Lehekülg:Eesti mütoloogia III Eisen.djvu/127

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ohverdamise aeg ja ohvrisaajad.



Ohverdamise aeg.

Ohverdamise ajast kõneldes tuleb vahet teha üksikute inimeste ja suure hulga ohverdamise vahel. Üksikud võtsid tarbekorral igal ajal ohverdamist ette, hommikul, lõunal ja õhtul, sagedamini ometi pimedal ajal, öösi. Iga nädalapäev kõlbas ohverdamiseks, kui ka mõnele eesõigus anti, nagu näituseks neljapäevale. Tänuohvri viimisel pandi vähe rõhku nädalapäeva peale, palveohvri viimisel aga seda rohkem; niisugust ohvrit ohverdati tavalisesti neljapäeval ehk tähtpäeval.

Suure hulga üleüldised ohverdamised toimetati tavalisesti määratud ajal, neljapäeva-õhtutel, tähtpäevadel. Tähtpäivi leidub palju. Neli aega aastas peeti iseäranis tähtsateks: jõuluaeg, jüripäev, jaanipäev, mihklipäev. Jõulu nimi on paganusest siiamaale alal hoidunud, jüripäev, jaanipäev, mihklipäev aga nimed ristiusu ajalt pärinud. Missugust nime need ajad varemini kandsid, seda enam ei teata.

Ohvritega pühitseti veel aasta algust ja lõppu, uut jõulu, korjusepäeva, tõnisepäeva, küünlapäeva, vastlapäeva, tuhapäeva, luuvalupäeva, metsikupäeva, madisep., lihavõtte aega, pendisep., karjalaskmisep., ambrusep., mõnesuguseid ristip., künnip., markusep., nelipühi, peeter-pauli p., maarjap., 7 venna p., karusep., jaagupip., annap., olevip., lauritsap., pärtlip. kolletamisep., hingede aega, dionüsiosep., mardip., kadrip., andresep., nigulap., musta tooma p. j. n. e. Neil tähtpäevil tuli harukorral väge suuremal hulgal kokku: enamasti ohverdas igal pool iga pere oma ette. Tähtpäeviks, mil üleüldisi ohverdamisi toimetati, võib ka nõupidamise-päevi nimetada, aga peale selle veel ähvardava hädaaja lähenemisel seks iseäranis määratud päeva.

Sõja algamise puhul kogus suurem hulk väge kokku ohverdama. Niisama kardetava tõve lahtipuhkemisel. Tõve möllamise ajal ohverdas pere peale selle veel oma ette ohvrid.

Üksikud pered tundsid veel mõnesuguseid juhuseid ohverdamiseks. Sündis laps — ohverdati; visati soola ahju; lapse pesuvette pandi aga hõbedat; vett ennast pritsiti osalt vasta seina, osalt valati kusagile kohta, „kuhu tuul peale ei pääse.“ Ohverdamist tuletavad meie päevil veel vaderite poolt ristilapsele viidavad kingitused meelde. Lapse kastmist tuli juba enne ristiusu aega ette. — Heideti abiellu, ohverdati mui-


126