Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/79

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

piiril, pole ta ei lugenud ega neid ka näinud — pole tulnud mõttelegi, et neid võiks vaatama minna, nagu seisaks lähedane meist nii kaugel, et temast ei oska unistadagi.

Aga praegu Indrek arvas, et aeg on hakata unistama lähedasest. Ta otsis vanad „noaaegsed“ uisud välja — päkapäraselt lõigatud lihtsad puuklombid, vene vikati vitsad rauaks all, mis laskis käia peal haljaks ja servadest teravaks, et aja kas või habet. Need puuklombid ta sidus endale jalge alla, milleks isa aitas heietada pehmed punemed, sest kõvad nöörid pidid soonima jalgadesse ja tegema haiget. Nõnda Indrek läks esiteks väljaäärseile loikudele, loikudelt kraavidele, mööda kraave luhtadele ja luhtadelt viimaks jõele, mis helendas kiilasjääs.

Esimesel päeval oli paras tuul ja Indrek laskis uiskudel vihiseda selle ajel, tehes hõlmad lahti ja hoides kätega laiali, et nad paisuksid nagu purjed puhanguil. Möödusid põõsad ja padrikud, möödusid kuhjad ja küünid, möödusid tuttavad jõekäärud ja hakkasid vastu tulema juba vähetuntud, lõpuks võhivõõradki. Aga tuul puhus endise hooga ja jää muutus nagu aina libedamaks. Tõusis liueldes tundmus, nagu oleks kogu maailm ainult kiilasjääs. Õnn, kui oskad liuelda ja kui sul on head rauad all, muidu oled kadunud laps.

Kadunud on isegi iga koerakutsikas, kui tal pole küllalt teravaid küüsi, nagu pere Mullal, kes tuli Indrekuga kaasa ja ei saa nüüd kiilasjääl kuidagi edasi, otsides sellepärast karedamat teed põõsaste vahelt. Seal ta nüüd välgatab oma musta ja valgega ja kaob vahetevahel tükiks ajaks silmast hoopis, nii et Indrek arvab ta olevat tagasi pöördunud koju. Aga siis ilmub ta jällegi silmapiirile, lõuad lõõtsutades laiali, punane keel ripakil suust väljas, ise õnnelik, nii et niuksumine kipub peale.

79