Mine sisu juurde

Kaja/1935/01/17/Uus Asutaw Kogu kutsutakse kokku

Allikas: Vikitekstid
(Ümber suunatud leheküljelt Uus Asutav Kogu kutsutakse kokku)
Lühiandmed
Pealkiri: Uus Asutav Kogu kutsutakse kokku.
Valmimisaasta: 1935
Ilmumisaasta: 1935
Allikas: Kaja, 17. jaanuar 1935, nr. 15, lk. 1 ja 3.

Algab seltskonna organiseerimine kodadesse. ― Enne kui see pole lõppenud, ei tule mingeid valimisi. ― Uus Asutav Kogu moodustatakse omavalitsuse, kiriku, ülikooli, kaitseliidu ja rahva esindajaist. See Asutav Kogu annab Eestile uue elunõuetele vastava põhiseaduse.

[muuda]

Riigivanem K. Pätsi seletused omavalitsustegelastele.

[muuda]

Riigi- ja omavalitsusjuhtide uue-aasta kokkutulek algas täna hommikul “Estonia” kontsertsaalis. Elevus, mida see ulatuslik kokkutulek on sünnitanud, peegeldus juba hommikul varakult “Estonia” kontsertsaali riietusruumis, kuhu pika registreerimislaua ette kogunes poole 9-st peale tihe murd kokkutulekule kutsutud tegelasi: vallavanemaid ja vallasekretäre, maavalitsuste ja linnavalitsuste liiikmeid ning alevivalitsuste liikmeid. Maakondade järele toimus siin registreerimine ja sedavõõra kui kasvas volitusdokumentide arv registreerimislaudadel, suurenes liikumine saalis, mis juba veidi peale üheksa oli tihedalt täidetud. Võis siin näha tüsedaid maamehi ― vallavanemaid, vanu ja kogenud tegelasi maalt ja linnadest, kuid ka noori jõude. Kõik nad kogunesid ühise perena saama vahenditut informatsiooni neist sihtidest, mis riigivanem ja valitsus seadnud riiklikus ülesehitamistöös, ja millest kaaluva osa otsene teostamine langeb just kokkutulnute õlgadele.

Lisaks ülalnimetatuile võtavad kokkutulekust osa kõik vabariigi valitsuse liikmed, valitsusasutuste kõrgemad juhid ja kultuuromavalitsuste liikmed.

Kell 10 oli kontsertsaal täidetud viimse kohani ja rõdudelgi ei leidunud enam vabu istekohti. Saabus vabariigi valitsus terves koosseisus. Peaministri asetäitjat K. Einbundi tervitati koosolijate poolt püstitõusmisega.

Ajakirjanikkudele olid reserveeritud töökohad kontsertsaali laval, kuhu kogunes 30 lehemeest pealinnast ja provintsist. Terve päev anti edasi ringhäälingu kaudu.

Kell 10.20 saabus kaitsevägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner, kes sammus saali kaitseminister P. Lill'i ja valitsuse propaganda osak. juhataja H. Oidermaa saatel. Ta võeti vastu Porilaste marsi helidega ja kokkutulnud tervitasid teda püstitõusmisega.

Mõningad minutid hiljem fanfaarihelid teatasid riigivanem K. Pätsi saabumist. Orkestri mängides hümni, riigivanem sammus peaministri asetäitja K. Einbundi, propagandajuhi H. Oidermaa ja siseministri abi H. Kukke saatel püstitõusnud kokkutulnute vahelt läbi ja tervitanud kindral Laidoneri ning kõrgeid vaimulikke, võttis istet esireas.

Jumalateenistus.

[muuda]

Kohe selle järele astus kõnetooli piiskop H. B. Rahamägi ja veidi hiljem kõlas saalis ühine vägev koraal: “Taevane isa, meil ühenda mõtted ja meeled”. Südamlikus kõnes piiskop palus õnnistust Jumalalt kokkutulekule ning sellel avaldatud mõtteile ning otsustele, et need tuleks õnneks meie riigile ja rahvale. Kahtlemata pole ühtegi siin saalis, tähendas piiskop, kellel poleks südamel Eesti rahva saatus ja tulevik.

Teise lühikese vaimuliku kõne pidas ap. õigeusu

mitropoliit Aleksander,

ning palve ja koraaliga lõppes vaimulik talitus.

Kõnetooli astus seejärele kiiduavalduste saatel peaministri asetäitja K. Einbund. Ta märkis ära, kes kõik täna on tulnud siia kokku süvendama ühist arusaamist ja tõekspidamist ning tervitas kokkutulnuid riigivanema ülesandel. Koosolek võttis tervituse vastu käteplaksutamisega. Peaministri asetäitja tervitas seejärele veel ajakirjandust ning avas kokkutuleku, millest osavõtjaid oli registreeritud seks ajaks ― kella 11-ks ― 1277.

Riigivanem K. Pätsi kõne.

[muuda]

Nüüd sammus kõnetooli riigivanem K. Päts. Püstitõusmisega tervitati teda ja käteplaksutamine lõppes alles siis, kui riigivanem selleks korduvalt märku oli annud.

K. Päts ütles oma kõnes kokkuvõttes järgmist:

Lugupeetud kaasvõitlejad! Juba mitu aastat oleme meie sarnase nähtuse tunnistajaiks, et nüüd, kui maailmasõda juba paarkümmend aastat meie seljataga, kõige suuremad raskused käivad üle Euroopa, üle terve maailma ja koormavad rahvaid rohkem kui verised võitlused sõjaväljal. Kui meie need nähtused, mis riikide ja poliitika elus viimasel ajal ilmsiks tulevad, kõrvu seame, siis näema, et meie elame üle suurt murdeaega. See on üks neist aegadest, mis oma järeldused edasi pärandab aastasadadele. See on niisugune ajalooline murdeaeg, mis suurte revolutsioonidega harilikult siis kaasas käinud, kui kogu seltskond astub uude ajajärku.

Kui vaatame neile riikidele, kes aastasadasid oma korda on kujundanud, siis näeme mitmelpool erikorraldusi. Isegi Inglismaal, kus aastasadasid on püsinud väljakujunenud kindel kord, demokraatlik kord, näeme nüüd uute teede ja radade otsimist. Inglismaa, kus peaministri nimetamine tähendas ka riigivalitsuse juhi nimetamist, on lahkunud endise korra juurest ja Inglise riiki juhib nüüd mitte paralmendi enamuse juht, vaid juht, kelle seljataga ei seisa sugugi enamus. Aga ta juhib õnnelikult.

Aga vaatame edasi riike, kus senini on riiki kindlalt juhitud, parlamendiga eesotsas, need on nüüd varjusurmas. Vaatame Saksamaad. Seal kutsutakse rahvaesindus kokku ainult siis, kui midagi uut on öelda. Itaalias on samuti rahvaesindus kadund ja tema asemele on uued seltskondlikud organisatsioonid ja võimud tulnud. Nii näeme, et isegi Ameerikas, kus rahvaesindusel nii suur võim oli, et isegi see Ameerika on andnud oma võimu riigi presidendi kätte. Ja kui Ameerikas president leiab, et samm tarvis astuda, siis ei jää ta peatuma isegi riigi kõrgema kohtuvõimu ees, vaid teeb seda.

Kas need ei ole tunnistused sellest, et meie riiklikus korralduses, vaadetes ja vahekordades suured muudatused on tekkinud? Need aga arenevad ja jätkuvad veel edasi.

Lugupeetud omavalitsuse ja valitsuse tegelased! Kui meie tahame oma riiki ja rahvast edasi viia, siis

peame oskama hinnata seda, mis sünnib meie ümber.

Meie ei ela ju kuskil väikesel saarel, vaid meie maa ja rahva seisukord on säärane, et meid piiravad suured riigid.

Kuidas vahekord nende vahel ja rahva elu korraldused seal sünnivad, seda peame meie silmas pidama ja selle järgi oma riiki kindlustama ja oma rahvast organiseerima.

Mina juba ütlesin, et meie elame niisugusel ajal, mil suur murdeajajärk on kätte jõudnud, kus meie ühiselu uutele alustele tahetakse üles ehitada ja sellele riiklikud korraldused seada.

Meie oleme oma demokraatlikus arenemises niikaugele jõudnud, et võime õigusega öelda, et meie demokratiseerimine on riikliku ühiselu aluspõhjadeni läinud. Meie oleme riigis demokraatia mõttes kõik üheõiguslikuks teinud. Meil ei ole mingeid kodanlikke vahesid, vaid kõik on üheõiguslikud ja kõik on ühesuguselt õigustatud riigitegevusest aktiivselt osa võtma.

Kuid nii kaugele mineva demokraatia pearaskus seisab riigi valitsemises. Ei ole kerge leida terve rahva hulgast riigijuhte, kes oleksid riigi valitsemiseks küllalt ette valmistatud.

Samuti seisab suur raskus rahva elus veel majanduslikus arenemises. Oli kerge riiki juhtida siis, kui majanduselus ei olnud raskusi saaduste turule saatmisel. Nüüd oleme aga majanduselus samuti aluspõhjani läinud, kus töösturid ei saa enam vabalt kaupu produtseerida, sest et töötamine turu puudusel muutub kahjuks, mitte kasuks. Selles kahes asjas oleme läinud oma ühiselus viimaste alusteni ja selle tõttu ei ole riigielu korraldamine enam nii kerge kui enne. Teame, et endised valitsejad ei tarvitsenud hoolitseda ja muretseda selle eest, kuidas rahvamajandus areneb, vaid vabavõistlus oli kõige kaubanduse ja tööstuse alus. Nüüd näeme aga, et vabavõistluse lubamine, vabavõistluse jatkamine, riigivalitsuse kõrvaleastumine ja mitte osavõtmine rahva elu ja majanduselu korraldamisest võiks terve rahva hädaohtu saata. Meie oleme seda, lugupeetud kaasvõitlejad, enese juures näinud.

Kui meie põllumehed ei oleks mitte mõne aasta eest nõudnud riigikogus,

et meil kaitstaks viljakasvatamist oma kodumaal ja seda soodustataks, et meie vilja sissevdu oleks lõpetatud, ma küsiksin teilt, millises majanduslikus seisukorras oleksime praegu, kui meie nende sadade miljonite eest, mis varem vilja sisse veetud, ka praegu oleksime pidanud vilja sisse vedama, kuna meil praegu selle asemel on võimalus sadade miljonite eest vilja välja vedada. Kui meie oleksime teostanud ainult ühekülgset karjamajandust, millega oleks meil siis nüüd võimalik katta riigi, tema asutuste, kultuurpüüete ja rahva õiglase tarviduse nõudeid, kui meil ei oleks tegemist oma suure viljakasvatamisega, mis meile need suured kulud on katta aidanud. Nii näeme meie, et riigivalitsuse rahvamajanduselust osavõtmisest ripub nüüdsel ajal terve riigi ja rahva heakäekäik ja valiitsus peab välja astuma majanduslikkude küsimuste korraldamiseks.

Kui meie valitsusele aga nii laialdased ülesanded on seatud, siis

kas võime meie seda teha korraldamata seltskonnaga?

Kas saab valitsus ilma plaanita, ilma kindla keskkohata, riigimajandust nõnda korraldada, et see annaks tagajärgi?

Ei ole võimalik riiki valitseda ilma, et seltskond oleks kindla plaani järgi korda seatud. Et plaani läbi viia, siis kui elu täies hoos edasi käib, see on sama raske, kui liikuva veduri alla uut ratast panna.

Ja seepärast seisabki praegu terve haritud ilm raskete probleemide ees. Uut riigikorda katsutakse mitmel viisil läbi viia. Uut riigikorda katsutakse mitmel viisil läbi viia. Mõnel pool katsutakse kõik võim koondada üksikute juhtide kätte. Niisuguse organiseerimise juures ripub kõik sellest, kas on leitud inimene, kes suudab kaugele ette näha, kes suudab tervet rahvast edasi viia, ja kas suudab see juht enesele järeletulijaid jätta, kes tema tööd suudavad jätkata. Meie näeme, et on rahvaid, kellel on tekkinud niisugused juhid, kes õnnelikult viivad neid rahvaid edasi. Aga kõigi nende rahvaste ees seisab suur küsimusmärk, et mis saab siis, kui see suurte annetega inimene peaks kord näitelavalt kaduma.

Teiselt poolt näeme tahtmist korraldada riigielu

mitte enam parteilistel alustel,

ilmavaatelistel alustel, vaid alustel, mis on tegelikust elust võetud. Meie näeme korporatiivset riigikorda tekkimas, seda korda, kus need, kes seni on võidelnud elu ja surma peale, tööandjad ja töövõtjad, ― need pannakse ühise laua taha, kus riigivõim on nende lepitajaks ja rahuloojaks.

Niisuguseid kordi on riikides maksma pandud, ja meie peame ära ootama, mis tagajärgi see annab.

Kui meie oma riigi juurde tagasi tuleme, siis teame, et meie riigikord on loodud sõja ajal, on loodud sel ajal, kus meil puudusid kogemused. Kui meie riigikord 15 aasta jooksul nii kaugele jõudis, et ta ei äratanud seda aukartust, mis ta pidi äratama, siis jõudsime niikaugele, et meie rahva üle käis nagu suur maruhoog ning katsuti luua uusi põhimõtteid.

Ma ei taha kohut mõista uue voolu üle, aga meil valitsuse laua taga on küllalt kindlaid teadmisi, et kui see riigikord oleks võimule pääsenud, siis oleksime läinud vastu rasketele aegadele, ja tekiks küsimus, kas meie riik iseseisvalt teiste Euroopa rahvaste seas püsima oleks jäänud. (Kiiduavaldused.)

Kõige raskematel aegadel on aga meie rahvas kindla turja ja iseseisva vaba otsustamise alles hoidnud. (Kiiduavaldused.) Ja seda ei taha meie kõige raskematel aegadel kaotada. Meie võidame kõik raskused, kui meie loome asutusi, aga mitte inimesi omale ebajumalateks ja käskijateks ei sea! (Kiiduavaldused.)

Mina olen pidanud valitsuse eesotsas olles

oma vana sõbra ja kaasvõitleja kindral Laidoner'i abil välja astuma selle püüde vastu ja temale järsu lõpu tegema.

(Kiiduavaldused.) Mina ei ole seda teinud sellepärast, nagu paljud katsuvad seda kujutada, et meie kartsime, et suur rahvahulk läheb meist mööda. Mina võin avalikult ja julgelt öelda, et see tahe on meist kaugel olnud. Meie uneta ööd on kasuks olnud, et Eesti riik on tekkida võinud, ja sellepärast oleme meie arvamisel, et meie kohus on välja astuda, kui hädaoht meie riigile nii lähedal on. (Kiiduavaldused.) Meie oleme nüüd sellest ajajärgust üle jõudnud ja meie ei ole riigivõimu, nagu katsutakse näidata ja nagu kirjutatakse ajalehtedes, mitte selleks tarvitanud, et mingit diktatuuri maksma panna. Meie oleme esimesed, kes igasuguse diktatuuri vastu välja astuvad, kui on vaja riiki päästa.

Seda hädaldamise meeleolu meil ei ole ja seda hädaldamise meeleolu, pean ütlema kõikide teie ees, ei maksa ühelgi millegagi luua. (Kiiduavaldused.)

Meie oleme edasi lükanud seaduses ettenähtud valimised. Meie oleme riigivõimu keskvõimu kätte võtnud ülesanded, mis temal praegu maksva põhiseadusega ka seadusandluses on, ja oleme ka sellel alal katsunud parandada ja korraldada, mis meie arvates möödunud 15 aasta jooksul ei olnud küllalt hästi ja õnnelikult tehtud. Meie oleme püüdnud silmas pidada meie majanduslikku seisukorda ja kaasa aidata selleks, et kõige pealt meie

põllumees, pääseks välja neist suurtest raskustest,

millesse tema majanduskriisi tõttu oli sattunud. Meie korraldasime temale ümber tema raske võlakoorma. Näeme, et põllumees on saanud nüüd jälle uut jõudu, töötahet. Nüüd võivad põllumehed rõõmsamalt tulevikku vaadata, sest nad teavad, et valitsus ei ole ainult pealtvaataja, kuidas inimesed hädas on, vaid nad teavad, et valitsus peab olema nende eestkostja ja aitaja. (Kiiduavaldused.)

Meie ei ole valimisi välja kuulutanud ja teame väga hästi, kuidas nüüd mööda maad käiakse ringi ja räägitakse, et valimisi olevat tarvis, see valitsus seal Toompeal olevat võimu enda kätte haaranud ja need tulevat maha peksta ja rahva paremad pojad sinna saata, et tuleks õigus ja kord. Ma ütlesin riigikogu ees ja ütlen seda praegu, et seni, kuni palavikuvalu, millega rahvast vapustatud oli, ei ole möödunud, niikaua ei või keegi, kes saab aru, et riik võib sattuda hädaohtu, lubada valimisi ette võtta. (Kiiduavaldused.)

Mitte seepärast, et see võim ja töö Toompeal armas on. Meie teame, kui raske see töö praegu teha on, kuid meie oleme oma pühamaks ja isamaaliseks kohuseks pidanud seda tööd teha ja meie loodame, et ka omavalitsused ja valitsuse asutused seda tööd toetavad, mida nad ka on siiamaani teinud. Seepärast ütlen ma siin neile oma avaliku tänu. (Kiiduavaldused.)

Meie peame veel palju korraldama ja reformeerima. Kõigepealt seisab ees suur ülesanne

maavalitsuste kordaseadmises.

Meie omavalitsused on meile ajalooliselt pärandatud. Nad on aineliselt jõuetud ja väikesed, nende tööjõudu ei jätku selleks, et uuema aja nõudeid rahuldada. Siin peab riigivalitsus appi tulema ja koraldama, et meie seda kätte saaksime, mis omavalitsused on teiste rahvaste juures. See on suur ja raske ülesanne, aga valitsus teeb täie innuga selle kallal tööd, ja ma loodan, et meie saame selle ülesandega hakkama.

Meie oleme meie kiriku, mis lõhenemas oli, kus inetud tülid koguduse ja õpetaja vahel ette tulid, ― me oleme kiriku uuenduse läbi viinud. Riigikogus ei saanud meie parema tahtmise juures uuendusi läbi viia. Vabariigi valitsus on seda teinud, ja ma usun, et vabariigi valitsuse samm hukkamõistmist maa poolt ei ole leidnud, et ka kirikut tema endisse auväärsusse ja hiilgusse seada on katsunud aidata. (Kiiduavaldused.)

Valitsusel seisab aga kõige raskem töö eestkostja

meie seltskonna ümberorganiseeimisel.

Meil arvati, et on tarvis ainult kirjutada maha mõni demokraatlik põhiseadus, luua parteid ja nende keskorganisatsioonid, et seada sisse demokraatliku korra. Kuid niisugune demokraatliku korra mahakirjutamine, niisugune erakondade loomine, mille kohta meil kogemusi ega eelteadmisi ei olnud ja millel puudus juhtide kaader, ei viinud sihile. Viieteistkümnest aastast oli küllalt, et niisugune erakondade süsteem, et niisugune riigikord läks rahvale kibedaks ja rahvas ei tahtnud sellest enam kinni pidada. Ja kui meie ei võta sellest õpetust, vaid tahame endise seisukorra juurde tagasi minna, siis läheme vastu hädaohule.

Mina arvan, et meie peame hakkama oma rahvast organiseerima teistel alustel. Mina arvan, et meie peame oma rahvast organiseerima suurte elukutsete järgi. Siin peavad mõlemad pooled esitatud olema, nii vaimlised, kui ka need, kes selleks kutsutud, et majanduslikke väärtusi luua.

Kutseline organiseerimine peab andma seda, et inimene ei lähe parteide ette kummardama. Siis ei ole tarvis põllumeestel joosta erakondade ette, vaid põllumees seisab oma organisatsioonis, käsitööline omas, kaupmees oma organisatsioonis. Ja need kõik peavad tundma, et nad on üks suur pere ja nad peavad tundma, et nad võivad elada ainult siis, kui neil on ühine katus. Nad ei tohi olla nii seatud, et ühed on väljas räästa all ja teised kuivas, katuse all, vaid nad peavad selle ühise suure katuse all olema ühiõiguslikud, nad peavad olema nii seatud, et riigivõim nendega arvestada võib. Ja peaasi on see, et nad peavad õpetama uut moraali, uut autunnet ― nad peavad selles mõttes korporatsioonid olema, et mitte üksi õigused ei ole mõõduandvad, vaid mõõduandev on see, kes riigi kasuks kõige rohkem teeb ja ohverdab. (Kestvad kiiduavaldused.) Siis me saame edasi.

Milleks ma seda, lugupeetud kaasvõitlejad, teile kõnelen? Ma tahan teile päris avalikult ja kindlalt siin öelda, et senikaua, kui meil ei ole jõudnud lõpuni niisugune seltskondlik organiseerimine,

ei tule kokku riigikogu ega võeta ette valimisi.

Lasta senises meeleolus, ainult parteidel, uue põhiseaduse järgi valimisi ette võtta, mis sellest paremat tuleks? Ütlen rohkem ― mina olen uue põhiseaduse järgi see, kellel käes võimu on külluses.

Ja ma pean ütlema, et seda võimuküllust võiks ka kurjasti tarvitada. Kuid mina ja valitsus oleme kaugel sellest. See põhiseadus on niiöelda ratsahobuse seljas tehtud, ja need inimesed, kes selle koostasid, neist ei ole keegi ise valitsuses olnud, nad ei ole tundnud raskusi, mida riigi valitsemine peale paneb. Praegune põhiseadus tekitab valitsemises raskusi. See ei ole mitte see,

mille juurde jäädavalt peame peatuma jääma.

(Käteplaksutamine.)

Kui tahame ükskord kindlale alusele jõuda, siis kõige esimene, mis kokku peab tulema, on meie uus Asutav Kogu. (Kiiduavaldused.)

Mina tahan aga loota, et meie seltskond nii organiseerub, riik ja valitsus nii kaugele jõuab, et võime rahulikult rahva ette astuda ja rahvale rahvahääletamise korras esitada seisukohavõtmiseks küsimuse uue Asutava Kogu kokkukutsumise kohta. Mina usun seda ja minu arvates, niipalju kui mina suudan ette näha ja ette kavatseda, meil teist teed parlamendi juurde tagasitulemiseks ei ole. (Kestvad kiiduavaldused.) Need, kes arvavad, et meie vahepeal veel endise riigikogu kokku kutsuksime ja sellega siiski katset teeksime uuesti kuidagi koostööd leida, ei ole õigel teel, sest minu arvates meil on juba küllalt sellest, meil ei ole enam aega nendel alustel katsetada, vaid meie peame riigi ja tema asutused uuesti organiseerima. Meie peame oma Asutavas Kogus laialistele rahva esitajatele kohta andma. Meie uuesti kokkukutsutavast Asutavast Kogust peaksid kõigepealt meie omavalitsuse esitajad osa võtma. Meie uus Asutav Kogu peaks koondama need vabadussõja kangelased, kelle rinda ehib vabaduserist. (Kiiduavaldused.) Meie Asutavast Kogust peaksid osa võtma meie vabatahtliku riigikaitse organisatsioonid, meie kaitseliidu esindajad, meie ülikooli esindajad, meie kohtute esindajad, meie kirikute esindajad, meie vähemusrahvuste esindajad organiseeritult ja siis ka need esindajad, keda rahvas valib endisel laial alusel parteide või mingisuguste teiste nimekirjade järele. (Riigivanem K. Pätsi kõne lõpu avaldame homses lehes.)

Esindajate sõnavõtud.

[muuda]

Riigivanema hoogsat ning veendunud kõnet katkestasid korduvalt tormilised poolehoiu- ja kiiduavaldused.

Riigivanema kõne järele võtsid sõna kokkutulnute esindajad. Vallavalitsuste nimel kõneles Kolga (Harjumaa) vallavanem Jakob Kalle, linnade liidu nimel ― liidu esimees Tallinna abilinnapea A. Uesson ja maavalitsuste liidu nimel ― liidu ning Viljandi maavalitsuse esimees H. Lauri. Kultuuromavalitsuste esindajaina võtsid sõna saksa kultuuromavalitsuse esindaja dr. Weiss, ja juudi kultuuromavalitsuse esindaja dr. Klompus.

Kõik nad tervitasid praegusi riigijuhte eesotsas riigivanem K. Pätsi ja ülemjuhataja kindral J. Laidoneriga, avaldades tänu, et on loodud olukord rahulikuks ülesehitavaks tööks, tõotades kasutada avanevaid võimalusi riigi ja rahva heakäekäigu tõstmisel.

Esindajate sõnavõttude järele lahkub kiiduavalduste saatel riigvanem K. Päts ja kõnetooli asub kaitsevägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner. Teda tervitatakse püstitõusmisega ja hoogsa käteplaksutamisega.

Kindral J. Laidoneri kõne.

[muuda]

Kindral J. Laidoner ütles kokkuvõttes järgmist:

Riigikaitse küsimus on raskemaid probleeme kõigis riikides.

Meie kaitsevägi on saanud sellise karastuse, mida rahvad harva on ajaloos saanud. Meie oma vabadussõjas saime kätte kõik, mida tahtsime. Meie saime kätte soovitud riigipiirid ja iseseisvuse. Meie ei otsi sõda, ent meie oleme seatud teiste riikide vahele. Ainult tahtest jääda erapooletuks ei ole küllalt meie riigi julgeolekuks.

Meie peame valmis olema end kaitsma.

Ülemjuhataja toob näite, kuidas maailmasõja päevil sai üks väikeriik Euroopas end hoida sellega, et kogu sõja kestel hoidis riigipiiride kaitseks valmis üle 200.000 mehelise sõjaväe.

Meie vahekord naaber- ja teiste riikidega on hea. See vahekord on aga seda parem, mida kindlamini suudame hoida korda omas riigis. Riigid ei jäta end aga kaitsetuks, vaid järjest kõvendavad omi kaitsejõude. Riigikaitse ettevalmistamine nõuab palju tööd, aega ja tahtejõudu. Riigikaitse ülesehitamise ülesanne on terve rahva ülesanne.

Edasi selgitab ülemjuhataja

võimaliku tulevikusõja võimalusi ja ulatust.

Tuleviku sõda ei riiva ainult piiriäärseid maakohti, vaid sõjatallermaaks võib muutuda korraga kogu riigi territoorium.

Riigikaitse korraldamine nõuab palju raha. Riigikaitse organisatsioon on suurimaid meie riigis. Selle asutuse korraldamiseks on vaja ainelisi võimalusi ja teadmist rahva keskelt, et see organisatsioon on tarviline.

Kaitseväge ei tohi kunagi kiskuda poliitikasse. Kaitsevägi on ka sisemise julgeoleku kindlustamiseks. Kaitsevägi peab hoidma riiki langemast anarhiasse. Meie kaitseväge on kahel korral püütud tõmmata poliitilistesse võitlustesse. See oli 1924. aasta mässu puhul ja 1934. aastal. Mõlemil korral jäi aga meie kaitsevägi omas suures enamuses kindlaks oma erapooletuse põhimõttele.

Kaitseväel

peab olema tubli juhtkond.

Kaitsevägi peab alaliselt arenema ja õppima. Juhtide koosseisu peab alaliselt uuendama. Selleks ongi maksma pandud juhtide teenistusvanus. Omavalitsused peavad võimaldama neile kaitseväelastele teenistust, kes vanuse tõttu pole kohased kaitseväeteenistuseks, kuid võivad töötada eeskujulikult muudel aladel.

Riigikaitse kulud on suured, ent neid tuleb kanda.

Kaitsevägi on liha rahva lihast ning luu rahva luust. Lugupidamine meie kaitseväest on rahvas tõusmas. Seda lugupidamist peavad omavalitsused veelgi süvendama ja jõudumööda abiks olema kaitseväele. Kaitseväe abijõuks on kaitseliit ning sellepärast peavad omavalitsused aitama ja toetama seda organisatsiooni.

Kaitseväe relvad on väga kallid. Neid tuleb aga muretseda. Nende muretsemiseks ei saa aga omavalitsused kaasa aidata, kuid omavalitsused saavad aidata õppusteks vajaliste maa-alade loovutamiseks. Edasi annab kaitsevägede ülemjuhataja omavalitsusjuhtidele terve rea juhiseid, kuidas omavalitsused saavad kaasa aidata riigikaitse korraldamises ja noorsoo ettevalmistuses riigikaitseks. Sõjalise õppuse peab viima ka ülikooli. Üliõpilased peavad muutuma tulevikus reservohvitserideks. Kaitsevägi peab töötama kontaktis rahvaga ja seda kontakti peavad looma omavalitsused.

Kõne lõpul puudutab ülemjuhataja üldist julgeoleku küsimust. Väikeriikki suudab end kaitsta, kui tal on selleks tahet ja arusaamist. Suur riik võib meid alla suruda, kuid seda saab teha ta ainult üle meie surnukehade. Seda aga ei riskeeri isegi suur ja vägev riik mitte. Meil peab olema ainult endakaitse tahet ja julgust.

“Ükski samm sellest maa-alast, mis on Eesti rahva käes, ei tohi ka tulevikus ära minna!” ― nende sõnadega lõpetab kaitsevägede ülemjuhataja suurte kiiduavalduste saatel oma kõne.

Peaminstri asetäitja kuulutab vaheaja veerand tunniks. Kell on pool 2.

Ministrite kõned.

[muuda]

Kindral J. Laidoneri kõnele järgnes majanduslik ülevaade majandusminister K. Selterilt. Peale selle kõnelesid lähematest ülesannetest riigijuhtimise alal veel peamin. Asetäitja siseminister K. Einbund ja valitsuse propaganda osakonna juhataja H. Oidermaa. Nende kõned toome homses numbris.

Kelle ½ 3 ajal kokkutuleku esindajad abilinnapea A. Uessoniga eesotsas pidid minema kaitseväe kalmistule, kus sõjaliste auavalduste saatel asetatakse pärg vabadussõjas langenud kangelaste mälestusmärgile.