Rahvuskogu on valitud

Allikas: Vikitekstid
Lühiandmed
Pealkiri: Rahvuskogu on valitud
Allikas: Uus Eesti, 15. detsember 1936, nr. 340, lk. 4.

Rahvuskogu esimese koja valimiste tulemused selgusid kogu riigis esmaspäeva [14. detsembri 1936] õhtul. Kõigis 30 valimisringkonna jaoskondades häälte lugemine toimus õige ladusalt ja ruttu, nõnda et mõne tunni pärast olid andmed teada ka Tallinnas. Valimiskastide avamine ja äälte lugemine oli avalik. Selle juures viibisid mitte üksi lugemist toimetajad valimisjaoskonna komisjoni liikmed, vaid ka kandidaatide esindajad, samuti mõnelgi pool rohkesti kodanikke ja kandidaadid ise. Mingisuguseid korrarikkumisi ega nimetamisväärseid puudusi ette ei tulnud. Arvestades kogu valimiste käiku, alates kandidaatide ülesseadmisest ja lõpetades nüüd valimistulemuste kokkuvõtmisega, peab ütlema, et rahvas on uut valimisseadust päris õieti mõistnud ja temaga hästi hakkama saanud. Ka tühistamisele kuuluvate valimissedelite arv ei paista olevat suurem tavalisest. Nende hulgas on mõnel pool alla kriipsutamata antud valimissedeleid, mis laseb järeldada, et kas hääletamise ärevuses ja jaolt ses osas puuduliku selgituse tõttu unustati, et kandidaatide nimede järjekorral valimissedelil ei ole isikuvalimise juures mingit tähtsust, vaid et tingimata tuleb kriipsutada alla kandidaadi nimi,kellele tahetakse hääl anda. Kuid toonitame, ka seda puudust ei esine arvuliselt väga palju ja tehnilisest küljest on hääletamine toimunud kõigiti rahuldavalt, nõnda et midagi ei ole ette heita.

Veel vähem aga on täitunud mõnelt poolt lendu lastud kahjurõõmsad ennustused, et osavõtt Rahvuskogu valimistest pidavat igal juhul kujunema väga loiuks. Tegelikult kujunes asi just vastupidiseks. Maal ja osalt linnades on kohati hääli ära antud isegi rohkem kui endistel valimistel, ja ka keskmine äraantud häälte arv ei ole mitte madalam. Mõned linnad, nagu Tallinn ja Tartu, kus hääletusest osavõtjate protsent kujunes vähepoolseks, ei mõjuta üldpilti kuigi nimetamisväärselt. Harjumaal tõuseb hääletusest osavõtjate keskmine protsent umb. 60, mõnes vallas aga isegi üle 90. Saaremaal ja Petserimaal on hääli antud keskmiselt üle 70 protsendi. Viljandimaa valdades on hääletusest osavõtjate keskmine protsent 68 ja Tartumaal 60 ümber. Väga elav oli valimistest osavõtt ka linnades, nagu Põltsamaal 76,5 prots., Kuressaares 61 prots., Narvas ja Narva-Jõesuus ligemale 70 prots. ja Viljandis 63 protsenti.

Valimistulemused maal kui ka linnades näitavad vastuvaidlematult veel üht asjaolu. On teada, et mõned isikud ja ringkonnad, ridade vahelt ka mõned ajalehed püüdsid juba Rahvuskogu kandidaatide ülesseadmise eel tekitada meeleolu ükskõikseks ja eemale jäämiseks. Nad kombineerisid aga valesti, sest kandidaadid esitati kohe igal pool. Siis võeti neist ringkondadest appi teine vahend, mis pidi mõjuma surmkindlalt: püüti õhutada ja üles kutsuda, et rahvas boikoteeriks ja mitte ei läheks valima. Ka need soovid läksid nüüd tühja. Need üleskutsed olid rahva kõrvust mööda kõneldud ja üleskutsujad ise ajast maha jäänud. Seda näitavad valimistulemused. Rahva suur enamus tundis sügava veendumusega, et Rahvuskogu valimine on suur riiklik ülesanne, mis tuleb teostada ja kõik muusihilised keerutamised eemale tõugata. Loiduse ja boikoteerimise õhutajad ei saa ütelda, et nende soovid oleksid täitunud ka Tartus või Tallinnas. Siin on vähesel osavõtul oma eripõhjused. Tallinna kohta peab tunnustama, et naljanumbrite propageerimine ühes osas ajalehtedes jättis tõsised kodanikud külmaks ja ainus valitud kandidaat läheb siit Rahvuskokku vähema häältearvuga kui andis mõni vald oma kandidaadile, palju vähemaga kui mõnelgi kandidaadil oli soovitusallkirju.

Edasi selgub valimiste tulemustest, et seltskondlikud komiteed on suures enamuses oma töö teinud õieti ja rahva enamuse tahtmist tabades. Päris naeruväärsetek osutuvad lendlaused, mida mõnelt poolt lsti käiku juba varem kui ka valimistulemuste esimeste teadete saabumisel, nimelt, et “seltskondlikkude komiteede kandidaadid kaotavat”. Neist lendlausetest kõlasid välja halvustamise soovid, mis nüüd samuti vette on lanfenud, ja jääb ainult loota, et need soovijad nüüd ka suu ilusti vett täis võtaksid. 30 valitu hulgas on 21 kandidaati, kes olid üles seatud seltskondlike komiteede poolt kohtadel. Nende hulka on täie õigusega arvatud ka kaks valitud kandidaati (Jõgeva ja Kloostri-Paldiski valimisringkonnas), kes samuti olid seltskondlikes komiteedes ette pandud, kuid kus hääled langesid pooleks. Ka ülejäänud kandidaate ei saa suurelt osalt kuidagi seada seltskondlike komiteede vastaspooleks, sest mitte kusagil ei võtnud seltskondlikud komiteed endile monopoli, vaid paljudes kohtades isegi pidasid soovitavaks, et esineks rohkem kui üks kandidaat, eriti seal, kus oli raske ette näha, missuguse kandidaadi poole võiks kalduda hääletajate enamus. Seltskondlikele komiteedele olid vastaskandidaadid seatud üles ainult paaris üksikus kohas, ja seal on need ka enamasti valimata jäänud. Eks näita see ka vastupidisest küljest, et seltskondlikud komiteed olid valdavas enamuses täiesti õieti hinnanud oma valijate enamuse soove ja seisukohti. Sellepärast puudub igasugune alus seltskondlike komiteede tähtsuse ja töö mahategemisel mitte üksi nüüd, vaid ka tuleviku jaoks, kui nende tööd tarvis peaks minema.

Petserimaal ei täitunud vene rahvusest tegelaste kihutustöö, saada rohkem kohti kui esialgu taheti kokku leppida. Teatavasti oli seal kandidaatide ülesseadmise eel kohalike eestisoost ja vene rahvusest kodanike vahel kavatsusu asja nii korraldada, et kumbki pool esineb oma kandidaatidega kahes valimisringkonnas, mis oleks olnud sõbralik lahendus. See ei meeldinud aga mõnedele vene ringkondadele Tallinnas ja nende õhutusel seati üles vene kandidaadid kõigis neljas ringkonnas. Nüüd näitas hääletamine, et tegelikult saavad nad ikkagi ainult kaks esindajat.