Tõde ja õigus II/XXXIX
XXXIX.
Sellega kiri lõppeski. Indrek pööras mitmel korral viimast lehte, pööras kõiki lehti ja luges neid ikka ja jälle uuesti külmas klassis, kuhu ta puges üksindusse, aga kustki ei leidnud ta lubatud viimset teadet ega allkirja. Mis võis temaga küll nii äkki juhtuda? küsis ta endamisi, nagu seisaks ta tõepoolest mõistatuse ees. Aga polnud ju mingit mõistatust, oli sündinud muidugi kõige harilikum asi siinilmas ja sedagi teadis Indrek ammu enne: Ramilda oli enne surnud, kui ta jõudis öelda oma viimse sõna, oma viimse soovi, oma viimse saladuse. Ramilda arvas, et surmaga võib talitada samuti, nagu Dr. Rotbaumiga, selle ravila Kristusega, aga surmaga ei võinud. Dr. Rotbaumi võis ninapidi vedada, aga surm vedas teda ninapidi: lubas anda aega homseni või ka ülehomseni, aga tuli juba täna, tuli siis, kui teadis teda kõige vähem oodata, kui ei teadnud teda ehk oodata Dr. Rotbaumgi. Surm tapab samuti nagu piknegi. Aga mis ütles härra Maurus pikse kohta? Pikne ei tapa kunagi õigel ajal. Samuti teeb ka surm: tuleb ja tapab su noorelt, kui usud võib-olla esimest korda, et sind armastatakse ja et sina ka ise võiksid armastada; tapab su nii-öelda enneaegu. Aga ka sellestki ei pea ta kinni, vaid tapab su ka enneaegses surmaski enneaegu, nii et enneaegsus tõuseb juba teise astmesse, nagu tunneks surm ka matemaatikat. Ah, surmal ongi see õige matemaatika, mis võidab vististi igasuguse armastuse, aga seda Molotov ei teadnud. Tema unistas ükskord-ühest — algelisest ja keskmisest, tema lootis võrrenditele ja logarütmidele, tema uskus integraale ja differentsiaale ja kukkus muidugi sisse. Sellepärast pidigi ta põgenema oma „linalakaga“, sest mis jääb „kõrralikul ja ausal inemisel“ üle, kui ta on sisse kukkunud? Ei midagi muud kui aga põgenemine. Aga kui on see õige matemaatika, see surma matemaatika, siis ei kuku kunagi sisse, siis pole vaja kunagi põgeneda…
Kui kauaks Indrek oma kirjaga ja mõtetega külma klassi jäi, seda ta õieti et teadnud, aga see pidi tunde kestma, sest kui ta lauast tõusis, kus ta oli istunud, olid ta luud-liikmed kanged ja hambad kippusid nagu suus lõgisema, kas külmast või millestki muust, mõni seda teab. Pealegi, kui ta oli endale palitu selga ajanud ja mütsi pähe pannud ning hooviväravast mõtles välja minna, sest tal oli äkki arvamine, et ega toas ikka sooja ei saa, vaid peab kõndima, hea nahatäie kõndima, see annab selle õige sooja, ja kui ta seda tahtis teha, ütles talle Jürka hoovis, et silmapilk on lõuna, ei maksa enam välja minna. Tähendab, klassis oli ikkagi mõni hea tund kulunud, sest kiri tuli peale kella kümmet ja lõuna oli kella kahe ja kolme vahel. Nõnda Indrek arvas aega mitte nüüd, vaid hiljemini, kui ta kõigele tagasi mõtles. Nüüd ei teinud ta midagi muud, kui aga läks, sest soojaotsimine, soojaleidmine tundus talle praegu tähtsamana kui kõik muu.
Väljas oli tuuline ja külm. Kippus nagu peent liivataolist lund sadama, aga ometi ei sadanud ka, et tunneks sadu. Lumi ootab soojemat ilma — mõtles Indrek. Lumi ei armasta külma — lisas ta juurde, kui surus käed palitu taskuisse ja läks. Kuhu? Seda ei pannud ta tähele, sest tal oli praegu muud teha kui seda tähele panna, kuhu ta läheb. On ju ükskõik, kuhu minna, peaasi, et lähed, kui on külm. Ta leidis enese kustki linnaservalt lagedalt teelt, kus puhus kõle tuul otseteed näkku, nii et see õhetama ja pärast valutama hakkas. Seda valu märkas Indrek ja jäi seisatama. Esimene, mis silma torkas, oli mets sealpool lagedat välja. „Seal peaks vaiksem olema, sest metsas tuul harilikult ei puhu,“ mõtles ta ja sammus otseteed metsa poole, ilma et oleks pannud rõhku teele või ehk kuski leiduvale jalgrajale. „Tänavu on hea üle välja otsekohe metsa minna,“ mõtles ta edasi, „tänavu ei ole sügavat lund. Aga küllap ta tuleb, ega ta tulemata jää, kevade poole, siis, sest lumi ootab pehmemat ilma.“ Nõnda sumas ta otseteed läbi lume, mis muutus metsa ääres võserikus üsna sügavaks, ulatudes paiguti põlvini, paiguti üle põlvegi. „See on ainult natukene maad,“ mõtles Indrek, „siis hakkab tingimata madalam, sest metsa all on lumi ikka madalam.“ Ja ta sumas rahulikult edasi. Lumi lükkis püksisääred üles ja tikkus kummikamassidesse, kus hakkas sulama ja saatis külmad veeojad labajalgeni. „Peab laskma uued kummid panna,“ mõtles Indrek, „siis ei pääse lumi sisse. Uutega ei pääse kunagi, sest need hoiduvad kõvasti jala ümber. Mis mul praegu viga oleks, kui oleksid uued kummid.“ Aga ka nüüd leidis ta nõu. Kui jõudis esimese suure männi alla, mille kõrge juurikas lumest paljas, istus ta sinna peale ja hakkas saapaid korda mööda jalast kiskuma ning lumest puhastama. Kui see tehtud ja saapad uuesti jalas, võttis ta taskurätiku ja sidus sellega ühe püksisääre saapakummide pealt kõvasti kinni. „Vaat mis hea, kui püksid pisut pikemad kui tarvis,“ mõtles ta, „mis oleksin ma praegu teinud lühematega! Isegi parajatega oleksin hädas.“ Kui ta tegi rätikuotstesse viimset sõlme, tuli tal meelde, et see on sama rätik, mis oli tal taskus mineval kevadel all toas, kui ta kartis, et Ramilda pakub ehk temale kätt ja temal ei ole, millega higi oma peost pühkida, sest rätik oli tol korral nii must, et teda oli võimata taskust välja võtta. Täna oli ta aga puhas. Täna muidugi, sest täna seob ta temaga püksisäärt, et lumi ei pääseks saapasse. Aga ka mineval kevadel oli oma õnn: Ramilda ei pakkunudki kätt, nagu oleks ta teadnud, missugusesse raskesse seisukorda ta paneb sellega Indreku. Ka lahkudes ei andnud ta kätt, kuigi Indreku käed olid siis juba kuumad ja kuivad, nii et oleks võinud ilma pühkimata. Praegu mäletab Indrek nii selgesti, kuis ta siis oli tahtnud Ramilda kätt puudutada, kuis ta oli tahtnud öelda, et nüüd võib, nüüd võib küll. Aga Ramilda läks niisama, lehvitas käega ainult ukse vahelt. Nõnda läks ta. Tulevikus, kui võimalik, ei vaata Indrek sellepärast Ramilda pilti kunagi lausa, vaid ikka kustki vahelt — lauaklapi või ka kastikaane vahelt, nõnda on õige, nõnda on loomulik ja õige.
Nõnda mõtles Indrek, kui oli taskurätikuga sidunud oma püksisääre. Aga siis märkas ta, et männil, mille juurikal ta istub, on imelik sile põikloodis oks nagu väljasirutatud käsi, sõrmed laiali. Härra Mauruse käed on seda moodi. Aga seda oksa oleks ta nagu varemalt kusagil näinud, seda oksa ja seda mändi. Ah ja, õige! Vargamäe soos oli midagi selletaolist, võib-olla on praegugi veel, aga see seal oli palju väiksem, nii peenike, et ei kandnud inimest. Selle männi all seal oli sile ja lai mätas, kus kasvas linnulina, mille Indrek kitkus, sest ta tahtis mättale teha päikese kella: kaks pulka püsti, muud mitte midagi, nii et kui ühe pulga vari langeb teisele, siis on kell kaksteistkümmend. Rohkem ei olnud temale tarvis, sest siis võis loomadega lõunale minna. Päikesekell oli just selle oksa all, mis ei kandnud inimest, aga see oks siin pidi tingimata kandma. Lööb pisut kõikuma, kui inimene tema küljes ripuks, aga kannaks, katki ei praksataks. Indrek tõusis püsti ja sirutas käed oksa poole. Ei küündinud. Aga kui hüpata? Ta hüppas, aga sõrmedki ei puutunud. Siis tuli tal meelde männijuurikas ja ta astus sellele ning hüppas siis. Nüüd puutusid sõrmed oksa, aga kinni ei saanud. Ta hüppas uuesti, hüppas mitu korda ja kõigest jõust, nagu oleks see hirmus tähtis, kas ta saab korragi oksast kinni või ei saa. Aga sai viimaks ja nõnda ta seal rippuski nüüd maa ja taeva vahel, üks püksisäär seotud, teine sidumata. Ja kui ta nõnda rippus, tuli tal äkki imelik mõte. Indrek isegi nagu taipas, et see on pisut imelik mõte, sest ta käis nõnda: mis oleks, kui tema tahaks enda siia oksa riputada, ainult katseks, ainult üürikeseks ajaks; kas leiduks temal siis midagi, millega seda teha? Mitte et tema tõsiselt, vaid lihtsalt niisama muidu, et näha, kas inimene võib seda teha, kui tal tuleks tahtmus. Ja tal tuli seal nõnda rippudes meelde, et temal ei ole midagi, millega katsetki teha, sest tal puudub püksirihm, puuduvad õiged püksikandmedki, on ainult mingisugune villane pael, kirju niisugune, vististi sukapael, mis täidab kandmete aset, käies poolpõiki üle selja. Aga see ei kannaks ei teda ega ühtegi teist. See on ka nii lühike, et kui siduda üks ots ümber selle jämeda oksa, siis pole teise otsaga enam midagi teha, tema ei ulatu millekski. Koer ehk võiks sealt hammastega kinni karata ja rippuda. Jah, koer küll, sest tal tuleb äkki meelde, et üks nende koer, kellele pandi nöör kaela, kargas hammastega sellest kinni ja hoidis nõnda end tüki aega, enne kui silmus sai kokku joosta. Indrek näeb praegu väga selgesti seda koera, kellel silmus kaelas ja kes kõigest jõust hoiab hammastega nöörist kinni. Ta laskis käed oksast lahti ja kukkus jalgupidi sügavasse lumme, sest mis mõte on nõnda rippuda, kui pole midagi, millega võiks teha õiget katsetki. Ta jäi tükiks ajaks sinnasamasse seisma, kuhu ta langes. Ja siis tuli tal meelde, et teine püksisäär alles sidumata, mispärast lumi puges uuesti saapasse. Uuesti istus ta männijuurikale ja tõmbas saapa jalast ning puhastas ta lumest. Siis pidas ta aru, millega siduda teine püksisäär. Kobas kätega taskuist, aga ei leidnud midagi. Tegi palituhõlmad lahti, avas ka kuuehõlmad ja vaatas mõlemate voodreid, aga need olid terved, sealt polnud midagi tõmmata. Aga siis tuli tal hea mõte: ta võttis taskurätiku teise sääre ümbert lahti ja käristas ta pooleks. „See on selle eest, et sa mineval kevadel ei lasknud Ramildat mulle kätt anda,“ lausus ta endamisi. „Sina olid see, kes seisis oma mustusega meie kahe vahel, ja nüüd käristan mina su lõhki, nagu käristati kord riie pühama paiga ees. Mäletad millal? Siis, kui Kristus suri ristipuus, seda pea meeles. Ja nüüd on sinu käes kord, sest jälle on keegi surnud. Mõistad sa, kärisenud roojane rätik, et keegi on jälle surnud? Kahe tuhande aasta eest suri Kristus ja nüüd tuli surm jälle maa peale. Ja igakord käriseb midagi, kui tuleb surm.“ Ta sai püksisääred seotud ja tõusis püsti. „Soo, nüüd võib edasi minna, nüüd pole enam midagi karta,“ ütles ta ise. Ja läkski otseteed metsa poole, kuigi talvine pilves ilm, mis kaldus ikka enam sajule, kippus videvikuks vanuma. Ta hakkas kord-korralt ikka kiiremini minema, nagu tõttaks ta kuhugi või nagu kardaks ta, et ta jääb kuhugi hiljaks. Aga tõepoolest oli see ainult sellepärast, et ta tundis ikka veel külma, peaaegu külmavärinaid. Siis pani ta seda tähele, et tal on lahti niihästi palitu- kui ka kuuehõlmad. „Kuidas võisin ma ometi selle unustada?“ mõtles ta. Aga kui hakkas nööpe kinni panema, tundis, et käed sootuks kohmetunud, üsna kanged kohe. „Kus on mu kindad?“ küsis ta endalt ja hakkas taskuist otsima. Seisis ja otsis tüki aega, katsus isegi püksi- ja vestitaskuisse, nagu võiksid kindad seal olla, mida polnud mujal kuski. Katsus meelde tuletada, kas tal olid kindad käes, kui ta kange tuulega üle välja tuli, aga ei jõudnud mingisugusele otsusele. Hakkas uuesti nööpe kinni panema, läks ise kärmesti edasi ja pani nööpe kinni, sest polnud põrmugi aega seista. Tõstis palitukrae üles, surus käed kõvasti tasku ja läks. Palitu alumine nööp oligi lahti jäänud, aga selle kohta mõtles ta: „On parem käia, jalad vabamad.“ Aga mets muutus aina paksemaks ja pimedamaks, risu hakkas jalgesse, oksad peksid silmi ja kiskusid mütsi, aga Indrek läks ikka edasi. Kui kaua see nõnda kestis, seda ta ei tea, aga äkki märkas ta tuld. Üsna harilikku punast tuld märkas ta, nagu see paistab talveõhtuti kustki taluaknast. „Ehk ongi talu,“ mõtles Indrek, „sest meil on metsa taga ikka talu ja talu taga mets. Aga mujal ei ole. Saksamaal istub metsa taga üliinimene ja üliinimese selja taga on mets, kus söövad saurused, kuuskümmend pikad, kolmkümmend kõrged: söövad kõik, ka üliinimese. Nõnda on Saksamaal. Aga siin pole midagi, ainult talu aken ja aknal punane tuli…“
Indrek jäi kuhugi paksu kuuse alla seisma ja hakkas tuld vahtima. Viimaks istus ta siiasamasse lumele, selg vastu kuusetüve, silmad tule poole. Pahemal pool tuld oli taevas näha mingisugune hele kuma, nagu hakkaks seal virmaliste mäng või nagu loidaks kuski kaugel, kaugel suur tulekahi. „Mis see küll võiks olla?“ küsis Indrek endalt. Aga ta ei leidnud vastust, ei viitsinud vastust leida, sest liikmeisse langes imeline rammestus. Peaaegu oleks tal juba uni peale tulnud ja ta olekski tingimata magama jäänud, kui mitte poleks äkki välgatanud mõte: „See on ju linn, mis nõnda kumab. Linnad kumavad õhtuti nagu kauged tulekahjud.“ Ta tegi silmad lahti ja tõusis püsti. Jällegi jooksid külmajudinad mööda selga. „See on lumel istumisest,“ mõtles ta ja hakkas minema, aga mitte otseteed linna kuma poole, vaid temast silmnäos mööda, nagu ta tüüris silmnäos mööda pimeduses paistvast tulestki. Lund sadas juba tublisti ja ta ei olnud näo vastu enam nii terav kui alguses. „Lumi on laiemaks läinud, sellepärast,“ mõtles Indrek, kui sammus mööda lagedat põldu tuule käes, mis lennutas värskesti sadanud lund. Aeg-ajalt viskas ta silmad heleda kuma poole, nagu kardaks ta, et see võiks kaduda või liiga ligi tükkida. Nõnda läks ta. Sattus aiaäärseisse hangedesse ja sumas sealt läbi, jõudis välja mingisugusele teele, aga läks sellest põiki üle. Läks pealegi veel mitmest teest põiki üle ning ikka edasi üle lageda välja, nagu otsiks ta sealt midagi või nagu kardaks ta inimesi. Aga kui ta lõpuks jõudis jällegi kuhugi suuremale teele, millel olid sügavad kraavid ja kõrged servad, ja kui ta neist katsus üle saada, siis tundis ta, et ta enam ei suuda. Sumas sügavas lumes, ronis kuhugi kõrgemale, aga langes tagasi, katsus veel teistki korda ronida, aga ei jaksanud, vaid jäi lumele lamama, nii et tuul ja tuisk käisid temast üle. Lamas nõnda natuke aega, aga kui tundis näol tuisulume sulamist, ajas ta enda istukile ja tegi silmad lahti: otse tema ees seisis linna hele kuma. Katsus tõusta, käed kõvasti taskus, aga kukkus lumme. Tõusis uuesti ja sai jalule ning hakkas mööda teed kuma poole minema. „Kui hea, et linnadel on kuma,“ mõtles ta, „muidu ei teaks kuidagi, kuhu sa pead minema.“ Ta läks tüki aega. Jalad ei tahtnud teel püsida, nagu oleks neis mingisugune uimastav aine, mis teeb lõdvaks ja raskeks. Nad komistasid, sumasid sügavas lumes, aga ronisid uuesti kõvemale pinnale ja astusid edasi. Linnas kõnniteel tulid inimesed vastu. Mõned läksid mööda, mõnedega põrkas Indrek kokku, eriti naistega, sest need ei andnud teed. „Naised ei anna kunagi teed, vaid neile peab teed andma,“ mõtles Indrek ja läks keset tänavat. Seal sattus ta hobuste ette, kelle mehed karjusid. Aga Indrek ei teinud sest väljagi, sammus ainult edasi. Siis jõudis ta kuhugi tänavanurgale, kus oli kolmenurgaline plats, keset platsi latern ja laterna all ainus voorimees oma hobusega tuules ja tuisus — mõlemad norus, mõlemad eemalt vaadatuna vanad ja viletsad. Ja äkki valdas Indrekut pöörane härdus. Ta ei saanud muidu, kui istus siiasamasse lähedale trepile ja nuttis, nuttis selle vana voorimehe ja tema hobusekronu pärast, kes könutasid ainuüksi tuisus ja tormis. Ah, nii hea on ilmas elada, kui on veel midagi olemas, mille pärast võib kas või oma hinge ja südame välja nutta! Issand jumal, mis peaks küll inimene peale hakkama, kui poleks enam niisugust tuisku ja tormi, niisugust kolmenurgalist platsi ja keset platsi laternat ega voorimeest oma hobusekronuga! Siis ei oleks inimesel ilmas enam midagi teha, vaid siis oleks veel ainuke pääsetee: surm. Indrek istus siin puutrepil hulk aega ja ta istus nõnda, et unustas niihästi voorimehe kui ka tema hobuse. Aga kui ta viimaks tõusis, nägi ta, et voorimees könutab oma hobusega endiselt laterna all. Ja ta läks otseteed voorimehe juurde ning istus saani. Aga kui see pukis ümber pöördus ja temalt küsis, kuhu peab sõitma, siis tundis Indrek tema silmapilkselt. Ja ilma et ta oleks sõnagi lausunud, tõusis ta uuesti saanist, jättis voorimehe tema hobusega sinna paika ja põgenes, nagu oleks ta mõne mõrtsukaga kokku sattunud. Voorimees hüüdis talle midagi järele, mida Indrek tähele ei pannud, ta andis isegi hobusele piitsa, aga selle jalad olid nii kanged, et ta liigutas piitsale vastuseks ainult saba ja kõrvu. Seks ajaks aga, kui voorimees lõpuks ka tema jalad liikuma sai, oli Indrek juba tuisus ja tormis kadunud, kuna ta ise pomises: „S… kool, ei ole ilusaid rõivid ega kedagi!“ Ja selle ilge vanamehe ning tema senku pärast oli Indrek niikaua seal trepil istunud, et külm vapustas juba kogu keha! „Jooksma peaks,“ mõtles ta, „aga linnas ei joosta, linnas käiakse ainult. Oleks nüüd veel linna kuma paistel lagedal väljal, siis ta näitaks, kuidas sooja peab tegema; aga nüüd ei aita muud, kui peab vist koju minema, sest muidu ei saa sooja, muidu ei saa…“ Silmad virvendasid, pea käis ringi, jalad kaotasid nagu ikka enam ja enam kindluse. Kodu pääses ta veel hooviväravast sisse, tähendab, kell ei võinud veel kümme olla. Aga õhtusöök oli läbi — see oli esimene, mis Vainukägu talle ütles, kui ta küsis, et kus ta küll käinud. Aga Indrek polnud kuski käinud, mitte kuski, tal oli ainult külm, hirmus külm ja tahtis magada.
„Lao mulle riideid peale,“ ütles ta Vainukäole, kui ta oli juba sängis, „lao mulle kõik peale, mis kätte saad, külm võtab mu muidu ära.“
Ja vaga Vainukägu laduski. Aga ta tegi rohkemgi, sest jumal oli andnud talle nõukad meeled. Jumal oli andnud talle tahtmuse saada hingekarjaseks ja oli ka andnud talle taibu, et mõista: hinge võib karjatada ainult keha kaudu; hinge võib karjatada pükstepressimisega samuti kui palvelugemisegagi, veel pareminigi. Sellepärast ei pannud ta testamendile ja lauluraamatule viimasel ajal kuigi suurt rõhku, aga püksiviigi eest hoolitses ta endist viisi. Kui nüüd Indrek nii väga oma külma kaebas, siis jooksis ta kohe lähedasse apteeki ja tuli sealt mingisuguste pulbritega tagasi. Kustki nõutas ta ka kannutäie palavat vett ja laskis Indrekul seda rüübata, niipalju kui vähegi läks. Ise aga talitas aina sängi ümber, kohendas ja seadis, et oleks kõik ilusasti ja korras, nagu õieti õmmeldud püksi triip, kui ta on õieti triigitud.
„Ära sa seda karda, et me külmast võitu ei saa,“ rääkis Vainukägu ise. „Külmast saame me võitu küll, kui midagi muud juurde ei löö.“
Ja saidki külmast võitu, aga palavik jäi mitmeks-setmeks päevaks. Polnud küll teine niisugune, et kipuks tapma, aga ammugi mitte niisugune, et võiks midagi süüa või katsuda üles tõusta. Polnud parata, Indrek pidi lamama. Ja kui ta viimaks sedavõrt toibus, et tõusis sängiservale istukile, siis tundis, et jõud on sootuks läinud, et kondid on liha alt imelikult välja tulnud ja tunduvad seest tühjadena. „Nagu linnuluud,“ mõtles ta endamisi, katsudes teravaks muutunud jalasääri.