Mine sisu juurde

Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/96

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tema naeratus, mis oli määratud kohutavale porutšikule. Paigal püsides tippis ta jalgadega ja tegi aina niksu niksu peale, oodates kärsitult, et viimaks ometi lubatakse ehk ka temal paar sõna vahele pista, ja ootaski selle silmapilgu ära.

«Ei kedagi müra ja riid minu juures ei oli, herr kapiteen,» hakkas ta äkki saksa aktsendiga väledas vene keeles padisema, nagu oleks herneid rabinal maha pillatud. «Ja ei ükski, ükski skandaal, ja nemad tuli purjus ja seda mina kõik jutustama, herr kapiteen, mina ei ole süüdi… minu maja on üks aadlih maja, herr kapiteen, ja üks aadlih virtšaft, herr kapiteen, ja mina ise, mina ise ei tahtma kein skandaal. Nemad tulid gants purjus ja pärast veel kolm pudelid küsima, aga siis üks töstap jalg ja see jalg mängib klaviir, ja see ei olema hea üks aadlih maja ja gants klaviir kaput ja see ei ole kein, kein maniir ja mina seda ütlep. Aga tema vötap üks pudel ja hakkap köiki pudeliga lükkama. Ja siis mina varsti majahoidja kutsup ja Karl tulep, ja tema vötap Karl ja silm kaputt, ja Henriette silm auch kaputt, aga minul, minul selbst viis kord näkku lööp. Ja see on soo undelikaat aadlih majas, herr kapiteen, ja mina kisendap. Tema avap akna nach kanaal, seisap akna peal und vii veike siga kiunup; ja see olep hebi. Ja kuidas voip vii veike siga karjup akna peal nach tänav? Fui, fui, fui! Ja Karl tagant frakk kisup und daam, herr kapiteen, see olep öigus, herr kapiteen, sein rokk kisup löhki. Ja siis tema karjup, et temale man muss viisteist ruubel straaf maksma. Ja mina ise, herr kapiteen, viis ruubel sein rokk maksap. Ja see on unaadlih vööras, herr kapiteen, ja köik skandaal teep! Mina, räägip, teie peel suur satiir trükip, sest mina vöip köik lehed teie peel kirjutama, herr kapiteen.»

«Tähendab, mõni kirjanik?»

«Jah, herr kapiteen, ja niisuke unaadlih vööras, herr kapiteen, kui aadlih majasse…»

«No, no, no! Aitab juba! Ma juba ütlesin sulle, ütlesin, ma ju ütlesin…»

«Ilja Petrovitš!» lausus sekretär jällegi tähendusrikkalt. Porutšik heitis temale kiire pilgu; sekretär nikutas kergelt pead.

«…Olgu siis pealegi, auväärt Laviza Ivanovna, veel kord mu viimane sõna, ja seda viimast korda,» jätkas porutšik. «Kui sinu juures, su õilsas majas veel ainus kord skandaal sünnib, siis saadan su enese vee ja leiva


96