Kaja/1931/02/18/Metssea mälestuseks
| ||||||||||||
Uus näide sellest, kes hävitavad meil metsloomi.
[muuda]Eelmisest "Kaja" numbrist lugesime, et Paasvere metsas Virumaal on haruldane loom — mettsiga maha lastud. Meie kõik lugesime, kuidas see sündis. Metsas oli selle eluka jälgi leitud ja mõned olid teda ka oma silmaga näinud. Kohe oli hakatud jahte korraldama. Kolm esimest jahti polnud õnnestunud, kuid neljandal jahil, mis korraldati möödunud neljapäeval, 40 küti osavõtul, saadi metssiga kätte. Paasvere metsaülema kuul kustutas ta eluküünla.
Vististi paljudelegi kerkis kõike seda lugedes küsimus keelele, miks tehti sellele ainsale ja haruldasele metsloomale lõpp, miks ei lastud tal elada. Meil kurdetakse ju ikka ja alati, et meie metsad on metsloomadest tühjad, nüüd aga, kus saadi jälile, et meie metsadesse on ilmunud haruldaseks muutunud loom, nüüd võeti kätte ja hävitati ta ära. Ja missuguse visadusega, missuguse järeljätmatusega seda hävitustööd ette valmistati. Ei jäetud enne järele, kui saadi ots peale teha!
Nüüd ollakse nähtavasti rahul, sest nüüd pole eesti metsades enam metssigu.
Neid on küll mujal, kuid mitte Eestis. Meie naabritel lätlastel on Kuramaa metsades metssigu ja isegi ülikultuursel Prantsusmaal leidub neid, sest sest seal ei lasta neid viimseni ära tappa. Meie, eestlased, võime metssigadest aga vaid ajalehist lugeda, meie koolides ei saa õpetajad lastele jutustada, et ka meie kodumaa metsades elutseb niisugune elukas...
Aga ega see meie ainsa metssea hävitamine pole ainus sellesarnane juhus. Aasta või paar tagasi tapeti Virumaa metsades ühel samasugusel jahil mitu noort karupoega maha. Milleks see tarvilik oli, see jäi jällegi kõigile mõistmatuks.
Ja nii see meil sünnib. Meie metsameestel näikse otse taltsutamata tung olevat igat haruldasemat metslooma maha tappa.
Samal ajal seletavad aga needsamad metsamehed riigikogus jahiseaduse arutamisel, et vähematelt taludelt tulevat jahipidamise õigus ära võtta, kuna vastasel korral ei olevat meil jahiloomade siginemist loota. Samasugust juttu ajavad ka meie linnaerakondade mehed.
Et niisugustel juttudel vähematki põhja pole, et meie talumehed jahiloomade vähesuses süüdi pole, seda ütlesid põllumeeste esitajad meie linnahärradele juba riigikogus. See metssea jaht on nüüd üleliigne kord tõendanud, et põllumeeste esitajatel õigus oli.
Kui metsloomi tahetakse kaitsta, siis tuleb seda kaitset teostada eestkätt metsades. Niikaua kui sellele arusaamisele pole jõutud või ei taheta jõuda, pole meil metsloomade siginemist loota.
Ja miks ei oleks võinud näiteks see metssiga elada? Kellele ta kurja tegi?