Sinihallik
| Sinihallik Oskar Luts |
O. Luts
SINIHALLIK
MUINASJUTT ÜHES VAATUSES
NOOR-EESTI KIRJASTUS. TARTUS 1919
J. Mällo trükk, Tartus.
Tegelased:
- Vanem.
- Tema kaks poega.
- Mägede neiu.
- Mägede elanikud (mehed, naised ja lapsed). Väike mägedeküla. Mäe serval punase katusega majakene. Kauged mäeküljed punetavad otsekui tulekumas allavajuva päikese paistel. Näib, nagu oleksid nad päikesest heledaks köetud ja õhkuks neist välja päeval kogutud kuumus. Varjupoolsed küljed mustavad salapäraselt. Orgudest tõuseb sinakas uduvina. Aga üleval, mägede ladvul eksivad valged joad, nagu hiiglakiireheitjast saadetuina.
Majakese ees, pingil istub Vanem ja vaatleb mõttes mägesid. Rahu igal pool. Siis pöötab Vanem pilgu orgu viiva teeraja poole, kust aeg-ajalt üksikud hääled kaugelt kostavad, tõuseb üles, paneb käe silmi ette ja vaatab orgu.
Istub siis jälle pingile ja vaatleb mägesid.
Noorem poeg
(tuleb majakesest ja läheb Vanema juure). Tulevad nad juba?
Vanem.
Ja, nad tulevad.
Noorem poeg
(vaatab orgu). Ma ei näe neid.
Vanem.
oa mina ei näe neid, aga ma kuulen nende tulekut. Nad on mäekülje varjus. Kuid sina. — Miks tulid sa välja? Sa oled haige.
Noorem poeg.
Vanem.
Õhtu õhud on külmad. Nende eest peaksid end hoidma. Nad võivad surma tuua.
Noorem poeg.
Ei, ei. Tahan siin nende tulekut oodata. Ja kuigi surm — tahan enne vaadelda päikest ja mägesid. O, nüüd kuulen ka mina hääli.
(Lähenevate inimeste vaevalt kuuldavad hääled orgu viival teerajal.)
Ja, ja, nad tulevad. (Läheb mäeservale ja vaatab alla.) Oi, kui kitsas näib siit teerada! Ja kuidas ta lookleb kaljude vahel! Kui pikk ja vaevaline on tee orgu!
Vanem.
Tee orgu on pikk ja vaevaline. Veel pikem ja vaevalisem on ta orust siia, üles.
Noorem poeg.
Praegu tulevad nad kaljurahnu tagant välja. Nad tulevad üksteise järel. Liig kitsas on teerada kahele.
Vanem.
Sa tead, on kohti, kust üksainsamgi vaevalt läbi pääseb.
Noorem poeg.
Vanem.
Raskem on neil, kes madalmaa hõlbust maitsenud. Sääl oli hallik ja jõgi ja kasvis lopsakas rohi. Meie põllud andsid rohket saaki, sest maa sai hästi niisutatud.
(Noormees pöörab Vanema poole ja kuulatab ta juttu.)
Aga kurjad inimesed ajasid meid ära säält õnnistatud maalt. Ja polnud muud valikut, kui tulla siia, üles, kus närbub rohi ja kolletab walmimata wili. Nüüd peame iseeneste kätel ja selgadel kandma vett siia üles, et mitte surra janu kätte.
Noorem poeg
(vaatab uuesti orgu). Nad on kõik sääl: vanad ja noored, isegi lapsed. Nende palgilt nõrgub higi, nende huuled liiguvad nagu palves.
Vanem.
Mitte palves. Nad neavad neid, kes sääl all, madalmaal. (Vaikus.)
Noorem poeg.
Näen, isa. Nad on vihased üksteisegi pääle, nad löövad lapsi, kui need väsimusest seisatavad.
Vanem.
Pole teisi, kelle pääle viha välja valada. Vaev on nad teinud pööraseks. Liig selge on mälestus madalmaast. Noorem põlv, kes on sündinud siin, üleval, kes kunagi ei ole näinud vanemate kodu, need nurisevad vähem. Need kuulevad ainult kõneldavat madalmaast ja hallikast, sellepärast ei ahvatle see neid. Ka teavad nad : sääl elavad teised.
Noorem poeg.
Aga need, kes hallid ja kortsus palgelised? Ka need, kelle juukseid hõbevirve katab?
Vanem.
Need elavad, kannatavad ja surevad.
Noorem poeg.
Ilma mingi troostita ja lootuseta?
Vanem.
Mis peaksid nad lootma? Madalmaa on neile kadunud.
Noorem poeg.
Aga siit, mägedelt?
Vanem.
Siit veel wähem.
Noorem poeg
(tasa). Siit veel vähem. . . . (Vaatab orgu.) Kui aeglaselt nad liiguvad! Ja kui etteheitvalt vaatavad nad madalmaa poole! See pilk aga, mis nad siia, üles, saadavad, on täis valu ja kurbust. Teel põletab päike nende palgeid ja kurnatud kehasid, kodus ei oota neid miski, mis rõõmustaks ja vaeva tasuks. Missugune viletsus!
Vanem.
Sa värised, poeg. Sul on palavik. Mine kambrisse, õhtu õhud on külmad. Ära vaata orgu. Viletsusega harjutakse.
Noorem poeg.
Viletsusega harjutakse. Seda ütled. sina, nende Vanem? Ootad, kuni nad viletsusega harjuvad?
Vanem.
Mis võin ma teha?
Noorem poeg
Madalmaa on veel-alles.
Vanem.
Tasa! Ära kõnele sellest. Nad ei tohi seda kuulda. Uut toitu annaks see nende rahutumaile hingedele. Ja siis võib tulla õnnetus. Ära kõnele sellest. (Vaikus.)
Noorem poeg.
Madalmaa on kadunud. . . Ka mägedelt ei tule abi. . .
Vanem.
Noorem poeg.
Nagu vanne. . . Mägedel lasub nagu vanne. . . (Tähendab mägede poole.) Ometi näen mägesid põlevat loojamineva päikese kullas ja mängivat päikese viimseid helka mägede ladvul — lasub neil tõesti vanne?
Vanem.
Mu meele tuleb üks imeline muistne jutt. See liikus meie seas juba siis, kui veel madalmaal elasime.
noorem poeg.
Muistne jutt? Neist mägedest? (Tuleb Vanema juure.)
Vanem.
Mägedes oli hallik. Sinihallik oli ta nimi. Tema veel oli imevägi. Väsinud rändajad ja jahimehed läksid uuel jõul edasi, kui nad olid joonud Sinihallikast. Need, keda piinas palavik, said terveks. Veel kõneldi —
Noorem poeg.
Mis kõneldi veel?
Vanem.
Veel kõneldi: ta olla inimese kombel kõnelenud.
Noorem poeg.
Vanem.
Ja. Aga siis sündis ta kaldal kuritegu. Ja sest ajast kadus säält Sinihallik. Nüüd rändab ta mägedes. Vanad jahilised näevad teda vahel. . . kaugelt. . . kord siin, kord sääl. Kui nad talle tahavad läheneda, kaob tanende silmist. Nii eksib Sinihallik mägedes ja põgeneb inimeste eest.
Noorem poeg.
Pole siis kedagi, kes ta lepitaks inimestega?
Vanem.
Ei. Meie ei tea, millega lepitada Sinihallikat. Meie ei tea mingisugust ohvrit tuua. (Vaikus.)
Noorem poeg.
Oled sina teda näinud, isa?
Vanem.
Ei. Keegi meist pole teda näinud. Ainult vanad jahilised kõnelevad.
Noorem poeg
(mõttes). Te pole teda otsinud. (Äkki:) isa, luba mul minna - otsima Sinihallikat?
(Kaljurahnu tagast ilmub äkki noor neiu, otsekui oleks ta sinendavast uduvirvest vehkinud, mis mägede vahel heljub. Esimesel silmapilgul näib, nagu tahaks võõras kohkudes tagasi pöörda, ometi seisatab ta ja vaatab üksisilmi. nooremehe poole. Neiu pääd ehib veeroosidest pärg, ta kuldsed juuksed sätendavad loojamineva päikese kiirtes. Noormees tunneb viibivat kellegi pilgu enese pääl ja vaatab kaljurahnu poole. Nende pilgud puutuvad kokku. Siis astub noormees mõne sammu võõra poole, aga jääb seisma, nähes, et see kartlikult taganeb.)
Noorem poeg
(küsivalt Vanema poole). Üks võõras neiu...?
Vanem
(neiule). Kaugelt tuled, võõras neiu? Astu lähemale, ära karda meid. Meie ei tee sulle paha.
Noorem poeg.
Tule lähemale, meie ei tee sulle paha. Läheb neiu juure ja võtab ta käe enda kätte.) Ära karda meid. (Viib ta õrnalt Vanema juure.)
Vanem.
Kaugelt tuled, võõras neiu?
Mägede neiu.
Mägedest.
Vanem.
Ja kuhu lähed?
Mägede neiu.
Vanem.
Mägedesse? Elad sa mägedes?
Mägede neiu
(jaatab pääga).
Noorem poeg.
On sääl su vanemad?
Mägede neiu
(raputab pääd).
Noorem poeg.
Kuidas? Sa elad mägedes. . . üksinda?
Mägede neiu
(jaatab pääga)
Noorem poeg.
(Vanemale). Ta elab mägedes. . üksinda.
Vanem.
Ütle, imeline võõras, kust said sa need veelilled, mis sul pärjas?
Mägede neiu.
Mägedest.
Vanem.
Noorem poeg
(vaatab endisele kohale, kus mägede neiu seisnud). Hallik? Sinihallik? (Ta põrkab esiteks kohkunult tagasi, langeb siis põlvili hallika juure ja vaatab vette.) O, siis olid sina Sinihallik, võõras neiu? Sina olid Sinihallik!
Vanem poeg ja Vanem
(tulevad hallikale). Sinihallik! Sinihallik!
Vanem.
Ta tuli ometi! Mis muud võisid tähendada veelilled. Nad tärkasid tema jala jälgedes.
Vanem.
(mäeelanikkudele :) Tulge tagasi! Sinihallik on tulnud!
(Mäeelanikud tulevad imestades ja pool uskmatult Sinihallika poole. Kostavad naiste ja laste hüüded: "Sinihallik on tulnud! Sinihallik!")
Noorem poeg
(Sinihallika üle kumardades). Nüüd mõistan, võõras neiu, miks olid nii külmad su käed, miks surises külm hallika vesi su imeilusates kätes. Nüüd tean, miks ehtisid end veelilledega ja miks tärkasid nad su jalaastmetel — sa olid Sinihallik.
(Mäeelanikud koguvad poolringis hallika ümber.)
Näen jälle su silmade vetehelki ja nende külma sära, mis on nagu tähtede läige. Kuuvalgel ööl tulen siia, su juure, siis jutustad mulle, kuidas rändasid mägedes ja põgenesid inimeste eest, kuni Armastus sinu tagasi tõi nende juure.
Vanem.
Au olgu Sinihallikale!
Mäeelanikud.
Ta veel on imevägi.
(Vaikus. Siis läheneb ruttu mägede öö.)
(Eesriie.)