Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/113

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Sul peaks olema noor naine, kes kannaks veel lapsi ilmale.“

„Seda aru olen isegi pidand,“ vastas Karla.

„Noh, siis on see õige rehnutt, kui mõlemad ühte ja sedasama,“ rääkis Pearu. „Olgu kas või võeras naine, aga olgu noor. Mehel peab olema noor naine. Sest vana naine on hullem kui vana õunapuu. Õunapuule lööd naelagi sisse, mis ulatab südameni, ja ta hakkab uuesti vilja kandma, aga mis teed vana naisega? Mis paneb selle vilja kandma? Ei miski.“

„Jah, isegi raudnael ei pane teda vilja kandma,“ kiitis Karla isale järele.

„Muidugi mitte,“ kinnitas Pearu, „löö või ots südamesse, nagu õunapuule. Nii et peab olema noor. Ja kange verega. Sest mis aitab paljas noorus, kui pole kangust. Vargamäele on kangust vaja, muidu siin ei saa. Mäe Sassil on kangust ja sellepärast ei tee vigane jalg ühtigi, teeb ta veel kangemaks. Tõsi jutt! Kui inimesel on mõni viga, siis see viga teeb ta palju kangemaks, seda olen mina oma elus tähele pand. Vaata meie poissigi. Sest pole ühti, et tal on pea haige, rammu on tal juba praegu mehe eest, nagu oleks pea jäks kehasse läind. Ainult kui teaks, kas tal veri on terve. Sest kui tal oleks veri terve…“

„Tohtrid ütlesid küll, et terve, sest et viga tuli pärast, mitte emaihus,“ seletas Karla.

„Tohter on nagu kaval mustlaseeit, tema kuulutab ikka head, et inimene rõõmsama meelega annaks. Ütleb haigele, et homme tõuseb sängist, aga võta näpust! Homme tuuakse puusärk koju. Tohtreid ma ei usu. Aga kui suaks katsuda, nii et prooviks, siis oleks selge ilma tohtrita. Kui näeks, mis laps see on, mis ta suab. Ja kui see oleks terve

113