Põrgupõhja uus Vanapagan/XII
XII
Kui Jürka oli Põrgupõhjal juba hulk uut põldu ja heinamaad juurde teinud, nagu talle kätte näidatud, hakkasid selguma need plaanid, millest Ants oli targu rääkinud juba aastate eest. Ka nüüd ei tulnud ta oma kavatsustega ilma pikemata välja, vaid ajas asju ääri-veeri. Ta hakkas sellest, et seletas, Põrgupõhjale tuleksid uued eluhooned ehitada, sest nüüd pole enam endine aeg. Aga ta arutas pikalt ja laialt, kuhu küll need uued hooned paigutada, sest vana hoonete koht polnud Antsu arvates sünnis. Põhjendused? Oo, Antsul oli hulk põhjendusi!
Esiteks: hooned peavad olema suurima töö- ja tegevusala keskpaigas. Vanad olid seda omal ajal, aga nüüd on see keskkoht uute põldude ja heinamaade tõttu kaugemale metsa poole nihkunud. Sinna peaksid ka minema uued hooned, liiatigi et Antsul on plaan metsast ja rägust veelgi uusi maid juurde harida.
Teiseks: kahju oleks hoonete alla raisata kõige paremaid põllu- ja aiamaid, mis asuvad vanade hoonete all ja ümbruses. Kõiki asju peab võtma ja vaatama tulu seisukohalt, ja kui seda teha õigel ajal õieti, siis võib sagedasti ühe hoobiga lüüa kaks kärbest: võib saada uued eluhooned ja võib saada hulk head põllumaad vabaks.
Kolmandaks: Jürka on ikka armastanud metsa lähedust ja rahu, lindude laulu ja loomade häälitsust, mida tõendab seegi, et ta on hakanud vanade hoonete ümbrusse puid istutama. Aga milleks puid istutada, kui neid kasvab veel vabas jumala looduses niikuinii. Selle asemel, et katsuda metsa tuua majale lähemale, võib lähendada maja metsale. See on palju lihtsam. Iseasi, kui metsa enam ei oleks, siis oleks muidugi hoopis iseasi. Ja et see aeg varsti tuleb, selles Ants ei kahtle, sest inimene armastab sae- ja paberipakke, palke, latte, roikaid, teibaid, liipreid, propse, aiavitsu ja jõulupuid rohkem kui metsa. See tuleb peaasjalikult sellest, et elava metsaga on raskem äri ajada kui surnud puuga. Muidugi, ka elavat metsa võib hinnata kui varjuandjat kuuma päikesega ja kui tuulevarju külmaga, aga, noh, mis on see surnud puu väärtuse kõrval.
Inimesega on otse vastupidi: temaga on elavalt palju kergem tulu saada kui surnult, kuigi ka surnutega võib pisut äri ajada, tasandades neile teed taeva, müües neile puusärke, hauaplatse, pärgi ja lilli, ehitades neile au- või mälestussambaid, lahates neid või kirjutades nekrolooge. Aga see kõik pole ometi elava inimese kõrval midagi. Et sellest õieti aru saada, mõelgem kas või tänapäeva suurimale ettevõttele – sõjale! Kuidas tahaksite surnud rakendada sõjavankri ette? See oleks sama võimatu nagu kaevikute ehitamine elava metsaga. Nõnda siis – surnud puu ja elav inimene, need on kooskõlas. Kui aga ometi leidub mõni, nagu on seda Jürka, see Põrgupõhja Vanapagan, kes elava inimesena armastab elavat metsa, siis see kasutagu juhust, kuni on veel aeg, ja ehitagu oma eluase võimalikult metsa lähedusse.
Neljandaks – jah, Ants rääkis Jürkale ka neljandaks ja viiendaks, isegi mõne sõna kuuendakski, aga pole mingit erilist põhjust seda kõike meenutada, sest asja mõte jäi ometi samaks: uued hooned pidi ehitama metsa äärde. Ja sinna nad ehitatigi ning Jürka pidi vanad ära koristama, nende asukohagi puhastama ja siledaks tegema, et seal oleks hea künda ja äestada. Aga Jürka ise sai seda ainult paar aastat teha, siis leidis Ants, et Põrgupõhja oma suurusega hakkab Jürkal üle jõu käima ja sellepärast peab asja kuidagi teisiti korraldama. Jürka katsus küll sellele vastu vaielda, öeldes, et tal pere kasvab ja tööjõud suureneb aastast aastasse, aga Antsu ei suutnud see veenda. Sellepärast otsustas ta lõpuks osa Põrgupõhja maid, muu seas ka vanade hoonete aseme ja ümbruse oma kätte võtta. See oli seda loomulikum ja arusaadavam, et vaheajal oli Ants uusi maid juurde muretsenud, nii et tema päristalu liitus nüüd juba vahenditult Põrgupõhjaga. Oma uut sammu Ants põhjendas Jürka kasuga, seletades:
„Põrgupõhja pole ju enam see, mis ta oli siis, kui siia asusid. Pealegi said sa ka uued hooned. Nüüd peaksin su rendi ja muud kohustused mitmekordseks tõstma. Aga see läheks sul ju raskeks kanda.“
„Sa oled ju renti niikuinii mitu korda tõstnud," katsus Jürka vastu vaielda.
„Aga see on ju loomulik, sest kõik tõuseb, nii siis ka rent. Täna jumalat, et sul on minuga tegemist, muidu oleks asi kümme korda hullem. Nii et sinu põlve kergendamiseks võtan osa Põrgupõhja maid oma kätte ja…“
„Aga kas jätad rendist ja teost ka alla pisut?“
„Jätaksin hea meelega, aga mitte kuidagi ei või, sest sa mõtle ometi, mis kulud olid uute hoonetega. Aga ära muretse, Jürka, sest metsast ja rägastikust võid sa uut maad nii palju juurde teha, kui süda kutsub. Ning sealt saad sa head maad, seda pea meeles.“
Ja saigi, sai nii head, et Ants leidis mõne aasta pärast võimalikuna Jürkal jällegi renti tõsta. Aga kui see kippus nurisema, ütles Ants talle nagu arusaamatuses ja jahmatanult:
„Küll oled sina ka imelik! Kogu maailm rõõmustab, et elu käib tõusuteed, aga sina aina kurdad ja nurised. Pea meeles, mis ma sulle ütlen: kui kogu ilm tõuseb, siis tõuseb ka meie rahvas ning ühes temaga Põrgupõhja, sest sina üksi ei suuda tõusuteel takistuseks olla. Või arvad sa, et meie üksi oleme nii viletsad, et ei suuda ajaga kaasa minna? Kuhu jääb siis su rahvuslik uhkus ja hingeõnnistus?“
„Kas siis uhked saavad õndsaks? “küsis Jürka, kes oli juba veendunud, et küllap Antsul on muidugi tõusutee asjus õigus.
„Mitte uhked ei saa õndsaks, “seletas Ants, „vaid need alandlikud ja ohvrimeelsed, kes võitlevad oma rahva suuruse ja uhkuse eest.“
Jürka oleks tahtnud ka siin midagi vastata, aga ta ei leidnud sõnu. Kui ta hiljem rääkis Juulale renditõstmisest, jäi see vanamehele tõsiselt otsa vahtima ja ütles viimaks:
„Ants tõstab ja tõstab seda renti, nagu kihutaks taevas teda takka.“
„Ants ütleb, et meie rahvas ei ole muidu suur ja uhke, “seletas Jürka.
„Ah muidu ei ole, kui Põrgupõhjal peab olema hästi kõrge rent?“
„Küllap vist.“
„See on muidugi jälle mõni sakste tarkus. Nagu saaks keegi seda suurt ja uhket rahvast patta või selga panna. Üks on muidugi: mida kõrgem rent Põrgupõhjal, sest suuremaks ja uhkemaks läheb Ants oma pesakonnaga. Vaata, et Ants ise ongi see suur ja uhke rahvas, kelle pärast Põrgupõhja rent aina tõuseb ja tõuseb.“
„Ä'ä latra, vanamoor.“
„Mis nüüd mina, aga sina ise ju tuled ja räägid, et rent muudkui tõuseb aga.“
„Muidugi tõuseb, sest kõik tõuseb, ega siis meiegi halvemad ole, ütleb Ants.“
„Sul ikka see Ants ees ja taga, nagu saaksid tema läbi õndsaks.“
„Aga kelle läbi siis?“
„Oma töö ja vaeva läbi.“
„Aga kes annab töö ja vaeva?“
„Noh, selle annab muidugi Ants. Nii et kui nõnda võtta, siis saame muidugi Antsu läbi õndsaks.“
„Seda minagi. Sellepärast ära laida Antsu, tema on kuldaväärt mees.“
Ja seda Ants tõepoolest oligi. Tema soetas endale aina uusi ettevõtteid ja masinaid, nii et kuigi Juula oleks iga aasta kas või kaksikuid ja kolmikuid ilmale kandnud, ikka oleksid nad Antsu juures tööd leidnud. Aga noore Jürka saatis ta poest minema, sest see oli pidanud noore Antsu peksmise pärast kinni istuma ja nõnda polnud ta enam sünnis rahva teenimiseks. (Ants nimelt pani väga suurt rõhku sündsusele ja kõlblusele.) Õieti oleks pidanud Ants ta teenistusest hoopis vallandama, aga vana Jürka pärast ei teinud ta seda.
„Ma ei taha su ausat nime määrida,“ seletas Ants Põrgupõhja Vanapaganale. „See võiks ka takistada sind õndsaks saamast. Aga tänapäeva noorsugu on tõesti käest ära, mõtlen mõnikord päris murega, mis sellest maailmast ja meie rahvast nõnda küll saab! Praegu avame iga päev mõne mälestus- või ausamba, aga kellele ehitame neid tulevikus, kui noorsugu muutub nii riivatuks? Mis saab meie rahvast ja tema kunstist, kui pole enam kedagi, kes vääriks ausammast? Kuidas kasvatada uut noorsugu ja keda seada talle eeskujuks?“
„Eeskujuks oleme ise,“ arvas Jürka.
„Eeskujuks kõlbavad ainult surnud, sest elavate eeskujudega on ikka kurb lugu. Noorsoole tuleb õpetada tööarmastust, tarkust, kasinust, lihtsust, ausust, aga elav inimene tahab lillutada, üle aisa lüüa, pisut varastada, valetada ja petta, sest muidu ta ei tunne, et ta on inimene, peab ennast ehk loomaks, taimeks või kiviks.“
„Küllap vist,“ lausus Jürka, nagu mõistaks ta Antsu ja lisas natukese aja pärast: „Küll on see ilmaelu siis õige hull, kui ta nii hull on.“
„Aga mis sa siis arvad,“ rääkis Ants veendunult. „Põrgupõhjal on sellega võrreldes elu ja olemine alles kuldne, sest siin pole ausambaid ega kedagi. Inimene elab iseoma nina järele. Sellepärast on üsna asjata mõelda, nagu võiks siin veel kergem ja lahedam olla. Kust ta saab siis olla, kui mujal ilmas on veel hullem.“
„Seda minagi eidele, aga Juula arvab, et sina tahad saada õndsaks, sellepärast kergitad renti iga paari aasta tagant.“
„Ei, Jürka,“ vaidles Ants vastu, „nii see küll ei ole. Rendi tõstmisega üksipäinis taeva ei saa. See võib ennem põrgu viia.“
„Kuis nii põrgu?“
„Aga kui ma liiga tõstan, siis see on ju patt ja patt viib põrgu. Sellepärast pean ma igakord, kui tuleb rendi tõstmine, hästi järele mõtlema, kas see on õiglane või on see patutegu, nii et viib mu põrgu. Ja kui on vähegi kahtlust, et tõstmine pole õiglane, siis jätan ma ennem tõstmata, sest nii tobe ma ometi ei ole, et hakkaksin Põrgupõhja rendi pärast põrgu minema. Nõnda siis võid sa rahuliku südamega kindel olla, et iga renditõstmine on hoolega järele kaalutud, nii et selle vastu ei peaks sinul endal ega kellegil teisel midagi ütlemist olema.“
„Soso, või nii,“ arutas Jürka endamisi kuuldavalt, „nii et kui liig kõrge, siis patt ja põrgu.“
„Siis patt ja põrgu,“ kinnitas Ants. „Aga ära sa seda kurjasti katsu tarvitada.“
„Kuidas kurjasti?“ küsis Jürka arusaamatuses.
„Väga lihtsalt: sa hakkad mulle kõrgemat renti maksma, kui mina nõuan või kui õiglane, ja kui mina selle rumalast peast vastu võtan, siis teen ma pattu ja lähen põrgu.“
„Tuled minu juurde.“
„Tulen sinu juurde, kui sa juba seal oled, aga kui ei ole, siis pean ootama, kuni tuled.“
Need Antsu seletused rendist, patust ja põrgust andsid Jürkale palju peamurdmist. Kui naljakad ja keerulised on ilmaasjad! Ei saa vabalt rentigi tõsta, kohe on patt ja põrgu. Muidugi mõista, rendiga Ants end põrgu meelitada ei lase, selleks on ta liiga kaval, seda usub Jürka. Aga ega temagi pole tänapäine, ta on nii mõndagi näinud ja kogenud. Kui ei saa Antsu sisse vedada rendiga, siis ehk mõne muu asjaga. Tuligi paras juhus. Nagu juba tähendatud, tahtis Ants osa Põrgupõhja põldu ja heinamaid oma kätte võtta. Aga paariaastase katsetamise järele otsustas ta asja teisiti: ta pakkus neid maid Jürka kätte nuumale – kahasse, kolmeks või kaheks ja kolmeks, nagu põllulapp või heinamaatükk oma headuses juhtus olema. Siin oligi paras silmapilk, kus Jürka arvas Antsu tüssata võivat: kui mõõtis tema osa vilja välja, valis ikka kõige jämedamad terad, kuna enesele jättis kesisemad ja kergemad, ja kui tegi Antsule määratud heinasaadusid, siis pani paremad heinad ning suuremad kaputäied. Juula, nähes vanamehe toimingut, ütles:
„Sa annaksid aina kõik Antsule.“
„Sillutan talle põrguteed,“ vastas Jürka muheledes.
„Sa ei saagi muud, kui vaevad oma südant taeva ja põrguga.“
„Aga mis ma siis siia maa peale tulin?“
„Muretse iseoma põrgu eest, Ants muretseb oma eest niikuinii.“
Aga ei, et oleks kindlam, siis Jürka muretses ka Antsu põrgu eest, kus aga vähegi võimalik: tegi tööd rohkem, kui oodati; tegi suuremad haokubud, kui nõuti; raius ja teritas rohkem teibaid, kui kokku lepitud; haris rägastikust rohkem maad üles, kui loodeti. Nõnda kadusid Põrgupõhjal päevad ja aastad nagu lained merel. Aga siis sündis midagi, mis segas rahulikku arengut: noor Jürka läks tehases kättpidi masina vahele ja kaotas parema labakäe ühes sõrmedega, järele jäi ainult käsivarrenui. Kui arst oli ta käenuia kinni sidunud ja noor Jürka lamas asemel, tuli preili Eleonore teda vaatama. Kedagi ei lastud haige juurde, sest ta oli väga rahutu, kippus ajuti märatsema, kuigi palavik polnud sedavõrd kõrge, aga preili lasti ometi, sest temast loodeti rahustavat mõju haigele.
„Te aina kipute kaklema,“ ütles Eleonore noorele Jürkale.
„Mitte mina, vaid teised minuga,“ vaidles Jürka vastu.
„Aga miks te tahate siis üles tõusta?“
„Mis ma siis tühja laman.“
„Te olete ju haige.“
„Ma ei ole haige, mul on ainult parem käsi otsast ära.“
„Kas sellest ei aita veel?“
„Ei, sellest ei aita, võtku ka teine käsi, võtku ka pea! Ja kui teised ei võta, siis võtan ise.“
„Ega siis teised su kätt võtnud, masin tegi seda.“
„Noh, siis las võtab masin ka teise käe ja pea.“
„Ühe käega on ju parem kui käteta.“
„Peata on kõige parem.“
„Sul pidid ju ikka sarved peas olema, kuidas sa siis raatsid sellist pead kaotada?“
Viimastele sõnadele jäi noor Jürka vastuse võlgu, nagu peaks ta neid kurjaks pilkeks, millest ühe käega mees möödub vaikimisega. Üldse muutus ta äkki sõnakehvaks. Preili ja kõik mõistsid seda kui rahunemist. Ja et see oleks täielik, lubas Eleonore homme jällegi Jürkat vaatama tulla. Aga öösel, kui kõik magasid ja temagi teeskles rahulikku und, poos ta enda toas konksu otsa, mis oli seina sees, pealegi veel nõnda, et kui ta hommikul leiti, seisis poomisnöör üsna lontis, nagu kõik suust suhu saladuslikult kinnitasid. Kuidas võib küll inimesel nõnda hing seest välja minna? imestati. See ei või õige asi olla. Nõnda oli kõigil selge, et poomise juures pidi vanakuri või tema sellid mängus olema. Kindlasti! Ja varsti olid sellekohased tõendusedki käepärast. Sest ravitseja, kes hommikul Jürka leidis, minestas esimesel silmapilgul ja toibudes kuulnud ta selgesti, kuidas rippuva noormehe kohal löönud nagu laulmahakkav kukk selja peal tiibu kokku – eks see olnudki Vanapagan. Sest tema ilmub poonu hinge järele ikka kukena, kes plaksutab rõõmu pärast tiibu, enne kui algab oma lendu põrgu poole.
„Tule jumal appi!“ hüüdis Juula, kui ta seda kõike kuulis. „Mis see siis nüüd ometi kõik on! Kuis siis Vanapagan, kui meie magasime öö otsa ühe teki all! Ja ega siis ometi ükski isa ise oma lapse hingekest lähe püüdma.“
Aga et kahtlus näris ta südant, rääkis ta asjast ääri-veeri ka vanale Jürkale endale, et kuidas see siis nüüd on nende kuketiibadega poodud noore Jürka pea kohal, kes neid seal plaksutas, kas tema, vana Jürka, see Vanapagan, või keegi muu? Jürka kuulas asja hästi järele ja ütles siis:
„Ega ma siis praegu Vanapagan ole, kuis ma siis kuke tiibu lehvitan.“
„Aga kes siis tegi seda?“ küsis Juula.
„Kust mina seda tean.“
„Kes siis peab teadma?“
„Ma ei tea, kes peab.“
„Sa oled ju Vanapagan.“
„Olen.“
„Noh, siis ikkagi sina, teist ju pole kedagi.“
„Aga praegu olen ju inimene, kuis siis kuke tiivad.“
„Ei mina tea.“
„Ma ka ei tea.“
Aga poisist oli mõlemal kahju, Juulal kui ka Jürkal. Oli teine terase loomuga, mitte niisuke nagu see, kes kodus, et nosib ja nohiseb omaette, temast oleks võinud midagi saada. Halb oli ka see, et Ants pahandas. Ta ütles Jürkale:
„Rikud oma poisiga minu head nime. Sa kuula, mis nüüd öeldakse: Vanapagan käib minu juures oma kuketiibu lehvitamas! Kõik süüdistavad masinat. Aga mina ütlen: inimene on süüdi, sest temal on aru, mitte masinal.“
„Küllap vist,“ lausus Jürka nagu nõustudes.
„Ei pea masinale nii ligi minema, ei pea oma sõrmi vahele toppima, ei pea…“
„Ei pea,“ kordas Jürka.
„Õieti peaksid sa mulle kahjutasu maksma, et su poeg oma hooletusega nõnda mu masina ära retsis, aga sinult pole ju midagi võtta. Sest mõtle ometi: nüüd ei taha enam keegi selle masina ligi minna, öeldakse – võtab käed ja jalad otsast. Mõni arvab isegi, et kui saab pea pihku, siis võtab ka selle. Ma ütlen küll, et kuis siis ka jalg ja pea, kui alles ainult käsi ja seegi sellepärast, et inimene ise on nii hooletu, ei hoia end, ei vaata ette. Aga nemad ikkagi oma edasi – võtab ka jala ja pea, anna aga kätte. Noh, mis ma nüüd pean tegema, kui tõrgutakse masina juurde minemast? Ise ma ei saa ju masinapoisiks hakata, sest mul on muud tegemist. Oma poega sinna panna on võimatu, sest teda on linnas hädasti vaja. Minister ise öelnud, et kui noor Ants, s.t minu poeg, läheb ära maale, siis jääb linnas kõik seisma, sest pole kedagi, kes täidaks tema aset. Nii et, tähendab, asendamatu tööjõud, öelnud minister, nagu jutustanud ministriproua kohvikus, sest ministril endal pole aega seda jutustama minna. Sellepärast mõtlesin ma, et kuna kõik see jant sündis sinu poisi hooletuse läbi, kas sa ei annaks siis oma teist poissi mulle masina juurde, ainult sina kui isa peaksid ise talle südame peale panema, et ta, jumala pärast, sama hooletu ei oleks nagu see Jürka. Mis sa arvad, kuidas oleks su teise poisiga?“
„See ju tossike, retsib su masina teist korda ära.“
„Ega ma seda kaksikvenda mõtle, vaid nooremat, Kustat või mis ta sul on.“
„Sel ju alles varsahambad suus.“
„Ei sest ole ühti! Mida nooremalt algab, seda kiiremalt õpib. Sest ega masin vaja rammu. Nüüd pole enam endine aeg, et inimene teeb ja näeb vaeva, kõik teeb masin ja üsna ilma vaevata, ainult et peab hoolas olema, hästi hoolas. Ja nooremad on hoolsamad kui vanemad. Üks on ka kindel, et kui Jürka oleks mõni aasta noorem olnd, siis poleks ta selle tühja ühe käe pärast hakand enesele salaja nööri kaela panema, nagu varas öösel…“
Antsu pika jutu tagajärjeks oli see, et Jürka laskis minna oma Kusta talle masinapoisiks. Polnud teine küll veel päriselt täisealine ja oleks kulunud endalgi kodus ära, aga mis teha, Ants oli kitsikuses ja teda pidi hädast välja aitama, nagu tema oli sagedasti aidanud Jürkat. Enne Kusta minekut panid Jürka ja Juula üheskoos talle südame peale, et ta oleks hästi ettevaatlik, sest muidu tulevad neil jällegi Antsuga sekeldused ja pahandused. Aga mis peaasi: mitte kohe nööri kaela panna, nagu tegi seda Jürka, sest ka ühe või kahe jalaga võib elada, kui ära harjub. Sõjast tuleb niisukesigi, kel mõlemad käed või jalad vajaka, aga sest pole ühti, elavad ilusasti edasi. Ja ega sõda sellepärast või pidamata jätta, kui tarvis pidada on. Pealegi, Jürka oli kange südamega, sest tema oli esimene poeg, aga Kusta pole esimene ega kedagi, nii et tema ärgu tehku Jürkale järele.
„Mis te tühja niipalju oma suud kulutate,“ vastas Kusta lõpuks hoolitsevatele vanematele, „ega mina ole esimene, kes läheb Antsule masinapoisiks. Ja ega masin tule inimese kallale, kui ise eemale hoiad.“
„Seda Antski,“ lausus Jürka.
Nõnda läks Kusta kodust hukkunud venna asemele, ja nagu kõigile näis – läks hea meelega, rõõm ja ärevus südames. Teistesse lastesse mõjus see mitte peletavalt, vaid nakatavalt: ka nemad oleksid tahtnud minna. Eriti kibeles vanem tütar Maia.
„Tütred peavad koju jääma,“ seletas Juula. „Nemad lähevad siis, kui tuleb mees järele.“
„Aga kui mees ei tule?“ küsis Maia emalt.
„Küll ta tuleb, kui oled viks laps.“
„Ma pole ju enam laps, leer juba seljataga.“
„Mis sest leerist, kui pole veel kahekümnenegi.“