Tõe ja õiguse pärast

Tõe ja õiguse pärast. Ühe vanakirjaniku kiri noorkirjanikule

V. a. härra Karl Ristikivi!

Eelkõige palun vabandust, et Teid üldse julgen tülitada. Selle põhjuseks on ainus asjaolu — ma tahan. Tahtsin juba paari nädala eest, kui Teie "Tuld ja rauda" lugesin, aga siis sain endast võitu, nüüd mitte enam. Nii et süüdistage ainult iseennast, kui mu kiri Teile ei meeldi, ja ärge kirjutage enam selliseid raamatuid, mis ajavad mind Teile kirjutama. Seega siis, minu kirja põhjus peaks selge olema — ilma kätt andmata ja ilma silma vaatamata.

Hoopis nigerikum lugu on sellega, mis ma kirjutada tahan. Minu seisukord oleks palju kergem, kui ma esineksin Teie arvustajana. Nõnda võiksin kõigepealt jutustada Teie raamatu sisu ja selle jutustuse ajal oleks mul mahti järele mõelda, mis seisukohast ma kõige mugavamalt iseoma sisu jutustusele võiksin läheneda. Ja et seda lähenemist paremini põhjendada, teeksin pikema või lühema teoreetilise sissejuhatuse, milles mainiksin üht või ,teist välismaist asjatundjat. See käitlus oleks tingimuseks sine qua non kui tahaksin Teid iga loomuliku tundmuse ja mõistuse vastu kas kiita või laita. Kui minu sõnad oleksid põhjendatud välismaise arvamusega, siis võtaksid kõik neid sula tõena, sest välismaa on meil soengu, kingamoe, karusnaha ja kunstkasuka suhtes a ja o. See maksab ühesuguselt nii rätsepate, kübarategijate ja näovõõpajate kui ka magistrite ja doktorite kohta. Teisitimõtlejaile olgu jumal armuline!

Jumala armu peaksite Teiegi vajama ja seda mitte ühel põhjusel. Esiteks, mis keelt Te kirjutate! Te poleks nagu kuulnudki, et meil on olnud ja on iga päev uuesti keeleuuendus. Ometi olete sootuks noor, kui uskuda Teie pilti. Miks pole Teid hukutanud uudsuse ja edevuse saatan? Imetlen Teie noore südame tundmust või varast aru, mis Teile ütleb, et uus sõna on mõisteline, kuju- ja pildivaene, sellepärast ilukirjanduses kondikavaks, mitte aga lihaks ja vereks. Aga luulelt otsime liha ja verd, teadlased eelistavad kondikava. Kunst teeb elavaks, teadus tapab.

Teiseks, Te poleks nagu põrmugi tähele pannud, et kirjanduses teostame praegu oma rahvuslikku uussündi ja teistkordset ärkamisaega kangelastegudega hallist minevikust, mis seda sangarlikum, mida vanem ja, ebatõenäolisem. Paju, Võnnu ja Narva poleks nagu Ümera ja Sigtuna kõrval midagi. Tõepoolest! Aga Teie jutustate kangelastegude asemel sootuks lihtsa loo tänapäeva lihtsast mehest ja naisest, teete seda ometi nii veenvalt, pärast andku jumal ise seda Teile andeks Teie nooruse pärast (kui Teie pilt ei luiska).

Keegi inglise kirjanik, kes alles alla kolmekümne ja kes siiski kirjutas nagu vana mees, märkis enda kusagil Šveitsi hotellis saja-aastaseks, aga tema sugupuu ulatus Wilhelm Võitjani ja tema ise tundus tudikesena, kui ta suri kolmekümne kuueselt. Kas ehk Teie sugupuu juured ei ulatu Sigtunani või vähemalt Ümeranigi, miks Te muidu nii noorelt nõnda kirjutate.

Mõned on Teie teost nimetanud töölise tõeks ja õiguseks. Aga tõeks on ikka olnud kas jutlus või propaganda, muud tõde pole tööline kuigi palju kuulnud. Teie raamatuski leidu ei jutlust ega propagandat, nagu oleksite üheks liiga tark, teiseks liiga aus. Mis puutub aga õigusesse, siis ükskord tähendas see mõõka ja kilpi, tänapäeval aga kahurit, pommilennukit ja kuulipildujat. Teie ei räägi ei ühest, teisest ega kolmandast, nagu poleks Teil õigusest vähematki aimu. Selle asemel jutustate ainult tööst ja visadusest ning oma kodu unistusest, mis jääb ainult unistuseks.

Teie raamatus on veel teine unistus, mis jääb ainult unistuseks: järelpõlv, järelkasv. Seda ei näe, ei tunne lugedes. Nagu oleks ilmas elanud üksainus kange ja sümpaatne vanamees oma kena eidega ja nüüd on sel visal sool lõpp. Tõelikult aga elab see sugu edasi, selles pole vähematki kahtlust, ainult Teie olete ta oma raamatust välja jätnud, kas kogemata või meelega, seda teate ise kõige paremini. Aga uskuge, lugejaile meeldiks järelkasv kas või taimenagi. Noort inseneri ei saa selleks pidada, sest ta talitab nii mõneski suhtes liig räpakalt, arutult, peaaegu ebausutavalt.

Järelkasvu küsimus pole siin viimasel ajal moodi läinud tühjade hällide mure, vaid psühholoogiline tarve: järelkasv oleks võinud ehk Teie tublile vanamehele ja kenale eidele lisada igaviku hõngu. Ja kas Te pole veel aega saanud sellest unistada, kuidas küll paberile kinnitada kas või pisitillukesemgi inimsaatus, mis taotleks igavikku? kuidas lihtsaimagi sõnaga luua inimtilgake, milles peegelduks inimmeri? kuidas tõmmata mõnesse inimsaatusesse pisimgi jooneke, millest õige lugeja taipaks, et seda on teinud eestlane? Sest kui me seda suudaksime, siis oleks meie rahvuslikule iseteadvusele üsna ükskõik, kas see jooneke tõmmatakse kusagil Sigtunas, Ümeral, kive lõhkudes või kraavi kaevates, ja kui me seda mitte ei suuda, mis on siis sest kasu, et paberil hävitame Sigtuna meie, mitte mõni teine, kas või lätlased?

Veel on midagi, millest maailmas on unistatud: kuidas küll kujundada sõnas tühisematki elulist või elutut asja, nii et lugeja tunneks temas iseenese sündi, olemist ja surma; et kirjeldatu rõõm saaks lugeja rõõmuks, tema mure lugeja mureks, elu tema eluks; et me muutuksime raamatut lugedes, kui vaja, nooreks, kuigi oleme vanad, ja vanaks, kuigi oleme alles noored, et rikas õpiks elama raamatuski vaesena, vaene rikkana; et tunneksime end, kui raamat seda tahab, taevatähena, kirikukellana või ka liivaterakesena. Selliseid raamatuid on maailmas, selliseid sõnu on meie enestegi raamatuis. Üks leiab nad Suitsu kellalaulust, teine Visnapuu mõnest salmist või Underi luuletusest, kolmas Tuglase Popist, peaasi, et nad leitakse.

Aga miks ma sellest Teile kirjutan? Puhtast hirmust, et Teie ehk sellistest raamatuist ja nende sõnust kunagi pole veel täie teadmisega unistanud, või kuigi olete, siis unustate need unistused oma esimestel loorberitel puhates, nagu on seda teinud nii mõnedki meil ja mujal. Loorberid on nooruses head ainult siis, kui nad saavad peapadjaks uutele, suurematele unistustele, mis ootavad alles teostust, muidu — äraneetud olgu nad kunsti Issanda palge ees!

See on õieti kõik, mis ma tahtsin Teile öelda — ilma silma vaatamata ja ilma kätt andmata. On seda vähe, siis mõelge ise juurde "needsinatsed teised sõnad", on seda aga liiga, siis teadke — millest süda täis, sellest suu ajab üle.

Südamliku tervitusega austavalt

A. H. Tammsaare

1938