Mine sisu juurde

Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/370

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kunagi Vater’it olnudki, vaid tema on lihtsalt Amalia Ivanovna – Peterburi joobnud tšuhhonka ja oli varemini vististi kusagil köögitüdrukuks, aga võib-olla midagi veel halvemat. Amalia Ivanovna läks punaseks kui vähk ja karjus vinguvalt, et temal, Katerina Ivanovnal, «ei ole Vater, kuid et temal oli Vater aus Berlin ja kannap pikk kuub ja tegep ikka puff, puff, puff!». Katerina Ivanovna tähendas põlglikult, et tema päritolu on kõigil teada ja et see on samas kiituskirjaski trükitähtedega märgitud, et tema isa on polkovnik; aga et Amalia Ivanovna isa (kui tal üldse mingisugust isa kunagi on olnud) on vististi mingisugune Peterburi tšuhhoonets, kes müüs piima; kõige tõenäolisem on aga, et tal üldse isa ei ole, sest veel tänini pole teada, kuidas peab teda isa järgi kutsuma, kas Ivanovna või Ljudvigovna. Nüüd vihastas Amalia Ivanovna lõplikult, lõi rusikaga vastu lauda ja kiljus, et tema on Amal-Ivan, mitte aga Ljudvigovna, et tema «Vater kutsus Johann ja et tema oli burgmeister, kuna aga Katerina Ivanovna Vater ei ole sugugi burgmeister». Katerina Ivanovna tõusis toolilt ja tähendas talle karmilt ning väliselt rahulikul häälel (ehkki ta ise oli üleni kahvatu ja hingeldas), et kui tema veel üks kordki peaks julgema «oma närust isa tema papaga ühele pulgale seada, siis kisub tema, Katerina Ivanovna, tal tanu peast ja tallab jalgadega selle otsas». Seda kuulnud, hakkas Amalia Ivanovna mööda tuba jooksma, kuna ta ise kõigest väest karjus, et tema on perenaine ja et Katerina Ivanovna «silmapilk korterist välja koliks»; kohe tõtati ei tea milleks laualt hõbelusikaid korjama. Tõusis kära ja müra; lapsed hakkasid nutma. Sonja tõttas Katerina Ivanovnat vaigistama, aga kui Amalia Ivanovna midagi kollasest piletist karjus, tõukas Katerina Ivanovna Sonja eemale ja kargas Amalia Ivanovna juurde, et silmapilk täide saata tema tanu kohta avaldatud ähvardust. Sel momendil avanes uks ja lävele ilmus äkki Pjotr Petrovitš Lužin. Ta seisis ja vahtis karmil ja tähelepanelikul pilgul kogu seltskonda. Katerina Ivanovna tormas tema juurde.


370