Mine sisu juurde

Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/221

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

himuga. Kuid enne kirja avamist vaatas ta äkki nagu imestuses Dunjale otsa.

«Imelik!» lausus ta pikkamisi, nagu oleks teda mõni uus mõte tabanud. «Milleks küll ma nõnda muretsen? Milleks kogu see kisa? Mine ometi kellele tahad!»

Seda ütles ta nagu endamisi, kuid valjult ja vaatas natuke aega õele otsa, nagu oleks ta mingis kimbatuses.

Viimaks avas ta kirja, näol ikka veel mingisugune omapärane imestus; siis hakkas ta pikkamisi ja tähelepanelikult lugema ja luges kaks korda kirja läbi. Eriti rahutu oli Pulheeria Aleksandrovna; pealegi ootasid kõik midagi iseäralikku.

«Mulle on see imestusväärne,» lausus Raskolnikov vähese mõtlemise järel, kuna ta kirja ema kätte ulatas, ilma et ta üksikult kellegi poole oleks pöördunud, «ta ajab ju asju, on advokaat, tema kõneleminegi on niisugune… teatavate võtetega, aga kui kirjaoskamatult ta kirjutab!»

Kõik nihutasid end; seda ei oodatud hoopiski mitte.

«Nad kirjutavad ju kõik nõnda,» tähendas Razumihhin järsult.

«Oled sa siis lugenud?»

«Olen.»

«Me näitasime, Rodja, me… pidasime ennist nõu,» lausus kohmetu Pulheeria Aleksandrovna.

«See on päris kohtukeel,» rääkis Razumihhin vahele. «Kohtukirju kirjutatakse tänini niisuguses keeles.»

«Kohtukeel? Jah, just nimelt kohtukeel, asjalik… Mitte et oleks juba liiga kirjaoskamatult, mitte ka, et oleks väga kirjanduslikult; asjalikult!»

«Pjotr Petrovitš ei varjagi seda, et ta pole haridust saanud, ta isegi kiitleb sellega, et ta endale ise tee on rajanud,» tähendas Avdotja Romanovna, kes venna uue tooni tõttu end pisut solvatuna tundis.

«Mis siis, et kiitleb, tal ju on, millega kiidelda, – selle vastu ma ei räägi. Sina, õde, panid nähtavasti pahaks, et ma kogu kirjast selle omavolilise märkuse ammutasin, ja arvad, et ma hakkasin meelega niisugustest tühistest asjadest rääkima, meelepaha tõttu sinu üle nalja heitmiseks. Otse vastuoksa, mul tuli stiili tõttu praegu sugugi mitte ülearune märkus pähe. Seal leidub ütlus: «süüdistage iseendid», mis on esitatud väga tähendusrikkalt ja selgelt, ning peale selle on seal veel ähvardus, et ta läheb silmapilk ära, kui ma sinna tulen. See ähvardus


221