Tõde ja õigus III/X
X.
Aga poodnik polnud ainuke väitleja, ainuke küsija. Kõik väitlesid, kõik küsisid, igaüks oma arusaamise kohaselt. Isegi raamatud, mida Indrek päevade ja nädalate kaupa lugenud, aina väitlesid, aina küsisid ja sihtisid ning juhtisid sinnapoole, et kõik, mis olemas, peab kaduma, peab varem või hiljem kokku langema, sest ta on läinud ajast ja arust, on saanud minevikuks. Päevpäevalt lehed ei teinudki muud kui teatasid, kus kõneldud, kus miitingut või mingit ülemaalist kongressi peetud uue nõudmiseks, kus streigitud, segadust sünnitatud, lõhutud, võimudele vastu hakatud, politseinikku peksetud, sandarm tapetud või midagi muud erakordset toimetatud, mis sihitud maksva korra vastu. See sõi pikkamisi meelerahu, hävitas tasakaalu. Ei tahtnud lõpuks keegi enam midagi õieti teha, ei tahtnud kavatseda ega pikema aja peale midagi ette võtta, sest kõik olid kuidagi erevil, nagu lennus. Aina oleks kõndinud paigast paika, seisatanud siin tänavanurgal, kuulatanud teisel, kus kaks kolm inimest ninapidi koos, vaadanud ratsanikkude liikumist, mis toob majade vahele kapjade plagina kõleda kaja, astunud kuhugi sisse, et ajada mõni sõna juttu, kuulda uudiseid ning uuesti välja.
Isegi loodus oli nagu kaotanud tasakaalu. Alles paar päeva tagasi teatasid lehed maasikaõitest ja maasikaist, mis valminud sügissoojuses, kui äkki leiad hommikul värske, puhta, helevalge ja kerge, nagu udusulise lume. Teda on langenud igale poole — katusele, korstnaservadele, kolletanud puulehtedele, postide otsa, aedadele, põõsastele, rohule, tänavakividele, kõnniteedele, kust ta kõrvaldatakse luudadega. Oled üllatatud, isegi nagu erutatud, ajad ruttu riided selga, tõttad välja, et kõndida selle helendava ime keskel, tunda tema karget hingust, aga sa pole jõudnud õieti veel mõnutsema hakatagi, kui kõik tuhmub, vesistub, poristub ja ainult veel kusagil põhjapoolse katusekallaku kättesaamatus kõrguses näed seda, mille pärast tõttasid tänavale. Isegi seal pole tal pikka iga, sest päike tõuseb kõrgemale ja katusetorud hakkavad sorisema igavat sügiselaulu. Läind! Kõik on möödas! Võid minna uuesti tülpinult koju või tallata rahutult poriseil tänavail, nagu teed seda ehk homme ja tunahommegi.
Kui astuda „Rahva Sõbra“ toimetusse — ja sinna kui ka teiste lehtede toimetusisse astuvad nii paljud päevpäevalt — siis vastatakse seal harjunud kombel: „Eks näe, mis toovad homsed pealinnalehed. Aga liigub, liigub.“ Ja nad krabistavad oma tänaste pealinnalehtede kallal, loevad, arutavad, tõlgivad või kirjutavad muidu ja kiruvad nagu ühest suust: „Siin ta nüüd on! Hea tükk, hea mõte, aga kirjutada ei saa, tsensor ei luba, tõmbab maha. Ei maksa paberit määridagi, teda asjata raisata. Peremehe varandusest kahju.“
„Kes ütleb, et see on peremehe varandus?“ küsib Joosua, see kollakate lokkidega, kes kaldub päevpäevalt aina pahemale poole. „Kui kõik hakkavad üle võtma, siis võtame meie ka. Üldine kommuuna, sest selleks ta lõpuks läheb ometi.“
„Ei, va vennas,“ vastab talle teise laua äärest eraomanduse kaitsja Sillamäe, „neid päivi sa niipea ei näe. Enne tuleb kodanline revolutsioon, mis annab isiklise vabaduse ja kui pursuid selle kõigile kindlustanud, alles siis hakkame kommuuna poole tüürima.“
„Sa arvad, et kõik läheb nagu Prantsusmaal?“ küsis Joosua.
„Kõik läheb, nagu on läinud igal pool,“ vastas Sillamäe suure veendumusega, sest tema pidas end ajaloos väga tugevaks. „Ajalooseadused on kõikjal needsamad.“
„Seda muidugi,“ oli Joosua nõus. „Seadused on needsamad, aga, kulla-vend, seadustest astutakse ju igapäev üle, meie isegi astume. Kirume tsensori ja kus saame, teeme talle ninanipsu. Sul endalgi varastati lahtise akna kaudu uus ülikond peaaegu seljast ära.“
„See on teine asi, sest ma olin niiöelda pidutujus ja aken jäi lahti,“ vastas Sillamäe.
„Ja sa arvad, et kogu rahvas, ütleme, kümme, viiskümmend, kas või sada miljonit ei või sattuda pidutujusse, mis? Sa unustad massipsühholoogia.“
„Ja sina arvad, et kogu rahvas, see sinu viiskümmend, sada või tuhat miljonit ronib teise viiekümne, tuhande või biljoni aknast sisse, kui see magab pidutujus, ning varastab sada või triljon miljonit ülikonda?“ küsis Sillamäe.
„Miks mitte,“ vastas Joosua. „Üks miljon magab pidutujus ja teine miljon ronib pidutujus aknast sisse ning asutab füsiokratismi, kapitalismi või lihtsalt kommunismi.“
„Kõige lihtsam, kui anarhismi,“ ütles Sillamäe.
„Miks siis kohe anarhismi?“ küsis Joosua tõsiselt.
„Kuis siis mitte anarhism, kui miljardid ronivad teiste miljardite akendest sisse ja varastavad nende püksid, nii et mõni „Rahva Sõbra“ toimetuseliigegi peab püksata ilmuma toimetusse.“
„Kaks märkust, ainult kaks märkust sulle, armas ametivend,“ vastas Joosua. „Esiteks — esimene miljard on juba ammugi teisel miljardil võtnud mitte ainult püksid ja saapad jalast, vaid ka kuue seljast ja temal on sellepärast mitmed püksid, mitmed saapad, mitu kuube. Teiseks — palun mitte isiklikuks minna, sest mina pole kelleltki ühtegi paari püksa ega ühtegi kuube võtnud.“
„Mina ka mitte,“ vastas Sillamäe, „aga miks sa siis tahad minule oma miljonid kaela saata, keda ma ei saa varguse pärast pulkade taha pista?“
„Ma pole ju tahtnud,“ vaidles Joosua vastu.
„Kuidas pole tahtnud?“ küsis Sillamäe. „Kui sinu kümned ja tuhanded miljonid hakkavad üle võtma, nagu sina ütled, arvad sa, et nad siis jätavad minu või sinu endagi vahele? Usud sina tõesti, et kui tänini ülemine kümme tuhat on ülekohtuselt jaotanud, on võtnud endale, ütleme, kümned püksid ja kümme kuube, nii et paljud peavad sellepärast käima niiöelda püksata ja särgiväel, usud sa tõesti oma sügavamas südamepõhjas, et sinu kümned ja sajad miljonid, kes tulevad üle võtma, jaotavad õiglasemalt?“
„Jah, mina usun seda,“ kinnitas Joosua. „Mina usun, et rahvas kui niisugune, narod kak takovoi, armastab õiglust ja nõuab õigust ja et…“
„Siis pole sul ajaloost aimugi!“ karjus Sillamäe ärritatult, kargas laua tagant püsti ja raius pahema käega õhku, sest tema oli pahema käe mees. „Kuula, mis mina sulle ütlen: rahvas kui niisugune pole kunagi õiglust armastanud, pole kunagi teadnud, mis on õigus, ta on otsinud ainult paremat söödamaad, nagu rohutirtsuparv, ja minu- ja sinusuguse üksiku on ta alati pannud oma pöidla küüne alla, nagu teeb seda mõni saunaeit oma vanamehe hallivatimeestega veel tänapäevgi.“
„Ja teeb väga õieti,“ vastas Joosua, „sest tähtjas pole üksik, vaid hulk.“
„Mis loom see hulk siis on, et temal on niisuke õigus??!“ karjus Sillamäe. „On see mõni uus jumal? Ja kes on see üksik, et teda hulga sekka ei arvata? Ütleme nõnda: meid on kümme. Kui võtta sellest üheksa, siis see on hulk ja üks on üksik. Aga kui võtta kaheksa, kas siis ülejäänud kaks on üksik, kelle võib panna pöidla küüne alla? Või on ka kuuel õigus seda teha neljaga, mis sa arvad?“
„Muidugi on,“ vastas Joosua endastmõistetaval toonil ja näoilmel.
„Aga siis võib ju kümme miljonit panna miljoni ja sada miljonit kümme miljonit pöidla küüne alla. Veel enam — kuuskümmend miljonit võivad lömaks litsuda nelikümmend miljonit ja sina nimetad seda õigluse armastuseks, õiguse nõudmiseks. Mis siis on lõpuks sinu rahva armastatud õiglus ja õigus, mis ta on? küsin ma.“
„See on looduseseadus, mis valitses juba sauruste ajal,“ vastas Joosua.
„Aa!“ hüüdis Sillamäe nüüd võidurõõmsalt. „Tähendab, ikkagi seadus, ikkagi ometi seadus!“
„Ja muidugi, vennas, seadus mis seadus, kuid niisuke, mille põhjal sajamiljoniline rahvas astub varem või hiljem ajalooseadusest üle, hüppab kas või pärisorjusest otseteed kommuunasse,“ seletas Joosua.
„Või monarhismist otseteed anarhismi, kui see sada miljonit talitab meie Joosua pea järele,“ lisas Sillamäe juurde ning siit algas varieeruv mõttekäik uuesti ja vaidlus võis kesta lõpmatuseni, ilma et kuigi palju oleks hoolitud loogikast või õiglusest ja õigusest, mida ühelt poolt miljardiline rahvas pidi nii väga armastama, teiselt poolt aga tarvitama ainult tapalavana, täitaprina, kuna täi aset täidab inimene. Tundus, et kui õiglus ja õigus tõepoolest peaksid kusagil asuma, siia mitte seal, kus nende pärast kõige ägedamat lahingut lüüakse. Samas arvamuses näis olevat ka kolmas toimetuseliige, kes ütles lõpuks vaidlejaile:
„Teil on muidugi mõlemil õigus, aga mis te arvate, kas ehk minul pole ka pisut õigust, kui ma palun rahu, et võimalik oleks tööd teha?“
Sellele vastuseks hüüdis neljas mees teisest toast läbi lahtise ukse:
„Selleks pole sul, va vennas, mingit õigust, sest sina oled üksik ja nemad on hulk. Nemad hoiavad kokku.“
„Meie just ei hoiagi kokku!“ hüüdis Sillamäe vastu.
„Aga mis te siis kahekesi nii ühel nõul vaidlete?“ küsis neljas teisest toast. „Tingimata hoiate kokku. Teie mõlemad tahate oma sadat miljonit või miljardit pookida, ainult te ei jõua otsusele, kuidas seda oleks kõige kasulikum teha. Päris kindel, et kui ülevõtmine tuleb, siis meie Kuruga jääme kõigest ilma, sest meil poleks aega, teeksime tööd, kuna aga teie…“
„Neil poleks ka aega, nemad vaidleksid,“ vastas Kuru teise toa mehele. Sellega olid kõik nõus ning nõnda võidi päevakorras edasi minna — lehti krabistada, kirjutada ja tsensorit siunata, kes ei lase midagi läbi.
Aga Viljasoo, kes ka oli vaidluse ajal toimetusse ilmunud värskeid teateid hankima, ütles, et temal pääsenud suuremalt osalt kõik läbi, isegi Paasi „Orav“, ainult et ta lõpus, kus orav pillub lustikalt saba, lisanud omalt poolt juurde: „nagu noor, ebakas tüdruk.“ Sellest olnud küll, sest nüüd öelnud tsensor kohe, et lool on hoopis teine siht. Ühesõnaga — riigialuste õõnistamisest pole haisugi, niipea kui on tegemist noore, edeva tüdrukuga. Selline oli tsensori mehelik veendumus ja nõnda oli Viljasoo ennustus täide läinud, et noored tüdrukud päästavad Indreku „Orava“.
Toimetusest lahkunud, Viljasoo avaldas ka oma arvamust „kommuuna“ kohta, leides, et ideaalsemat ilmakorda ei saa üldse olla, sest seal muretsevad kõik ühe eest, kuna aga sel ühel pole mingit muret. Mitte kui mingit! Nad ütlevad: üksik peab hulga käes hukkuma. Aga kas üksik üksi ei hukku? Hukkub ju, eks. No mis nad siis räägivad ja süüdistavad hulka. Üksik hävineb nii või teisiti, pääseb ainult hulk, sellepärast on hulk kõik, üksik mitte midagi. Nii et siiamaani on kõik korras. Ainult üks häda, üksainus häda: kommuuna ideaalne kord ei hakka, ei kõlba tema elukutsele.
„Sest mis on kommuuna?“ küsis Viljasoo ja vastas ise: „See on niisike (Viljasoo ütles „niisike“, kui asi oli tähtjas) ettevõte, kus ükski ei või öelda, see on minu, vaid kõik peavad ütlema — see on meie. Selge, eks? Ülevõtminegi ei tähenda muud, kui et minu asemele pannakse meie, sest ega varandus ilmast kaduma saa, ainult et endise mina asemel saab tema omanikuks meie. Noh, ja nüüd võtke mind kui kirjastajat. Mis te arvate, kas leidub selles või mõnes teises eesti linnas inimene, kes astuks ülevõtmise silmapilgul minu uksest sisse ja tahaks põrandal, laual ja toolidel vedelevate raamatute kohta sõna „minu“ asemele „meie“ tarvitusele võtta, lühidalt — kas keegi tahaks hakata minu raamatuid ühes võlavekslitega üle võtma? Mis te arvate, kas leidub kogu ilmaski niisikest inimest?“
„Raske öelda,“ lausus Indrek, et midagi lausuda.
„Mis? Raske öelda?“ küsis Viljasoo ja kirtsutas Indrekule näkku vaadates nina, nagu kahtleks ta tema arus. „Niisikese inimese võiks ehk leida ainult Seevaldist, mitte mujalt. Aga vististi sealgi ei ole. Ei ole üldse niisikest! Mõistate? Ja kujutlege nüüd, et täna-homme hakatakse üle võtma, kõige pealt muidugi lõbumajad, siis monopolid, tubakakauplused, riideärid ja nõnda edasi, kuni kõik võetud. Noh, ja mina? Mis pean siis mina tegema? Sest kindel on, mina ei tule kellelgi meelde. Hea küll, kleebin uulitsanurgale suurte tähtedega kuulutuse, et seal ja seal kirjastus ühes raamatulaoga üle võtmata. Aga kindel on, et ka see ei huvita kedagi, nii et mina istun ainuüksi oma raamatuvirna otsas ja jään kommuunast välja. Jään tingimata välja. Ühesõnaga — olen ideaalse ilmakorra jätis. Kuid pange tähele, see pole kõik. Ütleme, et sünniks ime: mind võetakse üle, minu raamatud jagatakse kommuuna liikmete vahel. Noh, ja siis? Arvate teie, et keegi hakkaks minu raamatuid lugema? Mitte miski hinna eest. Sest milleks lugeda veel raamatut, kui kõik juba üle võetud ja ideaalne kord maksmas? Milleks? küsin ma. Muidugi, raamatute lugemise võiks sunduslikuks teha, nagu saunas käimise, aga see ei päästaks mind, sest öelge ometi, milleks peaksin ma veel kirjastama, kui elame niikuinii juba ideaalses ilmakorras? Kelle vastu ma veel agiteerin, kelle vastu ässitan? Ei, teate, niipea kui ülevõtmine on lõpetatud ja kommuuna valmis, siis olen mina oma raamatutega kõige tarbetum loom maailmas. Mind pole siis enam mulle endalegi vaja. Nii et sellest te võite nüüd näha, kuidas ka kõige ideaalsemas ilmakorras isegi kõige korralikum inimene võib muutuda vanaks koluks.“
„Tähendab, ideaalses ilmakorras võiks inimene veel ainult iseenda lõbuks kirjutada,“ arvas Indrek.
„Kuidas saab inimene iseenda lõbuks kirjutada, kui tal pole enam põhjust teistele väänata?“ küsis Viljasoo. Aga Indrek ei teadnud, kuidas seda saab, ja sellepärast vastas Viljasoo ise, öeldes: „Kui kõik on ideaalne, siis kaob lõbu kirjutamiseks. Mõnikord arvan isegi, et ehk ei taha siis enam hästi eladagi. Ainult see lohutab mind pisut, et oleks kena vaadata, mis teeb siis tsensor ja mis teevad teised temaga. Ainult tema pärast võiksin ma veel edasi kirjastada ja aina niisikesi asju, mida tema on pidanud kogu eluaeg kustutama. Ja siis loeksin talle ette ning küsiksin tema arvamist, nõnda teeksin ma. See oleks veel ainukene trööst ja lõbu ideaalses ilmakorras.“
Nad olid jõudnud maja ette, kus asus Viljasoo. Jumalaga jättes pidas ta Indreku käe harilikust kauemaks kinni, et peaaegu südamlikult seletada:
„Näete, noormees, niisike on inimese elu, kel on tulevikku sihitud põhimõtted. Põhimõtted võivad hävitada inimese, s. t. üksiku inimese, aga hulgale on nad suureks toeks, sellepärast peavadki olema põhimõtted.“
Selle isaliku õpetusega läks Indrek oma teed ja Viljasoo oli temaga väga rahul, sest ta oli saanud oma arvamisi avaldada ja teda oli kuulatud, kuna harilikult ükski kuulata ei taha, vaid kõik aina rääkida. Indrek aga, kes ühe sõõmuga niipalju suuri mõtteid alla neelanud, tundis üksi jäädes, et süda läheb hirmus vesiseks ja tal tõusid nii elavalt silme ette need imelised hapud kurgid, mida koeramamma annab lõunasöögil kotlettide või seaprae kõrvale. Nõnda ei võinud ta kuidagi kiusatusele vastu panna ja seadis sammud sinnapoole, liiatigi kus tal helises rõõmusõnum kõrvus, et tema „Orav“ tsensori poolt lubatud ja ilmub.
Lõunasöömine oli parajasti täies hoos ja mõlemad toad peaaegu otsani rahvast täis. Koer oli käimisest rinnutu, seisis, jalad harkis, keset esimest tuba ja lõõtsutas kõigest hingest, punane keel suust pikalt ripakil väljas. Perenaisel endalgi olid higipisarad otsaesisel. Indrekut nähes kutsus ta selle kolmandasse väiksesse tuppa, mis võeti tarvitusele ainult hädakorral või kui kedagi millegi pärast taheti eraldada.
„Las nemad jooksevad ka vahel,“ ütles perenaine tütarde kohta, kui ta ise tõi Indrekule lõunasöögi ja istus veidikeseks tema juurde oma jalgu puhkama. Muidugi, istumise peapõhjuseks polnud jalad, vaid hoopis midagi muud, sest peagi küsis perenaine Indrekult, kas ta ehk pole kohanud vanahärra Bõstrõid. Ja saanud eitava vastuse, rääkis:
„Mõelge ometi, siin pole ta ka käinud. Kas saate inimesest aru, lusikas nõnda lauale visata, ära minna ja mitte enam tagasi tulla, mitte enam nägu näidata? Olen arutand ja arutand ja siis tuli mul äkki midagi meelde. Tema rääkis mulle nimelt hirmu peale ajamisest. Noh, ja nüüd ta tahabki mulle hirmu peale ajada. Temal on nimelt väga õrn kõht, sest ta ise on õrn, ja nüüd rikub ta oma õrna kõhtu halva toitudega. Tema muidugi teab, kui hästi mina tema kõhtu tunnen ja kui väga see on mul südame peal. Noh, ning nüüd ta rikub teda minu kiuste. Mõistate? Rikub iseoma kõhtu teise inimese kiuste. Ja uskuge, mina armastan tema kõhtu rohkem kui tema ise, selles ongi see asi. Öelge, andke ometi nõu, mis ma pean tegema, sest mõelge ometi, surmakuulutused ei aita enam, miski ei aita enam, ta ei tule, ei näita nägugi.“
„Saadaksite talle ehk lõunasöögi koju,“ arvas Indrek. „Viiksite ehk ise.“
„Arvate, et see aitab?“ küsis perenaine. „Usub ta siis, et mul on tema kõht tõesti südame peal?“
„Ehk usub,“ ütles Indrek.
„Annaks jumal!“ ohkas perenaine.