Tasuja/VI

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

VI

Ähkides jõudis Jaanus oma koorma ja seltsiliste — Emmi, hobuste ja Tarapitaga üksiklase koopa juurde, kus ta ikka veel uimase Oodo pehmele murule asetas. Prohveti-Pärdile seletas ta lühidalt, mis sündinud oli.

Vanamees katsus veidi junkru pead ja liikmeid, kadus siis koopasse ja tuli varsti tagasi, käes läbipaistva märjukesega täidetud klaasike. Selle klaasikese suud hoidis ta Oodo nina ees. Kui minestanud poisile märjukese hais ninasse oli tunginud, hakkas ta kohe liigutama, tõmbas korra sügavasti hinge ja lõi silmad lahti.

„Ta ärkab elusse!“ karjatas Emmi ja haaras rõõmutuhinal kahe käega venna ümbert kinni.

„Oh sa pai Oodokene!“

Oodo vahtis laiul silmil veel pooluimaselt kõiki neid, kes tema ümber seisid, ajas enese istukile ja näis järele mõtlevat.

„Ega sa palju häda saanud, kulla vennake?“ kuulas Emmi osavõtlikult ja silitas venna põske.

Junkur vahtis imestades õe otsa ja pomises:

„Mis häda, millal ma häda sain?“

„Kui… kui see rumal täkk su seljast maha viskas.“

„Eks ole häbi,“ pilkas eremiit sõbralikult, „noor rüütel laseb enese maha visata ja unustab säherduse teotuse nii ruttu! Õige rüütel leinaks säärase häbi pärast eluaja.“

Nüüd alles hakkasid junkru segamini raputatud ajud selgima, selgides kanget vahtu peale korjates. See vaht oli kärsitu viha, mis nüüd nagu kuiv kasetoht äkisti põlema süttis. Junkur kargas jalule, tõukas õe karedalt eemale ja kärgatas välkuvail silmil:

„Mis häbi mul peab olema? Kelle ees? Teie, närude, ees? Kui ma tahan, saate kõik piitsa nagu koerad: tulge siis häbistama. Ja — oh, kui mul see saadana täkk käes oleks, kes mu maha viskas, küll ma teda materdaksin! Pihuks ja puruks peksaksin, et ta mu jalge ees kärvaks. Siis ma naeraksin. Oota, kurjategija, oota, oota, küll ma su veel kätte saan!“

Junkur kiristas hambaid ja raputas ähvardavalt rusikat; siis sattus ta pilk Jaanusele, kes pahase ning veidi põlgava näoga teda silmitses, ja nüüd süttis ta viha selle vastu leegitsema. Sammu ette astudes, rusikaid ja pead ette sirutades seadis ta enese võitlusvalmilt Jaanuse ette ja karjus:

„Mis sa, loll, mind vahid? Talumats, koeranahk! Sinu see häbematu täkk oli, ja kui ma teda kätte ei saa, siis lasen sinule piitsa anda.“

Jaanus tõmbas kulmu kortsu ja vahtis, silmad põnevil laiali, teisele silmi.

„Vahi, vahi, koer! Armust ma sulle kord nahatäie kinkisin, aga nüüd pead sa ta kätte saama.“

Jaanus surus sõrmed pihku ja astus, näost kahvatu, ka sammu ligemale, rind rinna vastu.

„Katsu sa mind puudutada! Ja kui sa ennast veel kord lossihoovis näitad, siis lasen su koertel lõhki kiskuda, et sust muud järele ei jää kui su kerjuse kaltsud…“

Sellega lõppesid seks korraks junkru ähvardused, sest lähemal silmapilgul välgatas Jaanuse käsivars ta silmade ees, laksatav lops pani ta põse punetama, keele tarduma ja jalad tuikuma. Emmi karjatas ehmatuse pärast ja eremiit kiskus Jaanuse eemale, tasa temale öeldes: „Poiss, mõtle, mis sa teed! Tahad sa ennast meelega hukatusse saata?“

Jaanus seisis kui sammas, tummalt ja mahalöödud silmil.

Oodo aga tormas kiriseva ähvardusega: „Küll ma tasun!“ oma mära juurde, hüppas selga ja kihutas kodu poole. Emmi jäi esmalt nõutult seisma ja vahtis hirmuga vennale järele; siis palus ta tasakesi eremiiti, et see aitaks teda sadulasse. Vanamees tõstis ta hobuse selga, andis talle ratsutid kätte ning ütles:

„Nüüd ole hea laps, Emmi, katsu, et sa Oodoga ühel ajal lossi jõuad, ja räägi isale tõtt. Püüa ära pöörata õnnetust, mida tige poiss võib sünnitada.“

Emmi noogutas tummalt pead, pakkus jumalagajätmiseks vanamehele käekest ning ütles kartlikult Jaanuse poole piiludes:

„Jumalaga!“

„Jumalaga!“ vastas see järsult, ilma et kordagi silmi oleks üles tõstnud.

Emmi ergutas hobust ja ruttas vennale järele.

Jaanus ei liikunud paigast, vaid vahtis kohkunult, üksisilmi kaugenevale kujukesele järele. Poisi südamesse tikkus salasammul kahetsus ja pahameel iseenese üle. Kahetsuse hääl sosistas tungivalt: „Sa oled kergemeelselt suure varanduse ära raisanud. Parem järk su elust on otsas, sa ei näe sõpru enam iialgi…“

Prohveti-Pärt uuris natuke aega poisi näojooni, pani siis käe ta õlale ja ütles lahkelt:

„Noh, noor sõber, kas jääd mulle veel seltsiks või ruttad ka kodu poole?“

Jaanus äigas käega üle otsaesise ja kohmas: „Koju, muidugi koju.“

„Kuule, sul on nüüd muidugi vähem ajaviidet, sest et sa enam lossi ei või minna, — või lähed ja palud andeks?“

„Ei lähe.“

„Ja sõbrad jätad maha?“

Jaanus kehitas õlgu.

„Noh, vaata, siis tule vahel minu juurde. Sa oled mu meelepärast. Ma õpetan sulle kõiksugu tarkust ja vehklemiskunsti. Kas tahad?“ Jaanus tänas lubamise eest ja tegi minekut.

Ta häbenes vanamehe ees oma äkilise teo pärast.

„Ütle mulle puhtast südamest,“ küsis eremiit veel viimaks, „olid need sõbrad sulle tõesti armsad?“

Jaanus pühkis jälle käega üle otsaesise, vaatas siis selgel silmal vanamehe otsa ja vastas järsku: „Jah, olid, kuid mina ep olnud nende vääriline. Ei kõlba talurahval lossisakstega sõprust pidada.“

„Vaat’ see on targasti öeldud. Ega sa siis ka liiga ei kahetsegi?“

„Mis sest arutada? Mis läinud see läinud. Jääge jumalaga! Pean minema hobust taga otsima.“

Eremiit, kellele otsekohese viisiga poiss tõesti meelepärast oli, surus lahkesti tema kätt.

„Ja minu juurde tuled?“

„Tulen küll, kui lubate.“

„Ja varsti?“

„Niipea kui mahti saan. Head päeva.“

Jaanus läks. Vanamees vaatas talle järele ja pomises iseeneses: „Sellest poisist tahan ma veel midagi teha.“

Siis läks ta koopasse.