Tõde ja õigus V/XIII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XII
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare
XIV

XIII.

Samal ajal, kui vanemaid muljus mure nende laste pärast, muutusid lapsed aina rõõmsamaks, nagu oleks vanemate mure laste rõõmu seemneks. Tiinagi muutus päev-päevalt rõõmsamaks, nagu külvaksid Vargamäe vanad ka tema jaoks rõõmuseemet. Indrek polnud linnas kunagi kuulnud, et Tiina laulaks, ta isegi ei teadnud, kas ta laulda oskab, aga Vargamäel hakkas ta kuulma tema lauluhäält, esiteks ühes Elli häälega, aga pärast ka üksinda. Oli see ilus hääl? Sellest Indrek ei mõtelnud, sellest ei tulnud meelde mõtelda. Õieti ta ei kuulnudki seda kui Tiina laulu, vaid kui midagi, mis elustas mälestusi, sest ka ükskord ammu oli Vargamäel laulnud kaks häält. Jah, siis olid Liisi ja Maret laulnud, ning nagu pärast selgus, nad laulsid endid mehele. Hakkavad ka Tiina ja Elli endid mehele laulma?

Aga see oli ükskõik. Peaasjaks jäi, et Vargamäel hakati laulma, hakati häälitsema, nagu polnud tehtud mitmel-setmel aastal. Esiteks laulis Elli, siis hakkas laulma ka Tiina, ja kui nemad olid juba küllalt laulnud, tegi ka Oskar oma suu lahti — hõiskeks, hüüdeks, varsti aga pikemaks joruks, mis muutus aegamööda tüdrukutele kaasaaitavaks lauluks. Laul sai Vargamäel peaaegu nagu kurjaks tõveks. Sest kui Oru Karla kuulis, kuidas Mäe noored laulavad, ütles ta kord oma pojale:

„Eedi, kas kuuled?“

„Tüdrukud laulavad,“ vastas Eedi.

Poisi sõnades ja hääletoonis tundus äkki rohkem aru, kui isa seda tänini tähele pannud. Sellepärast ütles ta:

„Eks sa ei tee ka oma suud lahti?“

Aga Eedi lõi kahtleva pilgu isale, sest ta arvas, et see nokib teda muidu niisama.

„Kuuled, Mäe Oskar laulab tüdrukutega kaasa, kas sa ei tahaks ka?“

„Tüdrukud ei taha mind,“ ütles Eedi.

„Sa pead ise mees olema, ega tüdrukud muidu taha,“ õpetas isa. „Pead enda paremini riide panema — saapad jalga ja rätiku ilusasti kaela, tüdrukud armastavad seda.“

Eedi kuulas ja pidas nähtavasti aru, et mis isa sõnadest arvata. Aga paari päeva pärast sündis ometi selline ime, et kui Mäe noored häält tegid, siis ei saanud ka Oru Eedi muidu, kui tegi oma suu lahti. See tuli talle endalegi nii ootamata, et ta peaaegu pidi ümber vaatama, kes karjub nii valju häälega. Kuid varsti ta harjus sellega ja siis võis kogu Vargamäe kuulda, kuidas häälitses Oru Eedi.

„Ei tea, mis selle meie poisi arusse on läind, see on korraga hõiskama hakand,“ rääkis ema murelikult, nagu peaks tema poja hõiskamine kuulutama midagi kurja.

„Meie poiss hakkab meheks saama, mis muud,“ vastas Karla Idale. „Ega ta’s ometi alati või selleks tossiks jääda, mis ta tänini olnd.“

„Mis head sest võib tulla, kui laps hakkab meheks saama,“ ütles Ida, „sest Eedil on ju alles lapse aru.“

Aga Karla oli poja muutusest teises arvamuses. Temal tekkisid rõõmulikud lootused, nii et ta tõttas neist Pearulegi rääkima.

„Tüdrukud on nii mõnegi mehele täie aru pähä pand,“ ütles see, „ega hullu tea, ehk teevad ka meie poisist viimaks mehe. Ainult kui ta neile ligi peaseks, nii et ta õieti teaks, mis tüdruk on, seda oleks tarvis.“

„Las nad esteks healitsevad ja hõiskavad, loomadki tahavad enne healt teha,“ ütles Karla.

„Jah, poeg, las nad aga jaalitsevad ja jorutavad, kukuvad ja kudrutavad, ega muidu pesale minda,“ oli ka Pearu nõus.

Nõnda siis huikas Eedi nagu öökull Mäe noortele eemalt vastu. Aga tema huikeid ei pandud mikski. Ainult Tiinal tekkis eemalt-huikaja vastu mingisugune haletsev kaastundmus ja pisut nagu haiglane uudishimu ja huvi, sest temale meenus poissi kuulates tema oma noorus pikkade, igavate aastatega. Kui ta oleks sel ajal kuskil Vargamäel asunud, siis oleks ta ehk samuti huikama hakanud, nagu see tundmatu poiss seal aedade taga või lainetava rukki varjus.

Muide, sellest oma tundmusest Tiina ei lausunud Oskarile ja Ellile sõnagi, sest tema ei usaldanud üldse ühelegi hingele oma sisemusest midagi. Üheleainsale ta ehk oleks võinud midagi ütelda, aga see ei küsinud, see polnud temast põrmugi huvitatud ja nõnda võib Tiina kogu oma ea elada, ilma et keegi õieti teaks või taipaks, mis on tema elu.

Päevad kadusid naeru, nalja, hõiske ja lauluga, nagu oleks Vargamäe tõesti muutunud maapealseks paradiisiks, kuhu taevatähedki tulevad lõpuks puhkama, kui nad juba küllalt ülal säranud. Noortel ei tulnud nagu meeldegi, et lõpetad täna raske tööga ning et algad homme sellesamaga.

Tiinagi sai päevad otsa jõlkuda mööda tolmavat põldu äkke või rulli taga, kuna Oskar samal ajal tagus kesal kividele auke sisse. Vahetevahel kostsid sealt valjud paugud, nii et noorel märal kogu keha kargas hirmu pärast. Tiina polnud kunagi varemalt näinud, et noor keha võiks nõnda hirmu käes karata, ja see rabas teda nagu mõni ilmutus. Kas ka tema võiks nõnda võpatada? Mis paneks tema nõnda võpatama? Mis ajaks temale sellise hirmu peale? Ta ei teadnud. Aga iga kord, kui hobusekeha raputas hirmuvärin, oleks ka tema tahtnud kaasa väriseda. Elu poleks nagu õige elu, kui ei tunne sellist värinat.

Seda noore keha loomusunnilist hirmu Tiina võis tundma õppida ainult sellepärast, et meessuviline saabus alles sõnnikuveoks. See oli noor poiss, aastat kakskümmend viis, nagu Tiinagi, kasvult ei pikk ega lühike, ei kõhn ega paks, vaid üsna paras. Silmad sinakashallid, huuled paksud, hambad harvad, valkjad juuksed otse üle lagipea visatud, kogu olemuses midagi lohmakat ja jõhkrat, aga sellest hoolimata ometi päris kena ja meeldiv poiss. Tema silmatorkavaks iseärasuseks esimesest päevast peale oli see, et ta töötades viskas särgigi seljast. Pruuniks põlenud ja paiguti kestama löönud piht, rind ja käsivarred tõendasid, et mees ei tööta täna esimest päeva nõnda. Tervitades ütles ta järjekindlalt ja nagu eriliselt toonitades mitte „tere“, vaid „tervis“. See mõjus Vargamäel väga „vahvalt“. Oskariga jutule sattudes küsis poiss varsti, et kus ümberkaudsed poisid treenimas käivad, sest üksi on ju nahkne, hulgakesi hubasem, just nii — hubasem, sest ka see kõlas „vahvalt“. Oskar ei saanud esimesel silmapilgul arugi, millest jutt, aga kui Ott — nõnda oli poisi nimi — jõudis rekordideni, siis oli korraga kõik selge. Aga siin läheduses polnud spordiringi, lähemas linnakeses küll: seal võisteldi ja sealt sõideti ka mujale võistlema.

„Kui kaugel see siis on?“ küsis Ott.

„Kilomeetrit kakskümmend viis, kolmkümmend,“ vastas Oskar.

„See maa on ju ainult nuusata!“ hüüdis Ott.

„Muidugi, kui rattaga,“ arvas Oskar.

„Peremehel on ju ratas,“ ütles suviline.

„Ei, peremehel ei ole,“ vastas Oskar.

„Noh, siis noorel peremehel,“ irvitas poiss.

„Noor peremees oma ratast võera kätte ei anna,“ ütles Oskar.

„No tohoo, tont!“ hüüdis Ott, nagu kuuleks ta jumal teab mis olematut asja. „Mineval aastal olin kusagil suviliseks, seal sõitsin peremehe rattaga isegi viiekümne kilomeetri tagant linna.“

„See pidi küll mõni vana loks olema?“ küsis Oskar.

„Ei, otse tuliuus,“ vaidles poiss vastu. „Just kevadel ostetud, et oleks võtta, kui tarvis tuleb.“

„Võib olla,“ lausus Oskar kahtlevalt, „aga meil küll niisukest ratast ei ole. Ja minu arvates ei saagi niisukest olla, sest ükski ratas ei pea kuigi kaua vastu, kui igamees temaga võib sõita.“

„Mis mehed ja rattad teil siis siin on?“ küsis Ott nagu imestudes. „Te peaks minema Hollandisse, seal alles näeksite: igaühel on ratas jalge vahel ja kõik peremehe poolt.“

„Olete teie Hollandis käind?“ küsis Oskar.

„Mina mitte, aga teised inimesed, ja nemad teavad,“ ütles Ott. „Minu üks sõber oli seal ja teine käis Taanis, vaat’ kus alles rahvas elab!“

„Kõik võib olla,“ arvas Oskar. „Meie siin saame vaevalt iseendale hargi jalge vahele ja seegi suuremalt jaolt võlgu.“

„Võlgu võiks minagi osta, aga keegi peaks käemeheks hakkama. Peremees võiks,“ rääkis Ott.

„Kes tahab sellega jännata, võib ju sisse lennata,“ ütles Oskar.

„Miks kohe sisse lennata?“ küsis poiss imestunult. „Mina ostan palgaga, mis peremehe käes sees, ja peremees peab selle kinni, aga kui palka enam ei ole, mis siis peremehel sellest. Ega siis peremees saa mind sundida, et ma tema juures ratta tasa teeniks, milles siis tema süüdi on? Temal ei ole miskit süüdi. Mina võin ju mujale minna ja seal ratta tasa teenida. Ja kui ei saa, siis võtku ratas tagasi, muud õigust ei ole, või kannatagu, kuni ma raha saan. Praegu ostavad ju kõik nõnda. Sest milleks kohe välja maksta, kui võlgu saab. Nüüd pole enam endine aeg, kus pidi olema alati raha näpus, nüüd on usaldus. Inimesed usaldavad üksteist, selle poolest on praegu hoopis vahvam elada. Ja kuhu see inimene läheb või mis ta teeb? Enne pistis Venemaale, kuhu nüüd? Ei kuhugi. Meie maa on kitsas ja politsei kui hagijas sul jälgi mööda kannul. Ei lähe sa omagi rattaga kuhugi, võeraga ammugi mitte. Sõidad, teed oma tuuri ära ja tuled tagasi. Ja oma rattaga oled veel hooletum kui võeraga. Tõsi jutt! Mina olen võera rattaga palju hoolsam kui omaga. Omaga pole ju vastutust, aga võeraga on, sellepärast. Noor-peremees, te võiks korraks minuga proovi teha, küll te siis näete. Andke oma ratas ühekski väikseks sõiduks minu kätte. Uskuge, te ei kahetse. Mina olen spordimees ja ei peta. Sest, kes ajab sporti, see ei saa petta. Sport teeb inimese korralikuks ja ausaks. Seda võib näha Inglismaal. Praegu on üsna kindel, et kui sakslane oleks sama kange spordimees olnd kui inglane, siis poleks ilmasõda tulndki. Mõistate, peremees, ilmasõda oleks jäänd tulemata, kui sport oleks olnd kangem, ja teie kardate oma ratast proovikski minu kätte anda.“

Nõnda seletas suviline jalgratta, maailmasõja ja spordi vahekorda suure veendumusega, sest ta oli seda kuskilt lugenud, raadiost või asjatundvalt inimeselt kuulnud. Nii et kahelda polnud siin midagi.

Vargamäe Oskar muigas ja lausus endamisi: „See vend oskab hambasse puhuda,“ kuid ometi hakkas tal süda sees pikkamisi nõrkuma ja ta juba mõtles, et noh, korraks võiks ju ratta ta kätte anda, kui näeb, mis mees ta üldse on.

Ja nägigi. Mees oli kui mees muistegi, käristas sõnnikut tõsta ja ka kive vankrile veeretada ning sealt hunnikusse tõsta. Aga laulda ei armastanud, seda mitte. Tõsine inimene ei laulvat nüüdsel ajal, vaid ajab sporti. Laul olevat naljavendade ajaviide, aga sport nõuab täit meest ja täit kuraasi. Tõsisemad naisedki jätavad nüüd laulu ja lähevad üle spordile. Loetagu lehest, mis sünnib Inglismaal ja Ameerikas. Endisel ajal inimesed võistlesid lauluga, nüüd astub kõikjal asemele sport.

Ott ütles nimelt kõikjal, mitte igal pool, ja see oli palju mõjuvam ning usaldustäratavam kui vanad kulunud sõnad. Kõigepealt äratas see usaldust Ellis, aga vähehaaval ka Oskaris, ainult Tiina kuulas noormeest, nagu ei kuulekski ta midagi või nagu ei mõistaks ta kuuldust ainustki sõna. Sass ütles millalgi poisi juttu kuulates:

„Linnas lähevad need asjad üsna hulluks, ei meie tea siin sest veel ühti.“

„Küll jõuab otsaga siiagi,“ ennustas Ott suurustavalt. „Mina kas või ise hakkan Vargamäel instruktoriks.“

Ja seda ta oleks ehk võinudki, kui asjad oleksid arenenud endise hooga ja endises kaares. Aga varsti juhtus midagi, mis muutis kogu seisukorra ja vahekorrad. Saabus päev, kus Ott hakkas Oskarilt tõsiselt ratast peale ajama. Kui see ikka veel kõheles, ütles suviline nokkivalt:

„Te ju ise niikuinii kuhugi ei sõida, teil on liim kodus.“

Oskar ei taibanud kohe, millele Ott sihtis, ja sellepärast täiendas see oma ütlust, jätkates:

„Peremees, ärge nüüd mind katsuge lolliks teha, mina tunnen nooti, kui asi puutub tüdrukutesse.“

Nüüd läks Oskar üleni punaseks ja ei teadnud, kuhu oma silmad panna, sest teine oli jõhkralt selle paljastanud, mida tema ise ehk vaevalt nagu loori taha aimanud.

„Mis tüdrukutest te räägite?“ küsis ta viimaks kobamisi.

„Räägin ainult ühestainsast,“ naeris Ott, „räägin teie mannist.“

„Minul pole mingit manni.“

„Noh, kui veel ei ole, siis saate ta,“ rääkis Ott, „mina teda teilt üle lööma ei tule, peremehel on eesõigus.“

„Kui mina teist aru saaks,“ hakkas Oskar.

„Jätke sõprade vahel tühi lori!“ hüüdis Ott. „Kui te aru pole saand, milleks siis see punastamine? Tunneme! Aga mina arvan, teie ei hakka temaga õigest otsast peale. Ta on ju linnatüdruk ja linnas aetakse neid asju teisiti. Linnas pole enam moodis laul, vaid sport, mõistate,“ naeris poiss lõpuks laia lõuaga ja tegi käega mingisuguse liigutuse.

Oskar kuulas peaaegu ammuli sui. Mitte et tema poleks selliste kõnekäändude ja võtetega varemalt tuttav, vaid et neid tarvitatakse praegu tema enese, eriti aga Tiina kohta. Millegipärast see riivas teda hingepõhjani. Ta pöördus kõrvale ja ütles pahaselt:

„Jätke niisuke keel! Mina ei saa sellest aru ja ma ei tahagi sellest aru saada.“

„Ma pole ju veel midagi öelnud,“ vastas Ott, „ma andsin teile ainult head nõu, et linnatüdrukutega peab käpa külge lööma, see meeldib neile.“

„See hea nõu pidage iseendale,“ vastas Oskar peaaegu juba ärritatult.

„Ka seda võib,“ lõõpis poiss vastu, „aga te kahetsete, pidage meeles.“

„Mida ma peaks kahetsema?“ küsis Oskar.

„Ma löön ta teilt üle, veame kihla,“ suurustas Ott. „Sest pole midagi, et teie olete peremees, mina sulane.“

„Inimene on tõepoolest napakaks läind!“ hüüdis Oskar nüüd.

„Kas annate oma ratast mulle sõita või ei?“ küsis poiss otsustavalt.

„Ei mõtlegi enam anda,“ vastas Oskar samuti. „Kes teistest inimestest nõnda räägib ja neid nõnda kohtleb, see ei hooli ka võerast rattast põrmugi.“

„Oleme rääkind,“ ütles poiss ähvardavalt. „Ei saa ratast sõita, siis võib tüdrukutele sõidu sisse teha.“

„Vaadake, et teile enesele sõitu sisse ei tehta,“ ütles Oskar.

„Minule? Kes teeb? Peremees? Maksku kuupalk ette, lähen jalamaid,“ ütles Ott.

„Leidub peale peremehe ehk ka teisi sõidutegijaid,“ arvas Oskar nüüd, „ja see sünnib juba ilma palga ette või tagant järele maksmata.“

„Ohoh! Asi hakkab järsku huvitavaks minema!“ katsus Ott üleolevalt naerda.

„Küllap hakkab, kui vaja on,“ vastas Oskar, ja nõnda seks korraks lõppeski. Aga meeste vahel jäi salavimm hõõguma.

Siitmaalt peale Ott muutis äkki oma käitumist tüdrukutega. Kui ta varemalt polnud neist peaaegu väljagi teinud, siis nüüd pööras ta kogu oma tähelepanu neile, Tiinale silmatorkavamalt, Ellile viisakamalt ja tagasihoidlikumalt. Juba mõne päeva pärast sai ta nii kaugele, et oli Tiinal käsitsi kallal, kus selleks leidus vähimgi võimalus. Ja igakord, kui see sündis, või kui Ott ajas Tiinaga oma laia juttu, tõmbus Elli kuidagi nagu siil kerra, muutus vaikseks ja sõnakehvaks, peaaegu tusaseks, nagu oleks temale millegagi liiga tehtud. Tiina oli endiselt lahke ja naerul, aga paar korda Oskar märkas tema silmis pisaraid.

„Mis teil on?“ küsis poiss tüdrukult.

„Ei midagi, niisama omad asjad,“ vastas Tiina.

„Ma mõtlesin, et Oti pärast,“ lausus Oskar.

„See muidugi ka… kiusab,“ ütles tüdruk.

Sellest oli küllalt. Kui Ott järgmine kord oma tegelikkude naljadega asus Tiina kallale, nii et see tal käes vingus, astus Oskar ligi ja ütles:

„Jätke Tiina rahule, ta ei taha, et te teda nõnda käperdate.“

Seda Ott oli nagu oodanudki. Ta pöördus löögivalmilt ümber ja küsis:

„Kust teie seda nii hästi teate?“

„Teil on ju omal silmad peas, näete, Tiina nutab,“ vastas Oskar.

„Ta nutab hoopis sellepärast, et teie me asja segate,“ ütles Ott irvitades. „Ja mis on teil sellega üldse pistmist? Teie pole ju veel Vargamäel peremeheks.“

„Aga minust saab Vargamäe peremees ja sellepärast ärge tülitage teisi inimesi,“ ütles Oskar suure iseteadvuse ja uhkusega.

„Ootame ära, kas saab,“ hüüdis Ott, „aga seni, Tiina, oleme Vargamäel vabad.“ Ta mõtles uuesti käed tüdruku külge pista, kuid nüüd astus Oskar vahele, öeldes vihaselt:

„Kas siis tõesti muidu ei saa, kui peab käsitsi kallale minema?“

„Ei, tõesti mitte!“ hüüdis Ott, nagu oleks ta just seda oodanudki, ja tahtis rusikaga Oskarile lõua alla anda. Aga see oli kaitseväes pisut rusikavõitlusega tutvust teinud ja sellepärast oskas ta kõrvale põigelda ning omalt poolt Otile müksu küljekontidele anda, nii et see tuikuma lõi. Peale seda mindi käsitsi kokku ja pekseti teineteist, nagu saadi. Varsti oli mõlemal näos verd. Viimaks Oskar virutas oma vastase maha, aga see haaras tal silmapilkselt jalust kinni ning nüüd veeresid nad nagu kaks kiskjat, kes lõhuvad teineteise keha küüntega. Õieti ütelda kehad olid mõlemal alles terved, aga särgid olid silmapilguga närudeks muutunud. Teadmata, millega asi oleks lõppenud, kui mitte Tiina poleks tuppa joosnud ja peremeest kutsunud. Sass saabus, hea tümikas käes.

„Poisid, mis see peab tähendama?“ küsis ta.

Aga poisid ei teadnud esiotsa muud, kui vabanesid teineteisest, ajasid end maast üles ja jäid tolknevate särgiräbalatega seisma, mõlemad lõõtsutades, Oskar tõsisena, Ott irvitavana, nagu oleks tehtud rumalat nalja.

„Mis siin lahti on?“ küsis Sass.

„Ott tikub Tiinale kallale,“ ütles Oskar isale.

Aga nüüd sündis midagi hoopis ootamatut. Niipea kui Oskar oli need sõnad ütelnud, avanes lähedane aidauks — asi sündis nimelt aida juures —, sealt astus välja Elli ja ütles, ilma et keegi oleks temalt midagi küsinud:

„Ott ei teinud ju Tiinale midagi, mis ta tühja piriseb. Ma olin ju aidas, kuulsin kõik. Oskar ajab muidu tühja juttu, tema ei või ju kannatada, kui keegi Tiina peale vaatabki.“

Kõik seisid nagu löödult — kolm meest ühe tütarlapse ees, sest Tiina oli toa juurde jäänud. Kangestus kestis ainult mõne silmapilgu, siis ütles Sass:

„Kas kuuled, Oskar? Ja teie, Ott, pidage oma käed teistest inimestest rahu, Elli tunnistust pole mul vaja, mul on omal silmad ja kõrvad peas. Aga kui te ehk selleks seda teete, et minema saada, siis palk ootab toas.“

Ütles, pöördus ümber ja läks toa juurde, kus viskas kaika pinumaale.

„Tõbras niisuke!“ kiskus Oskar südametäiega läbi hammaste, nagu seda tema isa armastas teha, aga võimatu oli mõista, keda ta tõpraks nimetas. Ott püüdis üleolevalt kogu janti naljana näidelda ja kirus:

„Mehele ei teinud suurt vigagi, aga särgi tossu võttis välja. Õnneks oli vana tükk seljas.“

Elli seisis aidatrepil ja katsus naeratada, aga tema hallides silmades ja tuule- ning päikesepargitud näos ilmnes rohkem piinlikkust ja nõutust kui naeru.

Toas Maret päris Tiinalt aru, mis aida juures õieti sündinud, ja see katsus asjakäiku jutustada, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja, sest rääkimist takistas peaaegu närviline nuuksumine. See kestis veel siiski, kui Sass aida juurest tagasi jõudis ja tuppa astus.

„Tänavu oleme endile õige põrgu majja saand,“ ütles Sass.

„Kulla, pai peremees, mina pole selles mitte süüdi,“ nuuksus Tiina vastu, omal nina nurgas, nagu oleks ta alles lapseohtu.

„Süüdi või mitte süüdi, aga põhjuseks olete ometi, et poisid nagu koerad teineteise turja kinni kargavad,“ vastas Sass. „Muidugi, see Ott näib ka paras vemmal olema, sihukest pole mul juba ammugi olnd.“

„Ta ei anna mulle rahu,“ kaebas Tiina, kelle nutt pikkamisi vaibus.

„Küll ta nüüd annab,“ lohutas Sass, aga endal olid hoopis teised tagamõtted. Neist rääkis ta alles siis, kui jäi Maretiga üksinda.

„Kuule, eit,“ ütles ta, „meie peaks oma sulase ja tüdruku mõlemad minema küütima.“ Ja kui Maret talle küsivalt otsa vahtis, jutustas ta, mis aida juures olnud ning kuidas Elli Oti eest välja astunud.

„Vanamees, sa ajad mulle hirmu peale!“ hüüdis Maret. „Mis selle Elli arusse siis on läind?“

„Poisi suur suu ja hea hakkamine meeldib, mis muud,“ arvas Sass. „Eks näe, mis pärast tuleb. Aga kui ma sulle õieti oma arvamist ütlen, siis on see ju kõik sellepärast, et Indrek mineval sügisel siia tuli. Mul läks kohe süda nagu raskeks, kui sa ütlesid, et ta koju tulnd ja sauna isa juurde mõtleb jääda.“

„Aga kuhu ta siis, vaeneke, pidi minema,“ ütles Maret nagu vennale armu paludes.

„Ega ma siis seda pole öelnd, et ta ei oleks pidand tulema,“ vastas Sass. „Muidugi, kui tulla tahtis, siis pidi ta tulema ja mina pole mõelnd seda sugugi takistada, ma ainult ütlen, mis mu süda siis tundis, kui ma kuulsin, et tema tahab sauna jääda. See oli niisuke tundmus, nagu mõne puusärgi tegemise juures. Teed ühte, ei tunne midagi, teed teist, süda ei tunne ka midagi, aga hakkad kolmat tegema, siis ei saa kordagi höövliga lükata, et poleks tundmust, nagu hööveldaks iseoma südant. Nõnda oli mul kiriku juures mõnikord. Ja kui ma kraavile läksin ja nägin, kuidas Indrek oma valge ja kõhna kätega labidat turbasse vajutas, siis oli mul ka natuke samasugune tundmus, ning ma mõtlesin, et vana veri hakkab Vargamäele tagasi valguma, mis see küll peaks tähendama? Noh, nüüd hakkab juba selguma, mis see tähendab. Aga ega me veel kõike tea, mis meid ootab, me alles algame suve ja Vargamäe elab õieti ainult suvel.“

„Jah, ennevanasti olid need kõige hirmsamad riiud ja kohtukäimised ikka suvel,“ ütles Maret.

„Elli tuleb aidast tuppa magama tuua,“ ütles Sass, „sest kui ta Tiina ja Oskariga väntas, mis ta siis veel seal teeb.“

„Temale võiks aseme tahakambri panna, see oleks kõige parem,“ arvas Maret ja lisas siis: „Aga mis Tiinaga saab?“

„Tema tehku ise, mis tema tahab,“ arvas Sass, kuid Maret ütles selle vastu:

„Selle peaks ka aidast tuppa tooma, oma poisi pärast nimelt.“

Nõnda otsustasid vanad noorte saatust ja veel samal õhtul sai Elli käsu tagakambrisse üle kolida aidast, kus ta polnud veel üle paari nädala maganud. Kui ta emalt selle käsu põhjust küsis, vastas see:

„Te lähete seal hulgakesi naginasse, isa ei taha seda.“

„Aga me magame ju Tiinaga kahekesi, teised meie juurde ei pääse,“ vaidles Elli vastu.

„Mis te veel Tiinaga kahekesi magate, kui sa juba isale käid tema peale kaebamas,“ ütles Maret.

„Aga mul oli ju õigus, et…“

„Rumal laps,“ rääkis ema vahele. „Kui sa ometi ise märkaks, kui rumal laps sa alles oled!“

Aga kui Elli läks aida juurde oma asju korjama, vaatas Tiina hirmunult tema tegevust ja küsis:

„Kas mina pean üksi siia jääma?“

„Nagu näha,“ vastas Elli pirtsakalt.

Seepeale Tiina läks nagu suur patune toa juurde ja ütles Maretile:

„Perenaine, lubage, et mina tulen ka aidast ära kambri magama.“

„Seda ma tahtsingi teilt küsida, et kas te ka ei tahaks aidast ära tulla,“ vastas Maret.

„Aga muidugi, perenaine, ma olen teile selle eest nii tänulik,“ ütles Tiina.

Aga Ott, kes seda toimingut oli muigega pealt vaadanud, ütles järgmisel päeval Ellile nelja silma all:

„Kas vanad kartsid, et viin tütre ä’ä?“

„Teenija pärast on siin majas suurem mure,“ vastas Elli pilkavalt.

„No mitte kõigil,“ vastas Ott.

„Pooltel ometi,“ kinnitas tüdruk.

„See ainult nalja viluks,“ ütles poiss.

„Või nalja viluks,“ osatas Elli.

„Ah te ei usu?“ küsis Ott. „Ärge olge ometi nii laps, Elli! Te olete ju palju noorem kui tema. Pealegi on ta kuiv, nii et krõbiseb.“

Sellest oli küll, et noorel tütarlapsel kogu nägu naeratama lööks ja silmi ilmuks häbelik sära. Algas esimene aimus suurest õnnest, mis tabab mõnikord inimesi.