Tarkade Klubi/jaanuar 2008/Metssigade tagasitulek
| ||||||||||||||
Kas olete kunagi mõelnud sellele, miks vanarahva juttudes ei kohta tegelasena kunagi metssiga? Seal on Reinuvader Rebane, kohtab haavikuemandaid ja võsavillemeid, karugi esineb tihti, kuid metssiga ... lihtsalt pole. Isegi mitte negatiivse tegelasena.
Milles asi? Tähelepandamatuks selline loom ju inimesele kindlasti ei jää, arvestades tema lembust käia meie põlde toiduotsinguil segi pööramas. Tegelikult on metssiga paljude rahvaste juures olnud lausa austusobjekt, Rooma ajalookirjutaja Tacituse kohaselt ka aestide juures. Seda tuhande aasta vanust märget aestidest peavad paljud eestlaste esmamainimiseks.
Tegelik põhjus, miks meil metssea kohta isegi hellitusnime pole, on ilmselt selles, et 17.–19. sajandil toda looma Eestis polnud. Ta oli siit kadunud: üleküttimise, hundirohkuse ja külmade talvede tõttu. Ajaks, mil meie rahva ärksamad pojad hakkasid rahvasuust jutte üles tähendama, oli metssiga rahva mälust juba kadunud.
Tema naasmisest on möödas vähem kui 100 aastat ja nüüd liigub metssigu Eesti metsades juba 16 000. Sarnane lugu käib kobraste kohta. 100 aastat – kuigi looduse jaoks üldjuhul lühem kui silmapilk – polegi nii lühike aeg.
Selle numbri kaanelugu püüabki vaadelda, milline võiks Eestimaa loodus sajandi pärast välja näha. Ennustamine on teatavasti tänamatu töö ning kaelkirjakuid Pika Hermanni jalamile meile keegi ei luba, kuid kõigi ekspertide jutust koorub välja üks – inimese võimuses on palju muuta.
Viimase 50 aastaga on inimene kogu maakera väljanägemist muutnud rohkem kui kogu oma varasema eksisteerimisaja vältel kokku ja seda peegeldab ka kaart, mille leiate selle ajakirjanumbri lehekülgedelt 46 ja 47. Milleks kõigeks inimene veel suuteline oleks, kirjeldab uudis leheküljel 10.
Nii et see, millisena näevad Eestimaad meie lapselapsed, ei tulene tingimata looduses toimivatest seaduspärasustest, vaid otsustest, mida me ise pidevalt langetame. Sel teel pole vaid üks ristmik, millel tuleb otsustada, kummale poole pöörata. Pigem pole sirget lõiku nähagi, kõik on üks ristmike rägastik.
Looduses ei muutu saja aastaga üldjuhul just palju. Kuid seda siis, kui miski teda ei sega. Nagu tõestab metssigade juhtum, suudab peale inimeste küllalt kiiresti loodust muuta ka kliima. Kuna see praegu soojeneb, võime oodata ulatuslikumat võõrliikide sissetungi. Tegelikult on see juba alanud, nagu tõestavad kalurite võrku jäänud eksootilised kalad või külmaõrnade kartulimardikate ägenev pealetung.
Kaelkirjakuteni on ehk veel aega. Või mine sa tea, maailm on ettearvamatu.