud pisarad. See kõik kuulutas kirgi ette, mis pidid nähtavasti tulevikus Olga noores hinges lõkkele lööma, praegu aga alistus see vaid uinuva elujõu mööduvatele, põgusatele virvetele ja puhangutele.

Neiu lõpetas kaua kõlava akordiga, millesse vaibus ta hääl. Siis vakatas ta, pani käed sülle ning vaatas liigutatult ja hingestunult Oblomovile otsa: mida tema tunneb?

Hingepõhjast tõusnud, vastärganud õnnekoit säras Oblomovi näol; pisarais pilk kohtas neiu oma.

Nüüd võttis Olga, niisama tahtmatult nagu Oblomov toona, tal käest kinni.

„Mis teil on?“ küsis ta. „Milline nägu teil peas on! Mispärast?“

Aga ta teadis, miks Oblomovil on selline nägu, ja oma sisimas oli ta vaikselt võidurõõmus, tundes head meelt oma mõjust.

„Vaadake peeglisse,“ ütles ta ja osutas naeratades peeglist paistvat Oblomovi nägu, „silmad hiilgavad, jumaluke, seal on ju pisarad! Kui sügavalt te muusikat tunnetate!…“

„Ei, ma ei tunnetanud… muusikat, vaid… armastust!“ ütles Oblomov tasa.

Olga laskis silmapilk tema käe lahti ja muutus näost. Ta pilk tabas Oblomovi tungiva pilgu: see oli liikumatu, peaaegu meeletu; see polnudki enam Oblomovi, vaid kire pilk.

Olga mõistis, et see sõna oli Oblomovil tahtmatult suust lipsanud, et tal polnud võimu seda tagasi hoida ja et see oli — tõde.

Oblomov toibus äkki, võttis kübara ja põgenes ümber vaatamata toast. Seekord ei saatnud Olga teda uudishimulikul pilgul, ta seisis kaua liikumatult nagu raidkuju klaveri ees ja vahtis üksisilmi maha; ainult ta rind tõusis ja vajus tormiliselt…