Mine sisu juurde

Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/114

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

meelemärkusele tulnud, sulges ta ukse ja kadus. Ta oli alati häbelik ja kõnelused ning seletused olid talle vaevaks; aastat nelikümmend vana, paks ning rasvane, mustade silmade ja kulmudega, paksuse ja laiskuse tõttu heasüdamlik; välimuselt isegi väga kena. Aga häbelik enam kui tarvis.

«Kes… teie olete?» jätkas haige oma pärimist, pöördudes otseteed võõra enda poole. Kuid sel silmapilgul avanes uks jällegi pärani ja oma pikkuse tõttu pisut kummardudes astus sisse Razumihhin.

«Ennäe laevakajutit,» karjus ta sisse astudes, «ikka löön otsaesise ära; aga nimetatakse ka korteriks! Ah sina, sõber, ärkasid üles? Just praegu kuulsin Pašenkalt.»

«Just praegu ärkas,» ütles Nastasja.

«Just praegu ärkasid teised,» kordas võõras noormees naeratades.

«Aga kes teie siis ise olete?» küsis tema poole pöördudes äkki Razumihhin. «Mina olen, lubage öelda, Vrazumihhin; mitte Razumihhin, nagu mind kõik kutsuvad, vaid Vrazumihhin, üliõpilane, mõisniku poeg, ja tema on minu sõber. Noh, ja kes olete teie?»

«Mina olen kontoriametnik, kaupmees Šelopajevi juurest, tulin asja pärast.»

«Olge head, võtke siis istet.» Razumihhin ise istus teisele toolile, teisele poole väikest lauda. «Seda tegid sa, vennas, hästi, et meelemärkusele tulid,» jätkas ta Raskolnikovi poole pöördudes. «Juba neljas päev, kui vaevalt võtad kuiva või märga. Teed anti sulle lusikaga. Kaks korda tõin Zossimovi sinu poole. Mäletad Zossimovit? Vaatas su hoolega läbi ja ütles kohe, et tühine asi, – olevat kuidagi pähe löönud või… Mingisugune närviline lollus, ütleb, toit olnud halb, vähe antud õlut ja mädarõigast, sellest siis ka haigus, kuid et pole viga, läheb mööda ja asi tahe. Tubli poiss, see Zossimov! Suuresti hakanud teine juba arstima. Noh, mina teid kinni ei pea,» pöördus ta jällegi kontoriametniku poole, «ehk seletaksite, mis asi teil on? Pea meeles, Rodja, nende kontorist tullakse juba teist korda; kuid enne ei käinud see, vaid keegi teine, kellele me seletasime asja ära. Kes see oli, kes enne teid siin käis?»

«Peab arvama, et see oli tunaeile. See oli Aleksei Semjonovitš; on teine ka meie kontoris ametis.»

«Aga tema on küll vist teist arukam, mis te ise arvate?»

«Jah, nemad on tõepoolest nagu soliidsemad.»


114