Tõde ja õigus II/II

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Tõde ja õigus II
A. H. Tammsaare
III

II.

Indrek astus sisse. Ta juhatati läbi koja eesruumi, mida valgustas väike laelamp ainult nõrgalt. Siit viis kaks ust edasi. Ühe tagant kostis vali jutukõmin ja naer. Teine uks oli pooleldi avatud ja selles toas paistis suur musta vahariidega kaetud laud, millel põles valge kupliga lamp. Suuremaid ja vähemaid poisse surus laua ümber. Keegi tõmbas ukse täiesti lahti ja vahtis Indrekut, aga see teda tähele ei pannud, sest tema silmad kiindusid õieli kaelaga ja lahutatud tiibadega luike, mis rippus lae all, nagu hõljuks ta lennul. „Just kui rahuingel,“ mõtles Indrek luike nähes. Aga sellesse mõttesse süveneda polnud tal võimalik, sest sama poiss, kes oli talle ukse avanud, jäi kuidagi külgepidi tema ette seisma ja küsis vabandaval, peaaegu nagu süüdlasel toonil:

„Paluksin teie nime.“

Kui Indrek oli vastanud, palus poiss teda istuda ja tõttas ise läbi koja kuhugi üles, nagu tõendasid trepilt kostvad sammud. Indrek katsus oma mõtteid koguda, kuid need olid nii laiali, et võimata oli neist ainustki tabada. Pealegi tuli poiss liiga ruttu tagasi ja ütles Indrekule:

„Härra Maurus palub teid üles.“ Ja kui ta oli Indreku läbi koja sellest uksest sisse saatnud, kust ta praegu tuli, lisas ta juurde: „Trepist üles, pahemat kätt uks.“

Müts peos, ema kootud hall kalevine pikk palitu seljas, mille hõlmad nagu seelikusabad astumist takistasid, ronis Indrek mööda kitsast puutreppi üles. See kõik oli hoopis teisiti, kui ta oli väljas seistes endale kujutlenud. Liiga harilik, liiga igapäevane! Oli ainult üks asi, mis teda huvitas, liiatigi veel sedavõrt, et ta jäi isegi keset treppi seisatama. Ja ta oleks ehk kauemgi seisnud, kui ta poleks kuulnud ülal ukseavamist ja toatuhvlite põrandal lohistamist. Jah, muidu ta oleks võinud siin hulga aega seista ja nuusutada, nuusutada — nii magusasti lõhnas kogu trepiruum. Ainult kord elus Indrek oli midagi samataolist tundnud — sootuks üürikeseks. Siis ta oli seisnud kirikus pingi otsa juures ja temast oli mööda läinud kolm naist, kõik mustas, kõik looris, üks nähtavasti vana, teised noored, sest nad talutasid seda ühte. Nad läksid kolmekesi altari ette ja põlvitasid seal terve koguduse silma all suuril paelahmakuil. „Õpetajaproua leinab oma ainust poega,“ sosistati siis Indreku kõrval. Veel praegu ta mäletab, kui imeliselt need sõnad teda tol korral olid puudutanud. Lõhnab siis õpetajaproua lein nõnda? oli ta endamisi soninud. Ta oli juba niipalju nuttu ja pisaraid näinud, ometi polnud ta kunagi seda lõhna tundnud, mitte kunagi. Ainult õpetajaproua pisarad lõhnavad nõnda, kui ta leinab terve koguduse silma all oma ainukest poega; õpetajaproua pisarad ja Mauruse esimese järgu õppeasutise puutrepp — ainult need kaks asja ilmas.

Ülal trepiotsal ootas Indrekut toatuhvleis halli habemega ja kräsus kulmudega vanahärra, hoides mingisugust ebamäärast värvi öökuue hõlmu pahema käega kõhul koos ja sirutades paremat Indrekule vastu.

„Tere, tere,“ ütles ta sulaval häälel, kuna lõtv käepigistus poisi üle läve väikesesse tuppa tõmbas. Kui vanahärra läks pahema käega ust sulgema, kuna ta paremaga ikka veel Indreku kätt hoidis, langesid vaheliti pandud hõlmad laiali ja nende alt tuli nähtavale aluspesu.

„Kuidas oli teie nimi?“ küsis vanahärra ja lisas juurde: „Kuulsin küll, aga vana pää ei pea kinni.“ Ja kui Indrek oli vastanud, ütles ta: „Ilus nimi, väga ilus nimi. Kus ma seda nime enne olen kuulnud? Kus? Aga raamatusse kirjutame Heinrichi: see on veel ilusam kui Indrek. Istuge,“ ütles ta siis ja avas suure raamatu. Toolil aset võttes unustas ta öökuuehõlmad hoopis ja need lasksid vabalt paista, mis nende all näha. Särgirinnadki seisid lahti ja nende vahelt paistis karvane ihu.

„Kus koolis olete käinud?“ küsis vanahärra, ja kui Indrek oma hariduse oli paljastanud, lisas küsija juurde: „Deutsch sprechen sie?“ millele Indrek tahtis vastata „nein“, aga keel hääldas „neun“. Sellest oli saksakeelseks kõneluseks küll. Indrek ootas, et vanahärra ka tema vene keelt prooviks, aga asjata. Viimaks arvas ta tarvilikuks lausuda:

„Vene keelt oskan ma rohkem, seda olen ma kauem õppind.“

Aga see ei huvitanud vanahärrat nähtavasti põrmugi. Ta küsis:

„Isal on talu?“

„Jah,“ vastas Indrek.

„Suur talu?“ päris vanahärra.

„Suur küll, aga halb, ei tee midagi sisse,“ seletas Indrek, sest tal tulid voorimehe sõnad meelde: „Hoia rahakotti“ ja ühes nende sõnadega alles taipas ta õieti, et tema ees seisab ju härra Maurus ise.

„Jajah, nojah, muidugi, ei tee midagi sisse,“ oli direktor nagu nõus.

„Kui palju isa raha kaasa andis?“ küsis ta.

„Kakskümmend rubla, rohkem ei saand.“

„See on vähe, sest teie olete juba peaaegu täis mees.“

„Ristiisa andis ka ja mul omal oli ka natuke,“ seletas Indrek.

„Kuipalju?“

„Viiskümmend.“

„Teil omal viiskümmend, isalt kakskümmend ja kuipalju ristiisalt?“

„Ei mitte, kõigega ikka kokku viiskümmend,“ õiendas Indrek.

Sõnalausumata sirutas direktor käe ja Indrek ei osanud midagi muud teha, kui otsis taskust rahakoti välja — väikese „vaskraudadega“.

Direktor luges saadud raha üle ja ütles:

„Õige, viiskümmend. Rohkem siis ei ole? Rohkem isa ei and?“

„Ei, rohkem ei ole.“

„Sugugi ei ole?“

„Ei ole,“ kinnitas Indrek, kuigi see oli vale, sest nii mõnegi hea rubla oli ta kõrvale pannud, et ise mitte päris ilma jääda.

„Ma küsin seda teie oma kasu pärast, sest pole hää, kui noorel inimesel on linnas raha. Hää küll, et teie olete juba suur, aga kõik pole nõnda pikad kui teie. Ja raha saab ka pika vastu, raha saab kõigi vastu… Olete enne linnas olnud? Ei? See on jumal tänatud, sest siis te ei tea, mis võib rahaga linnas teha, pole kiusatust. See on peaasi, et pole kiusatust. Aga muidu… Jah! — Tulge nüüd siia“ — ta tõmbas Indrekut pahema käega — „ja vaadake oma silmaga, mis ma kirjutan. Näete: korteri ja kosti eest ühes koolirahaga viiskümmend rubla sisse maksnud.“

Direktor ei jätnud enne, kui Indrek oli need sõnad raamatust valju häälega ette lugenud. Siis kritseldas ta midagi saksa keeles juurde, millest Indrek oma oskusega jagu ei saanud. Lõppu pani direktor kuupäeva. Nüüd võttis ta raha laualt ja läks seda sahtlisse panema. Aga seal jäi ta äkki mõttesse. Viimaks võttis ta rublase ja pistis selle Indrekule pihku.

„Pistke see tasku, pisut peab teiesugusel pikal mehel ikka raha olema. Kui vana olete? Kaheksateist täis? Ilus aeg, hää aasta, see toob õnne. Mina olen juba üle kuuekümne.“

Indrek viivitas raha taskupanemisega, sest tal hakkas hirmus piinlik, et ta oli esiti valetanud.

„Mul oma jaoks on natuke,“ ütles ta.

„Mis?!‘‘ hüüdis direktor. „Teil on veel raha? Kuipalju? Kus?“

„Jäi kasti,“ vastas Indrek.

„Mis?! Teil on raha kastis? Ja kast? Hotellis? Olete teie hull pääst? Raha hotellis kastis! On see veel teie raha, mis on kastis? Ei, see ei ole teie raha, vaid selle oma, kes kõige enne kasti kallale läheb.“

„On ju ainult paar rubla,“ vabandas Indrek.

„Olgu või paar kopikat!“ hüüdis direktor. „Pidage meeles, mis härra Maurus ütleb, ja tema teab, mis ta ütleb, sest tema juuksed on juba raha pärast halliks läinud, raha ja teiste asjade pärast. Tema ütleb: Ärge pange kunagi raha kasti ei siin ega hotellis, sest ka siin on peaaegu nagu hotellis; nagu suures koolihotellis, nõnda on siin. Kui pole omal kindlat paika ja kui inemine ise pole rahaga kindel, siis toogu ta see härra Mauruse kätte; minu kätte toogu oma raha kõik need, kes ei oska temaga õieti ümber käia. Tulge või südaöösi, tulge ja koputage uksele, näete nõnda — kõpp, kõpp, kõpp! aga mitte rusikaga, nii et terve maja üles ärkab, mõistate? Kui inemine tuleb rahaga, siis ei pea kunagi tervet maja üles ajama, sest mis on meil teistega tegemist, kui üks toob raha ja teine saab raha! Pidage meeles: südaöösi võib tulla, sest härra Maurus ei maga kunagi, kui temale tuuakse raha. Tooge ikka raha minu kätte, küll mina ta raamatusse kirjutan, siis on kindel. Inemine sureb, raamat mitte. Inemine ärkab küll viimsel päeval üles, aga mis me viimsel päeval veel rahaga teeme. Siis on muud asjad, kui tuleb viimne päev. Kas te usute viimist päeva? Hää küll, hää küll, pole tarvis, see muidu niisama. Enne viimist päeva pole see tähtjas. Aga raha võõrastemajja kasti — see on tähtjas, väga tähtjas. Kui palju sääl on? Kas on kaks rubla või on pisut rohkem? On ehk kolm või neli? Ega te ometi nii hull olnud, et jätsite viis või kümme rubla kasti? Rääkige tõtt! Sest härra Mauruse majas peavad kõik tõtt rääkima, niisuke on see maja siin. Isa andis muidugi rohkem, hulga rohkem kui kakskümmend, kui tal on suur talu? Eks annud?“

„Ei, härra, ainult kakskümmend andis isa, seekord polnud rohkem võimalik. Pärast saab ehk veel.“

„Just nii, pärast saab veel, sest ega siis ometi selle viiekümnega või jääda. Aga teil ehk oli omal? Kuipalju teil omal õieti oli? Ei mäleta? Õige, ei mäleta. Aga kuidas te selle raha ikka kasti jätsite? Teil ehk on kotis ka veel oma jaoks? On teil kotis või ei ole? Ehk on pisutki?“

Ta sirutas käe, nagu küsiks ta rahakotti. Indrek võttiski selle taskust, avas kõik ta sahtlid direktori silma all, et näidata nende tõelikku tühjust.

„Usun, usun,“ kordas direktor tühja rahakotti silmitsedes. „Teil on ju nii aus nägu. Maal on veel ausust, maal on meie rahva tulevik. Teate, kes oli Jakobson, see Carl Robert? Olete kuulnud? Ja mis tema ütles? Ütles: meie rahvas võidab ja langeb ühes talupojaga. Mõistate? Meie rahvas! Eesti rahvas! Nõnda! Ja miks? Et talupoeg on aus, et ta kardab Jumalat, et ta on oma keisrile truu. Vene keisrile on ta truu, sest see on meie keiser. Nõnda ütleks Jakobson veel praegu, kui ta elaks, aga tema on surnud. Aga nüüd ütlen mina seda, ja mis ütleb härra Maurus, seda võite uskuda, sest tema teab. Kui saaks kõik inemised maale viia, siis…“

Ta jättis ütlemata, mis siis. Selle asemel võttis ta Indreku sõrmede vahelt rublase paberi, pani selle kokku ja pistis ta kotti, mida poiss ikka veel käes hoidis.

„See on selle eest, et olete aus, et olete ausa isa, ema laps. Härra Maurus armastab ausaid inemisi, kes räägivad tõtt, ei valeta. Ah jaa! Kui palju teil siis kastis pidi olema? Kaks rubla kopikatega? Aga miks just kastis? Miks mitte mõnes taskus, kas või nartsu sees, sest nõnda paber ei krabise, keegi ei tea, et on raha.“

„Mul on kastis teised riided, sinna tasku unustasin,“ seletas Indrek.

„Noh, see on siis teine asi, kui teised riided ja unustasite,“ oli direktor nüüd nõus ja jäi pisut mõttesse, mõõtes Indrekut silmiga. Ise lausus ta endamisi: „Warten Sie, warten Sie!“ Ja nüüd oleks ta nagu Indreku unustanud, kohendas öökuuehõlmad kokku ja ruttas uksest välja. Lävel pöördus ta ümber ja kutsus Indrekut kaasa, aga kui see tahtis toolilt tõusta, tegi direktor parema käega vajutava liigutuse, nagu tahaks ta poisi uuesti istuma suruda. „Istuge, istuge! Silmapilk!“ ütles ta. Ja kui Indrek ikka veel arusaamatuses seisis, hüüdis direktor ukse vahelt kärsitult: „Istuge ometi!“ ning lisas ukse taha kadudes ruttu juurde: „Ein Augenblick!“ Aga vaevalt jõudis Indrek üksi jäänult toas lasta pilgu ümber käia, kus nägi lihtsa eesriide varjul lahtist sängi, nagu oleks sealt just praegu magamast tõustud, kui juba uks jällegi kuulmatult avanes ja direktor pea sisse pistis.

„Tulge siiski parem kaasa,“ ütles ta Indrekule.

Nõnda läksid nad lõpuks kahekesi mööda kitsast puutreppi alla, direktor öökingis vaikselt ees, öökuuesaba lehvivalt laiali, Indrek oma kõvade saabastega hirmsa mürinaga tagant järele. All eestoas direktor koputas selle ukse pihta, kust tagant esiti oli kostnud kõnelus ja naer, ning hüüdis: „Herr Koovi!“ Kui vastust ei tulnud, katsus ta ust avada, mis oli aga lukus. Siis ruttas ta läbi suure toa, tõmmates Indrekut näpuga endale järele, ja katsus seda ust, mis viis otseteed edasi, aga ka see oli lukus. Igal pool valitses praegu tühjus ja vaikus. Ainult lamp põles endiselt suures toas laual ja temast pisut kõrval sirutas valge luik lae all oma tiibu tolmunud rahuinglina. Üks toanurk oli tumepunasest lilletatud kretongist eesriidega muust ruumist eraldatud ja kui direktor ärevalt mööda tuba edasi-tagasi jooksis, nagu ei teaks ta, mis teha, pani tema lehviv öökuuesaba ka lilletatud kretongi lehvima ja laskis tema taga näha kahekordseid, ülekuti üksteise sammaste otsa asetatud voodeid. Suure kapi otsas, mille külge oli kinnitatud eesriiet kandva traadi teine ots, seisid kõrvuti kaks kipsist rinnakuju. Need olid asjad, mis köitsid Indreku tähelepanu. Aga nende vaatlemisse süvenemiseks polnud tal aega, sest direktori ärevus näis aina kasvavat. „Kopfschneider! Kopfschneider!“ hüüdis ta korduvalt ikka ägedama häälega. Kui ei tulnud vastust ega ilmunud hüüetavat, tõmbas direktor jällegi Indrekut näpuga ja nüüd avas ta suure toa kolmanda ukse, mis viis kuhugi väikesesse pimedasse ruumi. Avatud uksest tungival valgusel Indrek nägi ka siin kahekordseid voodeid.

„Minu kannul!“ käsutas direktor Indrekut, kes oli temast paar sammu maha jäänud. „Muidu pärast lööte pimedas oma silma pääst välja ja härra Maurus peab maksma. Sellepärast ikka kannul, ikka kannul, kui härra Maurus ees läheb!“

Direktor avas veel ühe ukse. Ka selle taga haigutas pimedus, soojus ja pimedus. Siiski — kustki immitses siia pisut valgust. Nagu järgmisel silmapilgul selgus, tuli see ähmasest klaasuksest, mille direktor varsti avas.

„Ettevaatlikult!“ käsutas ta. „Muidu kukute! Uksepakk ja siis kivipõrand. Noor inemine peab ikka ettevaatlik olema! Ikka ettevaatlik! ütleb härra Maurus. Tema ise on juba vana, aga ka tema on ettevaatlik. Ka vana peab ettevaatlik olema. Noor ja vana!“

Äkki peatus ta.

„Minu king! Ma kaotasin oma kinga!“ hädaldas ta.

Indrek kummardus ühes direktoriga, et otsida kadunud eset ähmases valguses. Aga kinga ei olnud näha.

„Just praegu kadus mul jalast,“ seletas direktor.

„Ei ole,“ ütles Indrek.

„Tõstke oma jalad paigast, ehk on teie jala all,“ ütles direktor.

Indrek tegi seda, ja eks tulnudki tema parema jala alt direktori pehme ööking nähtavale. Nüüd turgatas tal endalgi meelde, et ta astudes midagi pehmet oli tundnud, ilma et oleks teadnud, mis see oli.

„Näete nüüd,“ ütles direktor, „kui ettevaatlik peab olema. Juba ette vaadates tallate härra Mauruse kinga ära, aga mis sünniks veel siis, kui te ettevaatlik ei oleks. Mis jääks siis minu vanadest jalgadest järele.“

Nõnda õpetas härra Maurus isalikult oma uut kasvandikku, kuna ta ise ähmasest koridorist astus kuhugi valgemasse kõrgesse ruumi, mis sarnanes enam mõne kuuri või küüniga kui eluhoonega. Siit läks uksi paremale, pahemale ja ka otseteed edasi. Aga härra Maurus ei tarvitanud ühtegi neist, vaid tõttas puutrepile, mis viis teisele korrale, ülal trepiotsal olid jällegi uksed, mis viisid paremale ja pahemale ning ka otseteed edasi. See igavene uste rodu ajas Indrekul pea hoopis segi. Ei vanas ega uues vallamajas polnud niipalju uksi. Lihtsalt mõttetuna tundus niisugune uste hulk esimesel silmapilgul. Paremat kätt seisva lükkas direktor lahti ja see kriiksus ning kägises, nagu mõni puutelgedega määrimata vanker. Alles hiljem Indrek sai ukse häälitsemise põhjuse teada: teda vedas kinni kivi, mis rippus nööri otsas, ja kui ratas, mille peal nöör jooksis, oli määrimata, siis karjus ta. Aga ratas ei tohtinud karjuda, seda kinnitas härra Maurus Indrekule hiljem pahatihti, sest Indreku muude kohuste hulka kuulus ka selle ukse ratta määrimine kas võiga või rasvaga — ükskõik.

Ruumis, kuhu nad nüüd astusid, seisis kaks pikka lauda, mille ümber väikesed mudilased, parajad jõmmanid ja ka täiskasvanud mehed istusid läbisegi õhtusöögil.

„Tere!“ ütles direktor vene keeli ja lisas saksa keeles juurde: „Mahlzeit!“ Ta vajutas lõua vastu rinda ja laskis silmad üle prillide toas ringi joosta. „Istuge, istuge!“ ütles ta sööjatele, kes olid direktori tulles püsti tõusnud. Härra Maurus seadis öökuuehõlmad paremini vaheliti ja kummardus kellegi juurde rääkimiseks. See vastas eitava näoilmega. Direktor muutus kärsituks, aga see teine ei lasknud end sellest heidutada. Nüüd pöördus direktor kellegi teise poole. Aga ka see näis andvat eitava vastuse. Sellest läks direktori kulm sootuks kortsu. Ta seisatas, nagu peaks ta aru või nagu otsiks ta kedagi. Äkki tormas ta esimese laua alumise otsa juurde ja karjus murtud vene keeles (isegi Indrek taipas, et direktori vene keel oli hoopis murtud):

„Kopfschneider! Schinder! Miks pole all toas kedagi? Miks olete teie siin? Härra Maurus ütleb tuhat korda: alttuba ei tohi kunagi tühi olla. Ikka võib keegi tulla, süda ööselgi võib, härra Mauruse juure võidaks ikka tulla. Minu juures käib palju inemisi, mõistad? Palju! Inemine tuleb, tahab härra Maurusele raha tuua, sest tema tahab õppima hakata, tahab universiteeti minna tudengiks, — aga teid pole all. Pole kedagi all! Alttuba on tühi. Kas oli alttuba tühi?“ pöördus direktor äkki Indreku poole.

„Jah oli,“ vastas Indrek, kuna kõigi lauasistujate silmad tema poole pöördusid ja suud naerule kiskusid, ilma et Indrek õieti oleks taibanud miks.

„Aga ma olin ju all, kui see tuli,“ ütles poiss direktorile, näidates Indreku poole.

„Teie olite, aga praegu enam ei ole. Mis siis, kui just praegu keegi tuleb ja kõlistab? Kuulete teie siiamaale? Tuleb ja kõlistab — üks kõrd, kaks kõrda, kolm kõrda, kümme kõrda. No ütelge nüüd ise, kui kaua peab inemine kõlistama, kui ta tahab härra Maurusele raha tuua ja kui keegi ei ava. Noh, ütelge, kui kaua peab ta seda tegema!“

„Seda ma ei tea, härra direktor,“ vastas poiss.

„Aga härra Maurus teab,“ vastas direktor. „Kõlistab, kuni läheb ära. Läheb härra Mauruse ukse tagant ühes rahaga minema ja härra Maurus on oma rahast ilma. Sest kes raha toob, ei too seda kunagi teist kõrda. Teie sääl,“ hüüdis direktor Indrekut, „tulge lähemale, tulge siia!“

See oli Indreku elus piinlikumaid silmapilke, kui ta oma kõvade ja raskete saabastega — temale endale tundusid nad hirmus raskete ja kõvadena — klomps, klomps üle toa astus, kuna samal ajal teda teiste irvitavad pilgud saatsid.

„Ütelge sellele lätlasele — sest see siin on lätlane — ütelge temale, kas te oleksite härra Mauruse juure tagasi tulnud raha tooma, kui te poleks sisse pääsnud? Oleks kõlistanud, aga poleks pääsnud. Ütelge talle vene keeles, sest tema vaeseke ei oska eesti keelt. Kaks aastat on ta juba siin, aga ikka ei oska. Ütelge talle, kas oleksite tulnud või ei?“

„Oleks vist küll tulnud,“ ütles Indrek.

„Kuidas?!“ hüüdis direktor ägedalt, kuna naerumuie laienes kõigil nägudel, mida märgates härra Maurus lausus saksa keeles: „So ein Landscher, ein Tere-tere!“ Siis pöördus ta uuesti Indreku poole ja rääkis eesti keeli: „Teie ütlete, et teie oleks tulnud, kui oleks kõlistanud üks kord — ei avata, teist kõrda — ei avata, kolmat kõrda — ei avata, kümnendat kõrda — ei avata? Kuidas te siis oleks tulnd, kui ei avata? Ütelge ometi, kuidas? Ja kes teile siis avab, kui Kopfschneider istub ülal ja sööb? Te nägite ju ise, alttoad olid tühjad, uksed lukus. Tähendab, kas oleksite tulnd, kui ei avata?“

„Ega siis küll,“ oli nüüd Indrek nõus.

„Noh, siis ütelge seda lätlasele vene keeles, sest eesti keelt ta veel ei mõista, saate aru — veel ei mõista. Ütelge, talle, nii et ta mõistaks: härra Maurusel on õigus. Härra Maurusel on ikka õigus, mitte aga sel lätlasel. See on püha kõrd, et härra Maurusel on õigus, mitte lätlasel. Ütelge talle selges keeles: „Ei, ma poleks teist kõrda tulnd ega raha toond,“ käis direktor peale. Ja kui Indrek seda oli teinud, ütles härra Maurus Kopfschneiderile: „Mõistate, et härra Maurusel on ikka õigus; sellepärast ei tohi alttuba kunagi tühi olla. Kui teised söövad, olete teie all, tuleb mõni teine alla, lähete teie sööma. Ikka kõrda mööda, ikka kõrda mööda. Mõistate?“

Aga poisil oli nägu, nagu ei saaks ta direktori viletsast vene keelest põrmugi aru. Sellepärast hoidis direktor pahema käega öökuuehõlmu, parema käe sõrmed ajas ta aga haarakile ja vehkis nendega jõllitavate silmade ees edasi-tagasi, mis pidi nähtavasti tähendama, et peas pole üsna korras, kuna ta ise lausus halvakspanevalt:

„Ei, lätlane ei mõista. Lätlane ei mõista kunagi. Lätlane mõistab ikka teisiti kui meie. Niisugune on lätlane ja niisugused oleme meie.“

Aga kui Kopfschneider tahtis söögi pooleli jätta ja alla minna, surus direktor ta tema paigale tagasi ja ütles:

„Istuge, istuge! Mitte härra Mauruse käsu vastu teha. Kas härra Maurus ütles: Tõuske ja minge alla? Ei, härra Maurus ei öelnud seda. Noh, siis edasi süüa ja mitte tõusta! Mitte kõrda rikkuda!“

Ja eesti keeles lisas ta juurde: „Lätlane tahab ka süüa. Lätlane tahab rohkem süüa kui meie, sest tema on paremaga harjunud. Aga kõrd peab härra Mauruse majas valitsema, püha kõrd. Ikka all olla, kui keegi kõlistab, ikka uks avada, kui mõni tuleb raha tooma, härra Maurusele tooma.“

Äkki katkestas direktor oma õpetuse ja tormas Indrekust mööda ukse poole hüüdes: „Herr Koovi, Herr Koovi, hören Sie!“ Aga härra Koovi oli juba laua tagant üles tõusnud ja ukse taha kadunud, kuhu härra Maurus talle järele ruttas, nii et Indrek üksinda nõutult seisma jäi, ilma et oleks teadnud, mis teha. Viimaks võttis ta südame rindu ja läks direktorile tuldud teed järele, kuni jõudis alla suurde tuppa.

„Kus te asjad on?“ küsis direktor, niipea kui ta teda nägi. Vaevalt jõudis Indrek küsimusele vastata, kui direktor uuesti söögitoa poole tormas, kuna ta ukse vahelt tagasi hüüdis: „Üks silmapilk!“ Tõepoolest ilmuski ta järgmisel silmapilgul Kopfschneideriga uuesti, kes oli pidanud nüüd ometi oma söögi vististi pooleli jätma.

„Mis asjad teil on?“ küsis direktor Indrekult. „Kast? Suur? Kas kahekesi jõuate kanda? Jõuab? Väga hää! Voorimeheraha jääb siis järele. Kopfschneider, pange siis müts pähe ja minge aidake see kast ära tuua. Kärmesti! Härra Maurusel pole aega, sest tema on vana. Vanadel pole kunagi aega, surm seisab nende ukse taga. Sellepärast ruttu!“

Viimased sõnad hüüdis ta poistele tagant järele. Aga vaevalt olid nad tänaval mõne sammu astunud, kui nende selja taga välisukse kell kõlises, millele järgnes direktori hääl.

„Kopfschneider! Kopfschneider!‘‘ karjus ta.

Poisid läksid tagasi, lätlane ees, eestlane kannul.

„Aga kas teil raha on, et seal maksta?“ küsis direktor. „Miks ei küsi te härra Mauruselt raha, kui lähete hotelli? Ikka küsida, ikka küsida. Küsida võib ikka. Siin on rubla hõbedat, rohkem ärge makske. Ütelge, härra Maurus ei käskinud rohkem maksa. Sellestki on liiga, muist tooge tagasi. Tingige! Inemine peab ikka tingima; mis inemine see on, kes ei tingi. Teie olete suurem ja targem, teie olete eestlane, vaadake, et lätlane liiga ei maksa,“ pöördus direktor Indreku poole, aga samal ajal andis ta raha lätlase kätte. „Kui puudu peaks tulema, siis on veel see paberirubla, mis ma teile ülal andsin. Nüüd minge! Ruttu! Jookske! Te ometi võite joosta! Lätlane ja eestlane las jooksevad võitu. Herr Koovi ja Timusk ootavad.“

Poisid pistsidki joostes minema ja vaevalt kuulsid nad direktori viimseid sõnu sügisõhtu pimeduses, milles virvendasid laternatuled, nagu piiraksid neid pisitillukeste kihulaste parved.

Poisid kastiga tagasi jõudnud, saatis direktor Indreku sinna tuppa, kust alguses oli kostnud kõnelus ja naer. Kaasa andis ta temale mõne saksakeelse sõna ukse vahelt, ilma et ise oleks tuppa astunud, nagu oleks see talle keelatud.

Toas laua ääres istus kaks härrat, samad, kellega direktor õhtusöögil oli rääkinud. Üks neist oli masindatud peaga, puhtaks aetud loperguse näoga, rõugearmiline, tugeva pihaga, pelgliku või salaliku pilguga, teine — kollakate vuntsidega, punaste huultega, mahedate hallide silmadega, üle pea soetud juustega, mis nagu pisut kähardusid. Esimene hallis, teine mustas. Nad asusid teine teisel pool lauda, mis polnud põrmugi viisakam kui vallamaja laud, kus peal Indrek oli kirjutanud. Toas leiduvad toolid olid veel räbalamadki kui vallamaja omad. Ühes seinas asuval lihtsal puuvoodil oli kodukootud villane triibuline vaip peal. Ainuke, mille Indrek leidis harukordsema, oli laeni ulatuv ja täis kiilutud raamaturiiul, mis täitis peaaegu ühe toaseina. See oligi paik, kuhu Indrek ikka ja jälle oma pilgu viis, kui ta selleks pisutki mahti leidis. Aga tõepoolest oli selleks aega vähe, sest tema teadmuste katsumisega tehti kohe hakatust. See võis ehk tundi pool kesta, siis ütles härra hallis eesti keeli:

„Vene keele ja rehkendusega saate neljandasse, aga ajalugu, peaasi ladina keelt peate järele õppima. Kui kõvasti tööd teete, jõulu vaheaja ka, saate ehk järgmisel semestril teistele järele. Olete juba täis mees, andke pihta. Tõuske hommikul varem, õhtul aetakse magama. Kas raha on, et tunda võtta? Ei ole? Noh, siis katsuge omapead, küsige teistelt, kas või minult mõnikord. Mitte ühtepuhku, sest mul pole aega, aga vahete-vahel.“

Nüüd tundusid äkki ka selle härra silmad Indrekule sama mahedatena nagu teisegi omad, ja mingisuguse uue rõõmuga lahkus ta toast.

„Teatage härra Maurusele, et meie oleme valmis,“ ütles punahuuleline Kopfschneiderile.

Varsti ilmus direktor, ja kui ta oli silmapilguks astunud eksamineerijate tuppa, tuli ta Indreku juurde ja ütles temale:

„Herr Koovi ja Timusk panid teid neljandasse, aga õieti peaksite minema teise või kolmandasse. Olete suur mees, katsuge väiksematele järele saada. Muidu lähete peale jõuluid teise, seal on mul üks veel suurem ja vanem ees. Lähete allapoole. Härra Mauruse juures lähevad kõik allapoole, kes ei õpi või kes teistest maha jäävad. Sest mis võib härra Maurus, kui inemine ei õpi. Aga kui keegi tuleb härra Mauruse juure, siis õppigu ta üks kõrd, õppigu kaks kõrda, õppigu kolm kõrda, õppigu vaimustusega, õppigu kui hull; nõnda peab inemine õppima, kui ta tuleb härra Mauruse juure ja on ise juba suur ja pikk. Sest kuidas tehakse maal tööd? Kuidas niidetakse heina? Kuidas rabatakse rukkid? Higi jookseb ojana! Nõnda peab tööd tegema, kui keegi tuleb härra Mauruse juure ja on juba ise suur ja pikk. Mõistate?“

„Mõistan,“ vastas Indrek imelises elevuses, sest millegi pärast valdas teda nagu üliinimlik õnnetundmus.

„Mõistan, härra Maurus,“ peate vastama, õpetas direktor. „Noor inemine peab ikka viisakas, ikka aupaklik olema. Sellepärast ikka — Herr direktor, Herr Maurus, Herr Lehrer. Härra Mauruse majas on kõik viisakad, härra Maurusel on viisakas maja. Aga pidage, pidage! Kuhu me teid magama paneme? kuhu me teile ruumi leiame? Jah, viisakas, aupaklik. Ladina keel ja viisakus, need valitsevad härra Mauruse majas. Ladina keel! Roomlane armastas ruumi, tema armastas palju ruumi. Härra Maurus õpetab küll ladina keelt, aga ruumi tal niipalju ei ole kui roomlasel. Herr Ollino, Herr Ollino! Kust leiame selle roomlasele ruumi? Kuhu võib ta oma kasti panna?“

Direktori hüüdele avanes suures toas uks, mis oli esiti lukus, ja sealt ilmus keskmist kasvu, kuid rässaka kehaehitusega, ümmariku peaga sootuks valget verd mees. Isegi tema suured, pisut nagu pungis silmad olid peaaegu valged ja oleksid võinud Indrekule meelde tuletada mõnda sõrasilmalist hobust, kui neis poleks valitsenud otse pöörane ükskõiksus, õigem tardumus, jäisus.

„Ülal on veel ruumi,“ ütles härra Ollino, ilma et tema pilk midagi oleks väljendanud.

„Kutsuge Jürka!“ käsutas direktor lätlast.

Ja kui kutsutu ilmus, lasti tal Indreku kast selga võtta, ning nõnda algas teekond üles, söögitoa ukse eest läbi.

„Pole muud kui Siberi,“ rääkis Jürka kastiga mööda treppi ronides, „sest paremad paigad on juba täis. Paremad paigad on neile, kes paremini maksavad. Siberis aga leidub alati ruumi, see ei saa kunagi täis. Saate hambaid lõgistada talvel külmaga,“ ägises Jürka, kui ta ronis viimasel järsul trepil, kus Indrek teda tagant pisut upitas. Nõnda said nad lõpuks läbi luugi laudadega vooderdatud kõrgele katusealusele, kus valitses välisilmastik.

„Maal olete lakas maganud?“ küsis härra Ollino Indrekult, sest ka tema tuli neile Siberisse järele. Ja kui Indrek andis jaatava vastuse, ütles Ollino üsna ükskõikselt: „Noh, näete siis, nagu oma koju tulete. Puhas, värske õhk ja vaikne, ei müra ega kära, sest läbi ei käi siit keegi: kõrgemale enam ei saa.“

„Korstnapühkija ronib kõrgemale,“ ütles Jürka.

„Ega korstnapühkija korstna otsa magama lähe,“ vastas Ollino ja jätkas endist juttu: „Talvel ehk pisut vilu, aga kergemini hommikul ärkab ja selgema peaga tööle hakkab. Mina olen omal ajal maal väljas kartulikuhja õlgedes maganud ja pole häda midagi, ainult teises reies pistab vahel. Siin pole veel kedagi külm võtnud.“