Mine sisu juurde

Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/34

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

22. sept. 1930.“ Tekst on selge ja lihtne nagu Vana Testamendi salm, tõeline ja karm nagu elu.

Pärast saan teada kalureilt, et mehed uppusid kojusõidul ühel ilusal sügispäeval siinsamas saare lähedal, kilomeetrit pool või veidi enam rannast. Sõideti saarelt rahulikus ja rõõmsas meeleolus minema, jutustab vana Madis, ei olnudki tugevat tuult. Korraga sai paat nagu mingisuguse tõuke alt ja läks ümber. Nemad, rannasolijad, ruttasid küll kohe appi, kuid ei jõudnud päästa enam kedagi. Leidsid ainult kummulikäändunud paadi ja viis mütsi laineilt. Kuidas võis paat ümber minna, kui ei olnud tugevat tuultki? Ei tea, küllap sattusid veealuse kivi otsa, mis paadi ümber viis. Kõige kardetavam on paadile just säärane veealune kivi, mis sõidul kiili riivab, see viskab kohe paadi ümber. Imelik, et nad säärase kivi otsa pidid sattuma! Küllap oli see nende saatus, kus nad selle eest pääsesid, arvab vana Madis ja lükkab piibu ühest suunurgast teise.

Küsin lähemaid teateid saarte kohta. Vana Madis seletab, et see kõige suurem, kus praegu asume, on Uhtju saar. Neem või kividerida, mis põhja poolt saarest jookseb merre, on Hallisaar. Seal lähedal on meri sügav, suured hallid hülged käivad seal puhkamas. See laid siin Uhtju läheduses on Raudloo, too — Salamaa, sellest ida pool Sirgamadala, ilma suuremate kivideta kruusaseljandik.

Kogu see laidude rühm kuulus vanasti Kunda ja Selja mõisale. Kuidas need mõisade vahel jaotatud olid, seda tema ei tea. Aga seda teatakse

34