Mine sisu juurde

Tõde ja õigus V/X

Allikas: Vikitekstid
IX
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare
XI

X.

Nõnda olid isa ja Indrek maailma ja inimeste, taeva ja jumala asju arutanud ja seda mitte ainult täna, kus nad tulid kuuskede mahavõtmiselt ja risu põletamiselt, magus suitsulõhn rõivais. Nad tegid seda sagedasti, õigem — isa tegi seda sagedasti pikil sügise- ja talveõhtuil, mida veetsid üheskoos soojas toas, laual väike klaasiga lamp, mille valgus tungis läbi neljaruudulise katmata akna heleda joana välja pimedusse.

Õieti polnud seda valgust kellelegi seal vaja, sest siit ei läinud mööda mingit teed ega jalgrada, ainult Indrek ja vana Andres tegid siin oma jälgi, vahel harva ka mõni jänes, vares, harakas või ka põldpüü, kui lumi tõusis igal pool, ka lagedail väljadel hirmus kõrgeks. Valgus paistis muidu niisama läbi akna, nagu sünnib nii paljugi asju maailmas — sünnib heast-paremast, ilma et ükski küsiks või kostaks miks, milleks või kuidas?

Vana Andres oli üksinda saunas elades peaaegu otsusele jõudnud, et inimesegagi on lugu siinilmas samuti nagu selle valgusega, mis paistab sauna aknast pimedusse: täna paistab, homme ei paista, ülehomme võib-olla paistab uuesti, aga siis on see juba uus valgus, uus inimene. Inimene on jumala lamp, mis peab valgustama tema elupimedust, sellepärast on inimene igavene — jumala pärast, et ei kaoks tema eluvalgus ega saabuks pilkane pimedus. Nõnda kõnnib inimene siin-ilmas ja kõnnib ka sealilmas.

Indrek kuulas isa inimelu teisendeid, kuulas nagu vaikset muusikat, mis helises kõrvus isegi siis, kui isa norskas asemel juba magada, helises järgmisel päevalgi sirgeid kuuski laasides, lõhnavat heina kuhjast või küünist koormasse tõstes, puid lõhkudes, jõel mõrdu vaadates või suuskadel vihistades.

Nõnda saabus kevade, saabus mõtlemata, tahtmata, ootamata, sest kõik olid sellega harjunud, et ta nõnda saabub. Ainult elavamaks ja rõõmsamaks muutus kõik. Kõigil langes nagu midagi rasket õlgadelt, rinnalt, südamelt, hingelt.

Ühel õhtul Indrek kuulis sauna ees seistes, et ülal peres pumbati vett ja lauldi, ja tal tuli äkki imeselgelt silmade ette endine kaevuhark, kriiksuv vinn ja kook, mille otsas rippus ämber. Kui vana see ämber oli või kes ta koogu otsa pannud, seda ta ei teadnud. Aga tema uurded olid pehastunud ja tema ülemine serv kulunud, hallikas ja karvaselt pehme, nii et kui sealt juua, siis oli pisut kõditav tundmus, nagu sööks hobune oma paksude mokkadega su peost leivaraasukesi või nagu annaksid hobusele suud. Jah, kui kaevul oli alles see imelik ämber, siis laulsid Mäel Liisi ja Maret, kuna Indrek istus haopinu varjus päikesepaistel ja kuulas. Tõsi jutt! Indrekule näis äkki siin sauna ees seistes, et Vargamäel polnudki tol ajal muud kui päikesepaiste haopinu taga ja Liisi ning Mareti laul.

Nüüd laulab Elli, laulab üksinda, sest suviline pole veel sisse tulnud, või kui tulebki, siis võib-olla ei laula ta. Ei laula ei suviline-sulane ega suviline-tüdruk, sest neil on võib-olla hoopis teised huvid. Ellilgi on teised huvid, kui olid Liisil ja Maretil tol ajal, aga laulda armastab ta siiski, sest see on talle emast külge jäänud. On külge jäänud mõned endised lauludki, nagu tahaks Elli nendega tõendada, et Vargamäe on alles endine, sest pole midagi, et kaevul puudub hobusemoka-servaline ämber.

Aga veel enne, kui kevade läks lauluks Mäe Elli suus ja südames, hakkasid häälitsema linnud. Vares ei vaakunud mitte ainult hommikuti, vaid laskis oma häält kuulda kogu päeva, kui aga leidus mahti. Aga temal oli juba kibe kevadine toiming käes: ta kas otsis suure rutuga pesale paika või ta lendas juba, pesa aluspuud nokas.

Harakas kädistas ja pildus saba, nagu oleks ta tuulelipp kuuseladvas või aiateibas. Aga kui sootuks vaikselt läheneda mööda musta maad tihedale kuusetihnikule, siis võis tähele panna, nagu sosistaks keegi teisele valjusti midagi kõrva või nagu kordaks keegi teisele: hästi-hästi, hästi-hästi! Indrek teadis, kes nõnda hästitab paksus kuusetihnikus. Aga kuigi ta poleks teadnud, siis oleks ta seda varsti teada saanud, sest niipea kui jalg puutus sõredat ja krabisevat kevadist lund metsa ääres, tõusis kädisev harakapaar puude latvadesse, nagu tahaksid nad inimesele hüüda: ei meie tea midagi, ei meie tee midagi, ei meil pole midagi. Aga ometi oli ka harakas juba pesa kallal ametis, seda enam, et tema tahtis ehitada paremini kui vares. Tema tahtis ehitada pesale katusegi, et oleks enesel hea ja soe haududa ja poegadel kasvada.

Pasknäär oli vaikseks ja saladuslikuks muutunud, nii et teda polnud kuulda ega näha, nagu oleks ta kevadeks Vargamäe mailt lahkunud. Lepalind vinditas päevad otsa mööda põllualuseid puid, salusid ja metsi ja lõoke lõõritas enda aina kõrgemale ja kõrgemale, nagu ei tahakski ta enam maa peale tagasi tulla, sest et siin lõhkeb süda suure rõõmu pärast, hoia muudkui kahe tiivaga teda kõvasti kinni.

Kuldnokad juurdlesid vanade ja uute kastide kallal, et kas kõlbavad või peab minema paremaid otsima. Kaks kasti olid varblased oma eluasemeks sisse seadnud, neil algasid nüüd palavad päevad. Ei aidanud midagi, et nad kutsusid kokku terve oma suguseltsi tõendama, kuidas nemad juba ammust ajast siin elutsenud, — kuldnokad küütisid nad kastidest välja ja pildusid nende pesad tagantjärele, et ei jääks neist haisugi siia. Sest kuldnokkade meelest oli otse hirmus asi see varblaste kõrgem tsivilisatsioon, mis oli inimese eeskujul omaks võtnud udusulepadjad. Kuldnokk ei tohtinud oma poegi nendega hellitada, sest pikkade reisude tarvis pidid nad maast-madalast lihtsusega harjuma. Laul, vile ja lihtsus, need olid kuldnoka kolm voorust.

Partide prääksumine kostis päevad läbi, sest suure vee tõttu olid nad mööda kraave ja sooni kaugele sohu ja põllu äärde tulnud, nagu otsiksid nad oma silmadele puhkust sellest kiirgusest, sädelusest ja helkide pimestavast mängust, mis täitis nüüd kogu lagendikku kahe padriku vahel, kus lookles jõesäng.

Indrek tõusis mitu korda Vargamäe kõrgemale tipule ainult selleks, et vaadata päikesekiirte mängu jõeluhtade lagendikul. Aga lõpuks võttis ta püssi, tõmbas jalga oma pikad kummsaapad ja läks vete-, valguse- ja värvidemängu lähemalt vaatama. Ta sumas mööda jõeäärt sügavas vees, kus noolisid noored havid, kes olid siia tulnud päikesesoojuses suplema. Ta seisis kuskil põõsa või mõne paksu kuuse varjus ja vaatas, kuis tulid lõuna poolt kured ja metshaned. Tundide kaupa võis ta istuda kuskil jõelähedas küünis, et piiluda läbi seinapragude, kas juhtub tema lähedusse midagi, mis kõlbaks lasta. Elus pole tal vedanud, pole õnne olnud, ehk on siis jahilgi.

Aga kui see õnn tõesti juhtus, siis jättis ta tema kasutamata. Tõstis vahel püssigi palge, sihtis, aga ei lasknud siiski, öeldes: las ta elab. Oma istumist ja piilumist ei jätnud ta ometi mitte, nagu ootaks ta uut ja suuremat õnne. Ise mõtles: milleks ma istun, kui ma ei lase? Milleks kiusata õnne, kui sa teda ei katsu tabada? Et mitte tappa? mitte verd valada? Jah, kord oli ta õnne pärast tahtnud tappa, aga ta oli tapnud ainult oma õnne. Nõnda oli tema õnnega lugu. Sellepärast ta ehk ei lasknudki enam, kuigi jahiõnn tuli otse nina alla, püssi suu ette.

Millalgi jõe äärest tulles ta käis oma kraavi vaatamas, aga sool oli alles põhi all ja mätaste vahel paiguti lund. Kuid mättatippudel kasvasid juba mustpead. Ta tõmbas neist mõned üles: nende valge, tupest tulev vars oli õrn ja karge, nagu oleks ta valmistatud jäätisest. „Need ajavad oma pea läbi lumegi välja,“ ütles isa kodus, kui Indrek neid talle näitas.

Ei võtnud enam kuigi palju aega, kui päikesepaisteline noor lepik südapäeval täitus imelise vaikse prigina ja praginaga, nagu sibliksid tuhanded sajajalgsed putukad mööda kuivi lehti, mis lamavad minevasest sügisest saadik lepajuurtel. Aga ei see nõnda häälitsenud putukakari kuivanud lehis, vaid nõnda laulis värske mahl, mis tungis lepapungadesse. Indrek tundis seda mahlalaulu lapsest saadik, ta oli pannud millalgi vend Andrestki seda kuulatama, kuid sellele meeldis isegi varese kraaksumine rohkem kui leppade mahlalaul, lepalinnu laulust rääkimata.

Ühel päeval Mäe Elli jooksis suure ajuga alla sauna juurde ja hüüdis:

„Vanaisa, õunapuudel lõid esimesed õied lahti! Kas tuled nüüd vaatama? Sa ise käskisid sõna tuua.“

„Eks pea siis tulema, mis muud,“ vastas Andres. „Õunapuud õitsevad ainult kord aastas ja tuleval kevadel suu ehk juba mulda täis.“

„Kas mina ka võin tulla?“ küsis Indrek naljatades.

„Teid see ei huvita, onu,“ vastas Elli.

„Miks see siis meid ei huvita?“ küsis Indrek, rõhutades eriliselt sõna meid, sest ta tahtis tütarlapsele tema lubadust meelde tuletada — Indrekule sina, mitte teie ütelda. Elli mõistis Indreku viibet, läks näost punaseks, hakkas naerma ja ütles siis:

„Noh, hea küll, onu: sind see ei huvita. Kas olete nüüd rahul?“

„Meie ei ole rahul,“ vastas Indrek ja nüüd hakkasid nad mõlemad naerma.

„Onu, ma ei saa kohe teile sina öeldud, kui teil on need pikad kummist saapad jalas,“ seletas Elli nüüd. „Need saapad teevad su võeraks.“

„Siis teeme nõnda, et kui mul on need saapad jalas, olen teie, kui ei ole, siis sina,“ rääkis Indrek. „Oled nõus?“

„Olen nõus,“ naeris Elli.

„Tubli!“ hüüdis Indrek. „Aga kui ma need saapad jalast ära võtan, kas ma siis võin tulla õunapuuõisi vaatama?“

„Onu, sa teed minuga rumalat nalja, nagu oleks ma tõesti pisi tita,“ ütles Elli nüüd ja tema hallidesse silmadesse, mis ta vanaisalt pärinud, ilmus pisut nagu valus ja pelglik helk.

„Eks sa ju minu ja vanaisa kõrval oledki alles tita,“ ütles Indrek.

„Ei taha olla!“ hüüdis Elli.

„Nii see on,“ vastas Indrek, „sina ei taha noor olla, meie isaga ei taha vanad olla.“

„Ei, lapsed,“ rääkis vana Andres nende jutu vahele, „mina olen oma aastatega üsna rahul. Mul on praegu palju kergem elada kui noores eas. Siis tahtsin sadat asja, aga nüüd ei taha enam midagi, sest milleks tahta, kui surm tuleb niikuinii varssi.“

„Aga õunapuuõied, vanaisa?“ hüüdis Elli.

„Jah, õunapuuõied, need ongi, mis ma veel näha tahan,“ oli vana Andres nõus. „Õunapuuõied ja noored puud, neid tahan ma veel näha. Nemad jäävad siia-ilma kasvama, kui mina ära lähen.“

„Aga noored inimesed jäävad ju ka, vanaisa,“ tuletas Elli meelde,

„Need muidugi ka, need ka,“ kinnitas Andres, „aga noore inimesega on teine lugu kui noore puuga. Noor puu armastab vanainimest, aga noor inimene ei armasta, seda olen mina oma elus tähele pand. Noor inimene armastab joosta ja hüpata, aga noor puu seisab paigal, nii et noor puu on natuke nagu vanainime, ainult et noor puu veel kasvab, aga vana inime ei kasva, või kui kasvab, siis maa poole, mullale lähemale. Vana inime on noortele tüliks, mis tast armastada. Nagu mina teilegi praegu, ma ei jaksa nii ruttu mäest üleski minna kui teie, peate mind ootama. Aga te minge kahekesi ees, küll mina tulen üksinda järele, üksinda ongi rahulikum.“

„Ei, isa,“ vastas Indrek, „lähme juba kõik üheskoos, kolme armastab jumal.“

Nõnda nad siis läksidki tasakesi, astudes jalg jala ette. Andres hakkas jällegi oma juttu noorest puust ja noorest inimesest ja tal oli peaaegu ükskõik, kas teised teda kuulasid või mitte. Elli kitkus samal ajal põllult esimesi rohulajusid ja näitas neid Indrekule, nagu oleksid need mingisugused haruldased asjad. Tema paksud valkjaskollakad juuksed olid kahte patsi punutud, mis ulatusid niueteni. Igakord, kui ta kummardus maast midagi võtma, langes üks või teine pats üle õla ette ja puutus otsaga hiljuti lume alt vabanenud maad. See aga ei meeldinud Ellile, sest ta pildus patse kordamööda üle õla tagasi, nagu oleks ta neile kuri.

Õunapuuaeda jõudnud, teised jäid ootama ja vaatama, kuidas vanaisa tõstab silmad puhkenud õite poole, kuid see oli need juba nähtavasti unustanud. Õite imetlemise asemel ta hakkas aias kohe midagi toimetama, leidis kuskilt murdunud oksa, katsus tugesid, mida õunapuud vajasid siis, kui nad ägasid raske viljakoorma all, vaatas, kas maapind tüvede ümber kohevil ja rammutatud, võttis kuskilt kivi ja viskas selle eemale aia äärde, korjas maast paar vitsaraagu ja vaatas, kuhu need panna.

„Seal see vanainimese asi on,“ lausus Indrek tasakesi endale, „tuleb õisi vaatama, aga hakkab selle asemel aeda koristama.“

„Nõnda teeb ta alati,“ seletas Maret. „Mineval kevadel oli just niisama: paneb minule ja Ellile südame peale, et niipea kui esimesed õied ilmuvad, kohe temale sauna sõna viia. Noh, Elli ka viis ja isa tuli kohe alt üles, aga justament nagu tänavugi — ei tõstnud kordagi silmi õite poole. Mina siis ütlesin talle — aga mineval kevadel oli ta alles hulga kõbusam kui praegu — ütlesin, et, isa, sa ei vaatagi õisi, nagu poleks neid olemaski. Aga tema vastas üsna rahulikult: õied olla alles väga kõrgel, tema ei taha oma vana kaela nende pärast hakata tagasi ajama. Et küll nad tulevad madalamale, tulevad hoopis madalale, tulevad maha, siis tema näeb ja vaatab. Küllap ta tänavugi jääb seda aega ootama.“

Aga ei, tänavu vana Andres toimis teisiti. Kui oli natukene aega õunapuude all kõndinud, jäi ta seisma, katsus oma aastakümnetevanuse vimma seljas sirgu ajada ning vahtis üles õunapuude latva.

„Indrek,“ hüüdis ta natukese vaatlemise järele, ja kui see ligi astus, näitas ülespoole ja rääkis: „Näed sa seda õiekobarat seal, ühest servast vist natuke roosa teine, kui mu silmaseletus mind ei peta, ma tahaks selle omale saada. Seal kasvavad küll ilusad punased õunad, aga võib-olla mina neid enam ei näe ega söö, las siis saan need õiedki.“

Nõnda rääkis ta, kuna Indrek katsus ronida õunapuuharude vahele, et käsi ulatuks murdma soovitud õiekobarat.

„Onu, las mina!“ hüüdis Elli ja jooksis õunapuu juurde. Ning enne kui Indrek sai ronimisega õieti hakkamagi, oli tüdruk juba õunapuu otsas ja murdis vanaisa näidatud õiekobara.

„Isa, mis sa sellega teed?“ küsis Maret, kes ka ligi astus.

„Ei midagi,“ vastas Andres. „Ma võtan ta muidu niisama sauna juurde kaasa.“

Aga kui Andres hakkas natukese aja pärast mäelt alla minema, pahemas käes õunapuuoks õiekobaraga, paremas kõver kadakane kepp, mille ta ise aastate eest valmistanud, jooksis Elli talle toaotsa järele ja ütles:

„Vanaisa, kas ma saadan pärast onuga väikese purgi alla, kuhu õied võib vette panna?“

„Ei, laps,“ vastas Andres. „Purk võib sauna juures katki minna,“

„Aga õied närtsivad ju nõnda hirmus ruttu ära!“ hüüdis Elli nagu kahetsedes.

Seepeale vana Andrese üleni kortsunud ja kokkukiskunud nägu tõmbus nagu naerule ja alles siis lausus ta:

„Laps, õunapuu otsas oleks nad kauem värsked seisnud kui veepurgis.“ Ütles ja hakkas edasi minema, pahemas õunapuuõied ja paremas kõver kadakane kepp.

Tütarlaps vaatas talle natukene aega nagu arusaamatuses või haletsedes järele, pöördus aga siis äkki ümber ja läks joostes tagasi, nagu oleks tal suur rõõm, et pole vaja klaaspurki sauna juurde saata, kus ta võib katki minna. Aga tõepoolest Elli ei joosnud klaaspurgi pärast, üldse mitte millegi pärast, vaid et ta muidu ei saanud, kui pidi jooksma. Tema jooksis samuti, nagu jooksid valged pilved helesinises taevas. Tuult ei tunnegi, nii et pilved võiksid pisutki peatuda, aga ei, nemad aina jooksevad, aina lendavad, nagu oleks jumal teab mis tähtsat kuskil ilmaotsas lahti.

Indrek ja Maret jäid silmapilguks kahekesi ja õde ütles vennale:

„Isa hakkab vist surema, miks ta muidu oma õunapuuõitega nõnda.“

„Ei sellest tea midagi,“ vastas Indrek.

„Aga niisukest asja näen ma esimest korda,“ rääkis Maret. „See peab ometi midagi tähendama. Kirikukülas elas kord vanamees, kes ei rääkinud mitu aastat sõnagi. Ühel ilusal kevadisel päeval oli ta äkki öelnud mõned sõnad ja näidand ise käega akna poole. Kõik said rõõmsaks, et, näe, kevade toob inimesele tervise tagasi. Aga kolmandal päeval peale seda suri ta. Meie saime seda sellepärast teada, et Sassi käest telliti puusärk. Samuti ka meie isa: tema pole kunagi õisi ega lilli tuppa tahtnud, nelipühis ainult kaski. Tema on ikka öelnud, et Vargamäel las lilled ja õied kasvavad aias, põllul ja heinamaal, mitte toas. Ja nüüd korraga läheb tema ise, ühes käes kepp, teises õied, nagu ei olekski ta enam Vargamäe elanik.“

Sel silmapilgul Elli jõudis tagasi ja ütles:

„Ei vanaisal ole õitest enam kuigi palju arusaamist.“

„Miks nii?“ küsis Indrek.

„Ta ei tahtnud purki, kuhu õied vette panna,“ kostis Elli. „Milleks ta üldse nad kaasa viib, kui ta neid ei armasta.“

„Las ta nüüd viib, need ju ta oma istutatud õunapuu otsast,“ ütles ema.

„Ega sa siis ometi nende õunapuuõite pärast vanaisale toaotsa järele joosnud,“ ütles Indrek omalt poolt.

„Kust sina seda tead, onu?“ hüüdis tüdruk üllatatult vastu. „Ma hakkan sind kartma, sest sa loed mõtteid. Ma olen varemalt ka tähele pand, et sa loed mu mõtteid.“ Ja ema poole pöördudes Elli rääkis edasi: „Kui me esteks kolmekesi alt üles tulime, ütles vanaisa, et noored ei armasta vanu. Ta ütles nimelt, et noored puud armastavad vanainimest rohkem kui noored inimesed. Ja tead, ema, kui nüüd vanaisa hakkas siit alla tagasi minema, siis tahtsin mina talle näidata, et ma teda armastan, ja sellepärast ma jooksingi talle toaotsa järele, ja küsisin, et kas ta ei taha veepurki, kuhu võib oma õied sisse panna. Aga kust teab seda onu?“

„Onu vist armastab sind, laps, mis see muud ikka on,“ vastas Maret. „Kui meie Sassiga noored olime, siis me ikka lugesime teineteise mõtteid. Mõnikord on veel nüüdki nõnda, et üks mõtleb ja teine ütleb. See on armastus.“

„Ja sina ei armasta vanaisa, sest sa ei oska tema mõtteid lugeda,“ seletas Indrek.

„Mina armastan,“ kinnitas Elli.

„Siis sa ei armasta õieti,“ ütles Indrek.

„Aga mis ma siis oleks pidand tegema, et teda õieti armastada?“ küsis Elli.

„Ma ei tea seda,“ vastas Indrek, „sest ma pole veel nii vana kui mu isa. Aga kui ma kunagi nii vanaks peaksin saama, siis ma ütlen sulle.“

Nüüd hakkas Maret naerma ja temaga naeris kaasa ka Elli, nagu oleks Indrek ütelnud midagi naljakat. Aga see jäi endiselt tõsiseks ja siis ütles Maret oma naeru seletuseks:

„Elli on siis juba ise vana inimene.“

„Jah, siis ma olen juba sootuks vana, nii et ma tean kõik isegi,“ arvas Elli.

„Ei, seda ei või sa ometi teada, mis mina siis tean, sest mina olen ja jään sinust teatud aastate võrra vanemaks. Minul on oma isaga seesama. Mina olen juba vana…“

„Onu, sa ei ole veel vana!“ hüüdis Elli vahele.

„Sinuga võrreldes ometi küllalt,“ vastas Indrek. „Ja siiski ei tea ma õieti, mis sa pead tegema, et vanaisa tunneks seda armastusena. Võib-olla peaksid ei midagi tegema, nagu ei tee puudki midagi. Sest kui lähed midagi tegema, siis vanaisa tunneb seda kohe kui tülitamist.“

„Aga siis ma ei saagi ju teda armastada, kui ma mitte midagi ei või talle teha!“ hüüdis Elli.

„Võib olla,“ lausus Indrek. „Võib olla, et siinilmas ongi nõnda, et vanad ei saa noori ega noored vanu armastada. Ei oska, ei taha. Sa pakud talle veepurki, aga…“

„Aga vanaisa hakkas naerma ja ütles, et õunapuus seisavad õied kauem värsked kui veepurgis,“ rääkis Elli vahele. „Saad sa, onu, sellest aru? Egas siis tervet õunapuud pole võimalik tuppa tuua.“

„Seda ei peagi, nõnda arvab vanaisa,“ rääkis Indrek. „Õitki ei pea tuppa tooma, või kui tuua, siis las ta närtsib võimalikult pea, nõnda on vanaisa armastus õunapuuõie vastu. Sinu armastus on teisiti ja sellepärast elate kui kaks võõrast teineteise kõrval.“

Aga kui Maret oli nõnda Indreku ja Elli arutust pealt kuulanud, ütles ta, kui tütar oli läinud:

„Mina arvan siiski, et isal on surm ukse ees. Teisepere isa kuulukse ka juba ammugi kõõksuvat, nii et vanad hakkavad ehk korraga minema. Kahekesi on nad siin Vargamäel rünnand ja ärbelnd, kahekesi üheskoos ka lähevad, nii et pane kas või ühe vankri peale ja vii ühte hauda.“

Aga vanal Andresel endal oli oma elust ja surmast teine arusaamine. Tema läks alla sauna, pistis õitseva õunapuuoksa akna kõrvale suitsunud seinaprao vahele, võttis siis labida ja astus sellega välja. Ta kõndis mööda koplit piki aia äärt ja katsus, kas maa juba igal pool sula, eriti neis paigus, kuhu tuul oli talvel kokku kuhjanud päratumad hanged, mis pidasid kevadisele päikesele ja tuulele kaua vastu. Ja kui ta leidis, et labidatera ette ei puutunud kuskil enam kirssi, läks ta sooserva, et seal mätastelt juurida noori kuuski. Need tõi ta kopliaia äärde ja hakkas sinna maha istutama. Parajasti oli ta esimeste kuuskedega pärale jõudnud, kui Indrek tuli ülalt alla. Ta astus isa juurde ja küsis:

„Mis sa nendega tegema hakkad?“

„Panen nad parema söödamaa peale,“ vastas isa. „Neid ei raiu siit keegi enne maha, kui minu päevad loetud. Nad jäävad minust Vargamäele kasvama, jäävad minu mälestuseks.“

„Kogu Vargamäe on ju sinu mälestuseks,“ ütles Indrek. Aga isa vaidles sellele vastu, seletades:

„Vargamäel on teisedki töötand, mine võta tagantjärele kinni, kus minu, kus teiste töö. Aga need kuused istutan mina üksinda, need on minu töö. Kui minu päevini elad, siis on nad juba nii suured, et saab puusärgilaudu.“

Nõnda rääkis isa oma sookuuski paremale söödamaale paigutades ja jätkas seda toimingut päevade kaupa suure innuga, nagu oleks tal mõni tükitöö, mille eest maksetakse kõrget tasu või mis peab olema teatud ajaks valmis.

Sassi arvates oli osa puid istutatud paigale, mille tema kavatsenud lähemal ajal põlluks teha, aga vanale äiapapale ei lausunud ta sellest sõnagi. Nõnda toimis ta enam oma naise Mareti kui iseenda soovil. Aga see oli ükskõik, peaasi, et vana Andres võis häirimata oma puid edasi istutada ja sellest unistada, kuidas Indrek saab neist tema eas puusärgi laudu.

Sass ei tahtnud alguses Mareti sõnu kuuldavaks võtta, sest ta ütles:

„Kui vanainimene tahab midagi teha, las ta siis teeb, millest oleks kasu, aga nüüd pean mina hakkama neid puid juurima, mida tema nii suure vaevaga soost välja äärde kannab.“

Aga Maret vastas mehele:

„Tema on oma kasuliku töö Vargamäel juba ammugi teind, eks ta siis vanas easki või oma lõbuks pisut ka tühja tööd teha. Kui ta nii väga tahab sinna istutada, las ta siis istutab pealegi.“

Kui Sass ikka veel ei tahtnud oma arvamusest loobuda, jutustas Maret talle õunapuuõie-loo ja selle, mis Indrek ning Elli sealjuures kõnelnud. Maret oskas seda nõnda jutustada ja seletada, et Sasski ei saanud lõpuks muud ütelda, kui et:

„Nojah! Kui see nõnda on, ega siis tea ühti, ehk on tõesti surm tulekul.“

„Seda minagi,“ kinnitas Maret, „sest, kes neid ilmaasju teab. Sellepärast las ta teeb ja lõbutseb, ega siis need sookuused niipea suureks kasva, et neist jagu ei saa.“

„Noh, tösserdagu ta siis pealegi, kui süda kutsub,“ lausus Sass nüüd.

„Setu tal lõbu veel jäänd,“ arvas Maret.

Nõnda siis tegi vana Andres võib-olla esimest korda oma elus puhttühja tööd, isegi kahjulikku tööd, sest teised pidid seda varsti lõhkuma, mis tema suuri vaevu teinud. Aga võib-olla kui ta ise oleks seda teadnud, siis oleks ta ometi edasi töötanud, sest ta oleks ütelnud: ilmas on ikka nõnda, et üks teeb ja teine hävitab, aga sellepärast pole veel keegi oma tööd seisma pand, milleks siis mina peaks Vargamäel see esimene olema.