Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Lutheruse usu wäljalagunemine Eesti, Liiwi ja Kuramaal

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu
Matthias Johann Eisen

3. Lutheruse usu wäljalagunemine Eesti, Liiwi ja Kuramaal.

Kui Plettenbergi wõitude läbi Liiwi riigile rahu oli tulnud, wõis selgesti näha, kui kaugele nii hästi ordo kui waimulik seisus hukatuse teel edasi oliwad läinud. Priiskamine, prassimine, hooletus, laiskus, kiimalus, j. n. e. oliwad juba üsna igapäewased asjad. Sellepärast oli wäga hädasti waja, et parandus pidi tulema ja selge ewangeliumi walgus endist pimedust ja roojust kaotama. Preisimaalt, kus Lutheruse õpetus maad leidnud, jõudis ewangelium kõige esmalt Liiwimaale. Pommeri maakonnas oliwad 16 aastasaja hakatusel Johann Bugenhagen ja Andreas Knöpken wäikeses Treptowi linnas kooli asutanud, kus Liiwimaa, isiäranis Riia rikkamate wanemate pojad koolis käisiwad. Waewalt oli Lutherus 1517 Wittenbergis usku puhastanud, kui ta õpetus ka Treptowi kooli tungis ja nende mõlemate meeste südames, kes kooli eestseisjad oliwad, wilja kandwat maad leidis. See ei wõinud teisiti olla, et uus õpetus õppijatessegi mõjus, ja et iga aasta hulk noori mehi Treptowi koolist Liiwimaale tagasi tuliwad, sai uus õpetus pea tuttawaks neis perekondades, kel nimetatud kooliga tegemist oli. Kui 1521 wali katoliku piiskopp Erasmus von Manteuffel Lutheruse usu poole hoidjate tüli pärast ülemal nimetatud Treptowi kooli ära kaotas ja kooliõpetajad oma piiskopikonnast wälja ajas, tuli Knöpken Liiwimaa kooliõppijate palwe ja Melanchthoni nõu pääle Riiga, kus teda endiste kooliõppijate poolt rõõmuga wasta wõeti. Esiotsa õpetas Knöpken enesega ühes tulnud õppijaid edasi, laotas aga ühel hoobil ka wäljaspool kooli uut õpetust laiali. Ka täiskaswanud inimesed tuliwad tema õpetust kuulma, nagu linnakirjutaja Johann Lohmüller, kes kõige truuimaks uue õpetuse poole hoidjaks jäi. Knöpken korjas elawate kõnedega enesele Riias hulga sõpru ja laotas Lutheruse usku ikka enam laiemale, mis waimulikkudele meestele palju muret tegi. Kui keiser Karl V. seda lugu kuulda sai, andis ta 1521 naabriwürstidele ja walitsejatele käsu Riia pääpiiskopi walitsuse eest hoolt kanda. Et aga rahu armastaw wanadlane pääpiiskopp Linde, kes 1509–24 Riia pääpiiskopi toolil istus, Knöpkeni asjast suuremat wälja ei arwanud tulewat, ja seepärast õpetust õieti ära ei keelanud, oli wiimane pea nõnda palju uue usu armastajaid leidnud, et ta 1522 Peetri kirikus paawsti waimulikkude meestega awalikult usu pärast waidlema hakkas. Seesuguse awaliku asjade läbiwõtmisega sai kogudus Lutheruse usuga ja piibliga ikka enam tuttawamaks. Weel aastal 1522 nimetati Knöpken koguduse soowimise pääle Plettenbergi luaga Peetri kiriku õpetajaks. Ta pidas südant liigutawa ametisse astumise kõne ja tegi siis esimesena Lutheruse usu õpetajana Liiwimaal surmani tähtsat tööd. Ta suri 1539 ja maeti Peetri kiriku altari ette maha.

Kui Knöpken 1522 Riias esimese jutluse pidas, oliwad Riia nõumehed selle palwega pääpiiskopi Linde juure läinud, et ta uue õpetuse wäljalaotusel abiks oleks. Pääpiiskopp kui Liiwimaa kirikupää ei wõtnud seda palwet muidugi kuulda, waid tunnistas koguni Wolmari maapäewal 1522 iseäranis kangesti katoliku usu poole hoidja Tartu piiskopi nõudmise pääle Lutheruse õpetust ketseri õpetuseks. Kui sellegipärast Lutheruse õpetuse sõprade hulk igapäewaga kaswis, nimetas wanadusest nõrk pääpiiskopp Tartu piiskopi Johann Blankenfeldi oma abiliseks ja ametipärijaks. Ehk Blankenfeld ametisse astudes küll pidi lubama Riia linnale kõik endised õigused ja wabadused, kõige päält Lutheruse usu jätta, katsus ta ometi, kudas ial wõis, uue õpetuse laialelagunemist takistada.

Aasta hiljem kui Knöpken tuli Jakob Tegetmeier, kes siiamaale Rostokis õpetaja olnud, Riiga siin 1522 surnud wenna pärandust wasta wõtma. Juba tema esimesed kõned selge ewangeliumi õpetuse üle leidsiwad Riia koguduste liikmete südames, keda Knöpken äratanud, rohkesti maad; Tegetmeier pandi sedamaid Jakobi kiriku õpetajaks. Wägewate sõnadega kuulutas ta kõiki katoliku kiriku kõlbmata wiisisid ja awaldas kõike kahju, mis kirik sel kombel tegi. – Nüüd arwas alam rahwas, et ta oma poolt wana kirikut puhastada peab aitama ja läks wihas katoliku waimulikkude meeste wastu nõnda kaugele, et ta kirikutesse tormas, kujud wälja wiskas ja ära põletas, kõige kallimad kirkud tühjaks rööwis ja hauakiwid puruks peksis. Suures kitsikuses läkitasiwad katoliku waimulikud mehed sellepärast salaja kolm munka Wiini keisri juurde ja palusiwad kibedate kaebtustega abi. Et keiser Karl V. isi kodu ei olnud, andis keiserlik walitseja Wilipp käsu, et Riias kõik jälle wanale korrale säetagu, kui linn ei taha wande alla langeda. Aga riialased tundsiwad käsutoojad Dünamünde juures ära ja wõtsiwad wangi; üks neist heitis wangitornis Lutheruse usku. Ka mitmed Liiwima ordo rüütlid hoidsiwad uue õpetuse poole, nõndasama ka Riia komtur Hermann Hohte, kes kodanikkudele pika piitsa saatis (mis kuni uuema ajani Riias mustapääde majas alal hoiti), et nad sellega mungad, nunnad ja katoliku preestrid linnast wälja ajaksiwad. Seda kuuldes läksiwad katoliku waimulikud mehed suurel reedel 1523 kange ähwardamisega linnast wälja, aga tuliwad öösel salaja jälle tagasi.

Plettenberg oli uut usku siiamaale rahulikult päält waadanud, ometi oliwad kirikute rööwimised teda mõtlema pannud ja ta näitas ennast katoliku waimulikkudega Riia wastu ühendawat. Aga Lohmüller mõistis Plettenbergi meelt nõnda palju pöörda, et ta usu tülidega tegemist ei teinud, waid Lutherust paluda laskis, et ta rahwale uue õpetuse üle kirjutaks. Lutherus täitis hää meelega seda soowi, kirjutas 1523 „Riia, Tallinna ja Tartu sõpradele,“ manitses neid kindlasti Kristuse sisse uskuda, ligimesi armastada ja mõnda muud.

Kui pääpiskopp Linde 1524 ära suri, sai juba enne nimetatud Blankenfeld tema asemele, kes kohe kõwa katoliku walitsuse alustas ja Lemsalu ja Kokenhusi ewangeliumi usu õpetajad ametist lahti laskis. Plettenberg isi ei hoidnud uue ega wana usu poole ja tema järele tegi ka suurem hulk rüütlid. Plettenbergil oli uus õpetus küll meele järele, sest et see tema pääwaenlastele, piiskoppidele, surmahoobid andis, aga südames jäi temal ometi päris walgus wõõraks. Nõndasama wõttis ka suurem hulk ordo liikmeid ja mõisnikka hiljem Lutheruse õpetuse üksnes sellepärast wastu, et katoliku walitsusele otsa teha.

Riiast läks usupuhastus Tallinna ja Saaremaale. Aga Tallinnas ei wõinud uus õpetus rahulikul wiisil maad leida. Et see linn 1347 ordole oli müüdud, oli ordo tema pääperemees; Tallinna piiskopi all oliwad üksnes waimulikud mehed. Pea selle järele, kui Knöpken ja Tegetmeier Riiga tulnud, hakkasiwad ka preestrid Tallinna kirikutes Lutheruse waimus jutlust tegema ja kogudusi uue õpetusega tutwustama. Juba 1524 oliwad Tallinna siiamaalsed katoliku preestrid Tallinnas ewangeliumi õpetajateks saanud ja linnarahwas Lutheruse usku heitnud. Selsamal aastal pidasiwad siin ka endised kloostriwennad Lange ja Massien wanade kirikusääduste, isiäranis pattude andeksandmise kirjade müümise wasta kõnet. Seeläbi tõusiwad mitmesugused liikumised ja Harju ja Wirumaa talupoegade seas mässamised, nõnda et Plettenberg sõjariistadega 1525 wahele pidi minema.

Palju suuremat tormi tegi usu puhastus Tartus, kus selle pärast juba werd ära walati. Tartu oli üksnes piiskopi walitsuse all, kes walju käega kõik maha mõistis rõhuda, mis kirikule hädaohtu ähwardas tuua. Aga Aastal 1524 kinnitadi endine kõwa katoliku piiskop Blankenfeld Riia pääpiskopiks. Warsti pääle selle tuli weel selsamal sügisel Würtembergi mees Melhior Hoffmann Tartusse. See mees, kellel küll hää waimuand oli, aga kelle pää Toomas Münzeri waleõpetusest üsna waba ei olnud, tahtis Tartus esimene usupuhastaja olla. Et rahwas katoliku waimulikka mehi wihkas, süütasiwad Hoffmanni sõnad kangesti. Mõne nädaliga oli hulk õppijaid tema ümber koos ja juba 1524 tõusiwad linnas suured liikumised. Nüüd taheti piiskopi alamate poolt Hoffmann wangi wõtta, kelle sõbrad aga selle wastu paniwad, nõnda et uulitsal awalik wõitlus tõusis, kus juures neli kodanikku surma saiwad. Kui piiskopi sõjamehed lossi tagasi oliwad läinud, murti kirikud lahti, riisuti tühjaks ja põletati kujud ära. Wiimaks kutsusiwad Tartu rahwas Tallinnast sõjamehi appi ja wõtsiwad nende abiga piiskopi lossi ära. Tõusnud segaduste pärast pidi Hoffmann Tartust lahkuma; ta läks esmalt Riiga ja säält Wittenbergi, kus ka Lutherusega kokku sai. Tartu rahwas kutsus selle pääle auuwäärt Tegetmeieri Tartu, kes kohe ka palwet kuulis ja oma jutlustega uuesti rahu tegi.

Täiesti ilma wõitluseta sai ewangeliumi walgus Saaremaal walitsejaks. Selleaegne Saaremaa piiskopp Johann Kiewel hoidis isi uue usu poole ja tegi 1524 kohuseks, et Lääne ja Saaremaal õiged ewangeliumi õpetajad peetakse.

Nimetatud suurematest linnadest lagunes Lutheruse õpetus ruttu Eesti ja Liiwimaa wähematesse linnadesse laiali. Üksi Kuramaal läks usupuhastus pikkamisi, sest et sääl suuremad linnad puudusiwad, kus maal rändajad õpetajad seisukohta wõisiwad leida. Ka ei olnud Kuramaal mitmes kohas weel sugugi kirikuid, kuhu kogudus kokku wõis tulla. – Lätlastele ja eestlastele jäi Lutheruse õpetus sel ajal weel täiesti wõõraks, sest et Saksa õpetajad nende keelt ei mõistnud. Lätlased Liiwimaal, kus kaks kolmandikku jagu maad pääpiiskopi ja piiskoppide walitsuse all oli seisnud, saiwad ewangeliumi walgusega ehk pisut ennem tuttawamaks; aga Kuramaa lätlased, kus ordo suuremalt osalt üksi walitses, oliwad kirikust täiesti wõõraks jäänud ja uuesti paganate kombel elama hakanud. Mitmes koguduses ei ristitud lapsi enam sugugi. Eesti ja Läti teenijad, kes linnades laial elasiwad, oliwad ka „ewangeliumi wabadusest“ kuulnud, aga puudulise Saksa keelega seda mitte õieti mõistnud, ja sest tõusiwad siis mitmesugused segadused, mis wist ka eestlasi Eestimaal mässama wõis ajada. Esimene Läti õpetaja oli Riia Jakobi kiriku õpetaja Nikolaus Ramm 1524–40. See mees ei kuulutanud lätlastele mitte üksi Läti keeles selget ewangeliumi, waid walmistas esimese Läti keele lauluraamatugi. Esimese Saksa lauluraamatu kirjutas Riia linna jaoks Mattias Knöpken, Andreas Knöpkeni poeg, aastal 1561. Kindralsuperintendent Johann Fischer tõlkis kõige esmalt terwe piibli Läti keelde ümber, umbes 1690, Rootsi kuninga Karl XI. ajal. – Tartukeelne Uus testament tuli 1686. Tallinnakeelne natuke hiljem 1715 wälja. Terwe Eesti keeli piibel trükiti 1739.

Katolikkude ja Lutheruse usuliste soowimise pääle oli Plettenberg 1525 maapäewa Wolmari kokku kutsunud. Riia linnakirjutaja Lohmüller andis sellel koosolemisel maamarshalli Johann Plateni kätte ühe kirja, kus sees seda näidati, et piiskop piibli järele mitte walitseja, waid teenija pidi olema. Sellepärast olla ordomeistri kohus Liiwimaal piiskopi walitsusele otsa teha. Lohmülleri soowimise pääle tuli ka Tegetmeier Wolmari ja wõitis enesele wägewate jutluste läbi palju sõpru. Wolmari maapäewa ajal tuliwad Preisi uue hertsog Albrehti saadikud 1525 Wolmari, kuulutasiwad, et ordo ennast ilmalikuks riigiks ümber muutnud ja selle walitseja Albreht Liiwimaa sõbraks tahab jääda. Lohmüller, kes Riia saadik oli, kaebas selle üle, et Plettenberg wäga wähe usupuhastusel abiks on ja Riia ülemat walitsust, mis tema kätte pakutud, wastu ei ole wõtnud; temal (Lohmülleril) olla seepärast tahtmine linna Albrehti warju alla anda. Nüüd ei wiitnud Plettenberg Riia ülema walitsuse wastuwõtmisega enam aega. Ta kinnitas Riiale, kes usu puhastuse ajal ennast piiskopist täiesti lahti löönud, kõik wanad õigused, lubas temale uue usu pidamist ja tüki maad Kuramaal Babiti järwe ääres, sõitis selle pääle kui ainuke Riia ülem walitseja linna sisse ja tegi (1525) Kirhholmi maapäewa otsustele täiesti otsa, mis pääpiiskopi ja ordo wahel sagedasti tüli tõstnud oliwad.

Pääpiiskopp Blankenfeld, kes nüüd Riias ja Tartus kõige wõimuse kaotanud, oli ennast wiha pärast Wene ja Leedumaaga ühendanud, Wene tsaari Wassili Iwànowitschi saadikud Wastseliina lossi enese juure tulla lasknud ja neile kingitusi annud. Selleüle tõusis Liiwimaal nii paha meel, et wasallid pääpiiskopi ja Tartu piiskopi lossi ära wõtsiwad, pääpiiskopi Blankenfeldi ennast Ronnenburgis 1525 wangi paniwad ja teda poole aastat wahi all pidasiwad. Plettenberg kutsus selle pääle 1526 Ruhja uue maapäewa kokku, mis hiljem Wolmaris edasi peeti ja lõpetati. Ruhja-Wolmari maapäewal tõusis isiäranis Lohmülleri nõuandmise pääle soowimine, Eesti, Liiwi ja Kuramaad ühe ainukese ilmaliku walitseja walitsuse alla anda, nagu see Preisimaal sündinud, mis kergesti korda oleks läinud, sest et Tartu ja Riia piiskopikonnad sel silmapilgul ilma peremeheta oliwad. Aga selle nõu tegi Plettenberg tühjaks, kes ses usus, kelles ta sündinud oli, ka surra tahtis, ilma et keisriga tülisse oleks sattunud. Nõnda läks wiimane Liiwi riigi abi, ilmalik päritaw troon, kaduma, ja see läbis lagunes ordo pea ühest ära.

Ruhja-Wolmari maapäewa ajal tuli Melhior Hoffmann teist korda Tartu. Et ta oma kõnedega rahwast jälle rahutumaks tegi, kes warsti doomkirikusse ja doom-isandate majadesse tormas, lahkus ta pea selle järele jäädawalt Liiwimaalt, sest et ta oma kõnedest tõusnud segaduste pärast katoliku preestrite hirmu kartis. Ta olla Strassburgi wangitornis jälleristijana oma elupäiwi lõpetanud.

Mil kombel usupuhastus Kuramaale jõudnud, sest on ülepää wäga wähe teada. Usuõpetuse laialilaotamine sai sääl isiäranis see läbi raskendatud, et linnad sääl nii tähtsad ega omawolilised ei olnud kui Liiwimaal, ja seepärast ei wõinud õpetajad, kes rahwakeelt ei mõistnud, mitte nõnda kergeste elupaika leida. Siiski hakkas ewangeliumi walgus 1526 saadik ka sääl laiale lagunema ja esiotsa wähemates linnades ja suuremates külades maad wõtma. Aastal 1530 leidus Kuramaal juba seesugusid õpetajaid kellel kindel elukoht oli, ometi ei olnud maa weel üleüldse uut usku wastu wõtnud. Windawi komtur Wilhelm von der Pahlen on wistist kõige esimene ordo ametnikkudest, kes awalikult Lutheruse õpetuse poole hoidis. Wolmari maapäewal 1532 tegiwad mõlemad, katolikud ja Lutheruse usulised, selle sääduse, et igamees seda wõib uskuda, mis üle ta Jumala ees wastust wõib anda, aga ei pidanud kellegi usku teotama.

Plettenberg tundis ennast wanadusest juba wäga nõrga olewat ja nimetas seepärast 1533 ordo marshalli Hermann Brüggeni oma abiliseks, kelle kätte ta suurema hulga ordo talitusi andis. Ta suri Wõnnu kirikus altari ees Jumalateenistust päält kuulates 1535.