Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/82

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kas need Indrekule ja Mullale näkku. Esiteks ainult kübetas lund, mida tuul vihistas lagedalt põõsaste vahele, aga varsti hakkas sadama päris mehemoodi, nii et mätsis silmad täis ja riided eestpoolt üleni valgeks.

Ei näinud enam viie sammugi peale ette ega taha. Oli ainult tuul, oli näkku peksev lumi, olid siin-seal teele sattuvad kuhjad ja küünid ning muu ümberringi ainult pimedus. Nii-ütelda käsikaudu Indrek kobas mööda kiilasjääd, kus polnud muud teed ega juhti kui mõlemal pool jõge seisvad padrikud. Tuli padrik vastu pahemalt, pidi hoiduma paremale, tuli paremalt, siis pahemale — see oli tema logi ja kompass. Ei saanud eksida ka kõige pilkasemas pimeduses, võis ainult asjatult oma teed pikendada, eksides jõekäärudel ühest padrikuservast teise. Lagedal katsus koera oma läheduses hoida, lootes, et see tunneb, kui kipub sattuma kärestikule, mida ehk külmast hoolimata ei kata küllalt tugev jää.

Nõnda tulid nad kaua, kaua ja lõpuks üsna pikkamisi, sest mõlemad olid surmani väsinud. Ja kui jõudsid kodumaile, kus oleks pidanud uisuteed otsima lohkudelt ja kraavidest, Indrek otsustas selle asemel vabaneda oma punemetest ja puuklompidest. Nõnda astusid nad lõpuks nagu kaks vana roisku koduteel, Indrek ees, koer jalg-jalalt tema kannul. Aga silm hakkas juba ümbrust seletama, sest lumi andis valgust.

„Ma juba kartsin, et oled kaela peale jõkke läind,“ ütles isa kodus.

„Paljuke sealgi puudus selle saju ja pimedaga,“ vastas Indrek.

„Seda minagi,“ seletas isa, „sest jõgi on salakaval, täna voog kinni, homme juba lahti, pole muud kui sulp-

82