wad naised ja lapsed wangi. Jumalad ei kuulutanud neile head ette, sest ohwriloomad kukkusiwad pahema külle peale. Siiski hakkasiwad nad kantsi alt õõneks kaewama, ja tõotasiwad, et nad enne kantsi alt ära ei tahta minna, kuni nad temale kätte on tasunud ehk Liiwlased oma nõuusse saanud, et siit otse teed ka Riia linna alla minna ja seda ära wõita. Nüüd saatis piiskop kõik oma mehed ja ristisõitjad, kelledele ta pattude andeks andmist kuulutas, Toreidasse Eestlaste wastu sõdima. Need tuliwad, ilma et Eestlased seda oleksid teadnud häkiste seljatagast nende peale. Ka Liiwlased tormasiwad nüüd kantsist wälja, lõhkusiwad ümberpiirajate read läbi ning piirasiwad neid ise ümber. Nüüd algas werine wõitlus, kus mõlemalt poolt südidusega wõideldi. Eestlased jooksiwad ristisõitjate peale, wiskasiwad oma odad wihma kombel neile wastu raudkilpisid ja raudriideid ning sõdisiwad siis mõõkadega. Sakslased kihutasiwad oma hiilgawate hobustega nende sekka ning ajasiwad nad laiali. Nüüd langes neid lugemata. Wähe peasesiwad weel eluga teise wäe jao juurde, kes ikka weel kangeste wastu pani. Ööse tahtsiwad nad laewadega ära sõita, aga nende laewade tee oli eest kinni pandud. Järgmisel ööl põgenesiwad nad laewade pealt ära ning wähe neist on koju saanud. Wõitluse wäljale oli 2000 meest jäänud ja niisama palju hobuseid wõitjate saagiks langenud, peale selle weel sõjamoon ja 300 sõjalaewa, weiksemad arwamata. Sakslaste rõõm oli ära rääkimata. Wõidetud wara jagati wõitjate wahel ära, muist kingiti kirikutele. Saaremaa ja Rotalia wanemad oliwad selles sõjas langenud.
