Kümnis

Allikas: Vikitsitaadid
Pieter Brueghel noorem, "Kümnisemaksmine" (u 1617-1622)
Bengt Nordenberg, "Kümnisekogumine Skånes" (1865)

Piibel[muuda]

  • Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: "Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga,
21 ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks,
22 ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks. Ja kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist."
  • Seisma jäädes palvetas variser endamisi: "Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner.
12 Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan."
13 Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: "Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!"



Proosa[muuda]

  • Kes nägi, mismoodi ta oma naist vaatab, pidi vägisi mõtlema, et kas see mees pole mitte peast soe. Oleks võinud arvata, et nad alles kurameerivad, selle asemel, et vastavalt ootusele asuda jumalatööd tegema ja välja teenima oma 550 dollarit per annum - nii palju baptistid oma pastorile maksid ning lisaks võimaldasid talle tasuta elumaja, napivõitu kütuse ja kümneprotsendilise hinnaalanduse kõigelt, mis osteti baptistist kaupmehe poest, ja veel paarist poest, kus kõnekäändu mööda "anti papile, mis papi kohus". (Mõistagi oli ette nähtud, et heaks eeskujuks annab ta täpselt kümnendiku sellest kirikule tagasi.)


  • Kui toetaja kinkis mõnele vaimulikule ametikoha, siis oli see põhimõtteliselt nagu mõne restoraniketi frantsiisi kinkimine: siin on sulle kogudus, kogu oma koguduse liikmetelt sellist kümnist nagu suudad ja asu tegutsema.


  • Ignazio vaatab poes ringi ja ta mõtted kanduvad kaugele minevikku, hoopis teise aega ja kohta. Ta elas siis veel Bagnaras, kui Bourbonide vastu puhkesid rahvarahutused, mis viisid lõpuks Napoli vabariigi asutamiseni. Ka tol ajal oli mässukoldeid tekkinud kogu kuningriigi territooriumil ja palju inimesi oli saanud surma. Kuid tookord kasutati ülestõusu pigem isiklike võlgade ja veritasude õiendamiseks. Sageli polnud mõrvadel ja rüüstamisel vähimatki seost poliitikaga: pigem tulid need soovist maksta kätte vaenlasele - olgu selleks siis mõni ebameeldiv sugulane, varganäost talupoeg, kaval karjus või kümnise sissenõudmisega liiale läinud preester.
    • Stefania Auci, "Sitsiilia lõvid: Floriote perekonna saaga". Tõlkinud Cathy Laanela. Varrak, 2021, lk 178-179
Vikipeedias leidub artikkel