Palavik/Blasfeemiline ballaad

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Palavik
Heiti Talvik
BLASFEEMILINE BALLAAD
Pastiche à la Villon.
Nikolai Triigile pühendet.

Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,
su kitsas redel viipab otse taeva!
Et kiita kõigile sind pillitorust,
mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.
Puupakust porsunust sind voolind höövel,
paraadiks võikaks valmistand sind peitel.
Nüüd uniselt su konksus ripub röövel
või metsakratt, kel karukriimud reitel.

Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,
kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,
kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas,
kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.
Või vagabund, kel kuski polnud kodu,
murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis,
röövmõrtsukate karm ja sünge rodu —
kõik vendadena kohtunud on kaagis.

Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge,
morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba,
kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,
või näljarott, kes näppas tüki leiba, —
kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest,
kel hoorad ulaelu õpetanud,
kõik pilkajadki, joobnud hüvast õllest,
on oma päevad võllas lõpetanud.


Saade:

Kui taevainglid kutsuvad neid õhust,
neil äkki tõrkuv urin kostub kõhust.
Ah, enne saabumist Jeruusalemma,
neil tuleb kesta piinlikem dilemma,
sest kuna kõrisid neil nöörib ling,
peab tagakaudu lahkuma neist hing.