Üleüldine isamaa ajalugu/E
Eeskõne.
Mis noorepõlwe mälestused üksikule inimesele, seda on wana ajalugu terwele rahwale. Ilma ajaloota on ühe rahwa elu kui päew ilma hommikuta ehk nagu aasta ilma kewadeta. Meie ei saa olewikust mitte aru, kui minewik tundmata on. Ajaloo käigus ei ole midagi kogemata juhtunud, waid kõik käib seal ühe seatud, tarwiliku korra järele. Kui meie sellest aru ei sa, siis tuleb see meie puudulisest ajaloo tundmisest. Siis ei ole meie weel seda suurt näitelawa näinud, mille peal rahwad ja riigid kõige oma elu ja wõitlemistega, tõusemise ja langemisega meie silmade eest mööda käiwad. Siis ei ole meie minewiku teki taha pilku wõinud heita, kus kõiki neid sündmusi, mis meil praegu käes on, ette walmistati ja sünnitati. Isamaa ajalugu ei tohiks kellegile tundmata olla, sest ainult selle waral õpime heast, mis siin korda saadetud, õiget lugupidama ning halwa eest endid hoidma. Ja ajaloo keelt mõistab küll iga mees, kelle silm üle oma küla piiride seletab, sest ta sõnad on sündmused, mis pikse keelel kõnelewad ja rahwaste üle kohtu otsust kuulutawad.
Kaua aega olen ma, ja wistist nii mitmed isamaalapsed, ühe täielisema isamaa ajaloo ilmumist ootanud. Aga et siin lootus tühjaks jäi ja keegi ajaloo mees tööle ei astunud, siis wõtsin mina wiimaks julgust ja hakkasin kaua aega korjatud materjalist üleüldist isamaa ajalugu kirjutama. Kui hästi see nüüd mul korda on läinud, selle üle saab muidugi ajaloo tundja otsust andma. Mina omalt poolt olen katsunud kõik tähtsamad sõnumid ja sündmused lühidelt üles panna, mis jõud kandis kokku korjata. Et siin weel pea midagi enne tehtud ei ole, siis ei wõinud see töö mitte kerge olla. Ajaloo tundja waatab muidugi teise silmaga ta peale kui lahke lugeja, kes ainult sündmusi tahab ning kõik seletused ja tähendused ilmaaegseks ja tülitawaks peab, mis ta raamatust peale kauba leiab. Tundjat ei huwita mitte sündmuste jutustamine, waid nende põhjendamine — tõele. Mõlemate nõudmisi ei ole ühe korraga wõimalik täita. Wiimasele ei ole ma ka seda raamatut kirjutanud. Kui ma siiski esimesele jaole, mis weel iseäranis kõikuw ja wankuw on, mõned hallikad juurde olen tähendanud, siis sündis see sellepärast, et iga ajaloo sõber, kes ühe ehk teise küsimuse üle laiemaid teadusi soowib, kui see raamat anda suudab, seda ise järele wõib lugeda. Paraku on need hallikad küll kaugelt suuremal hulgal wõerakeelsed ning wähedel saab neid käepärast olema. Aga üks ehk teine raamat wõib siiski saadawal olla. Et Eestikeeles ise nii wähe hallikaid olemas on, sinna ei wõi ma midagi parata. Ma olen niipalju neid tarwitanud, kui neist minu kätte on saanud.
Et tähenduste all mõned hallikad õige tihti ettetulewad, siis lubagu lahke lugeja ennast siin kohal tähtsamate ajaraamatute kirjutajatega lühidelt tutwustada.
Bremeni Adam (Adam Bremensis) oli Bremeni linnas peapiiskop ning kirjutas 1076 Daani ajaraamatu (De situ Daniae) ja kiriku ajaloo (Historia Ecclesia), milledes ka meie maa ajaloo kohta sõnumid sees on.
Nestor, Petseri kloostri munk Kiiewis, sündis 1056 ning kirjutas 11. aastasaja lõpul esimese Wene ajaraamatu, (лѣтопись Нестора) mida mitmed teised mehed pärast teda kuni 17. aastasaja sisse edasi kirjutasiwad. Pea 18. aastasaja lõpuni seisis see Weneajaloole nii tähtjas töö ja mitmed teised kirjad weel trükkimata. Kellegil teisel rahwal ei ole nii tähtsaid dokumentisid wanast ajast järele jäänud.
Saxo Grammatikus, Daani peapiiskopi Absaloni sekretär ja praost, kirjutas 1203 Daani ajalugu (Saxonis Grammatici Danor historiae). Tema ajalugu ulatab wäga wana aja sisse tagasi, ning on rahwa suus elawatest mälestustest (Saga) ning lugulauludest (Edda ja Heimskringla) kokku wõetud. Sellepärast ei pea uuemad ajaloo kirjutajad tema tööst lugu.
Läti Hindrik, preester Liiwimaal ristiusu toomise ajal, wõttis missioni tööst tegewalt osa ning kirjutas ajaraamatu, mis Sakslaste siiatulemisega 1157 algab ning Eestlaste ärawõitmisega 1227 lõpeb. See ajaraamat on kõige tähtsam hallikas sellest suurest ajajärgust, mis meie maale ristiusku tõi ning wabaduse wiis. Ta sõnumid on ustawad, sest et nende kirjutaja palju sündmusi oma silmaga nägi. Oma suures usu töö usinuses ning waimustuses on ta aga paganate peale liig musta prilli läbi waatanud ning sellega oma kalli töö wäärtust wähendanud. Rahwa elust, kombetest, usust, sisimistest ja wälimistest toimetustest ei kirjuta ta pea midagi. Tema ajaraamat on Jungi tõlkel ka Eesti keeles ilmunud.
Dietleb von Alnpeke Riimikroonik (Livländische Reimchronik) on aastal 1296 Tallinas salmides kirjutatud, algab ka Sakslaste siia tulemisega ning ulatab kirjutamise aastani. Terwe kroonik on wanas laba Saksakeeles ning 12017 rida pikk. Ta kirjutaja on wistist üks ordu rüütel olnud, mis sellest wälja paistab, et ta ordumeistrit kõrgeks tõstab ning kirikuisadest põlastusega räägib, kes teisi waprusele manitsewad, aga ise pakku jooksewad. Ta kirjutuse wiis on ilmlik, mitte kiriklik, nagu Läti Hindrikul. Paljuist lahingutest on ta ise osa wõtnud.
Moritz Brandis kirjutas Liiwi ajalugu kõige wanemast ajast kunni 1238. aastani. Tema hallikad on Daani ajaraamatu kirjutaja Saxo, Joh. Magnus, Snorro Sturlesson ja Skandinawia muinaslood (Sagas). Tema ajalugu on kuues raamatus kirjutatud. 2 esimest räägiwad Eesti ja Läti rahwast ja nende muinas ajast, 3—5. raamat sellest ajast, millest Läti Hindrik ka oma kroonika kirjutas. Brandise hallikas oli Alnpeke riimikroonik ja „wanad kirjutatud kroonikad.“ Läti Hindrikut ta ei tunnud. Wiimased raamatud toowad mõned kõige wanemad Liiwi seadused. Surm tuli wahele ja lõpetas ta töö ära. Täieste ära trükitud on ta ajaraamat Liiwi wana aja kroonikate kogus: Monumenta Livoniae antiquae III. köide.
Salomon Henning, kes 1528 Weimaris sündis ning noorest saadik Liiwi ordu ja pärast ordumeistri Kettleri teenistusesse astus, kirjutas ordu langemise ajast Liiwi ja Kuuramaa ajaraamatu (Lifflendische Churlendische Chronica). See ulatab 1554. aastast 1590 aastani ning awaldab ainult asju, mis kirjutaja oma silmaga näinud.
Johann Renner tuli Bremenist 1555 Liiwimaale ning sai esite Paide siis Pärnus komturi juures sekretäri koha, kus ta maad ja rahwast ja ka nende ajalugu tundma õppis ning ajaraamatu kirjutamise kallal töösse hakkas, mis tema surma aastani 1583 ulatab. Wanemat aega on ta Saxo, Thomas Horneri ja Hermann von Wartbergi kroonikate ja rahwa suus elawate mälestuste järele kirjutanud, omast ajast aga oma silmanägemise järele. Tema ajaraamatu käsikiri oli Saksamaale wiidud, kust ta Bremeni ülikooli raamatukogust alles 1871. aastal üles leiti ning Konst. Höhlbaumi läbi mõni aasta pärast seda trükki anti.
Balthasar Russow, Tallina Pühawaimu kiriku õpetaja, kirjutas Liiwimaa ajaraamatu (Chronika der Provintz Lyfflandt) kunni 1583. aastani. Tema annab rahwa elukorrast, ordu ja Katoliku usu kõrgetest waimulikkude meeste kõlwatusest rohkem teadusi, kui teised enne teda. Suri 1600.
Thomas Hiärne, sündimise poolest Rootslane, elas 17. aastasajal Läänemal mõisawalisejana. Tema Eesti, Liiwi ja Lätimaa ajalugu (Ehst-, Lief- u. Lettländ. Geschichte) on 7 raamatus kirjutatud, esimene ajaloo kirjutaja, kes hallikaid teada annab. Muinas ajaloo on ta Saxo, Magnuse, Snorre ja Bremeni Adama järele kirjutanud, kus Eestlased juba Abrami ajaga ette astuwad.
Paul Einhorn piiskop Kuuramaal kirjutas 1636 Läti ajaloo (Historia Lettica) ja (Reformatio gentis lettiae), mis palju tähtsaid teadusi ka meie Eesti rahwa pagana ajast toowad.
Franz Nyenstädt oli Liiwimaale rändanud Sakslane, elas 1554. aastast saadik Tartus kaupmehena, läks siit 1571 Riiga ning sai 1586 seal bürjermeistriks. Tema ajaraamat (Livl. Chronik) räägib Sakslaste meie maale tulemisest pikemalt kui Läti Hindrik ja teised wanemad kroonikad. Et ta aga hallikaid nimetanud pole, siis ei peeta tema laiemaid sõnumid mitte tõeks pidamise wääriliseks.
Kristjan Kelch, õpetaja mitmes kohas Eesti maal ja pärast Tallinnas, kirjutas oma Liiwi ajaloo (Liefländ. Historia) wanemate ajaraamatute järele wiies raamatus ja algab ka Abrami ajaga nagu Brandis, Renner ja Hiärne. Suurest Põhjasõjast kirjutas ta iseäranis pikalt ja laialt, mill ajal ta ise ka elas, oma „Historiale“ lisa (Continuation). See ulatab 1692—1707 aastani. Wäga tähtjas tükk Põhja sõjast. Katk lõpetas ta elu Tallinnas 1710 ära, millega ka ta ajaraamatu kirjutamisele ots sai.
J. G. Arndt, gümnasiumi koolmeister Kuresares, kirjutas Liiwi ajaraamatu (Liefländische Chronik) kahes raamatus: 1) Liiwima oma esimeste piiskoppide ja 2) oma ordumeistrite all. Esimeses jaos ilmub Läti Hindriku ajaraamat esimest korda Saksa keelses tõlkes tema Ladina keeles wälja andja Gruberi ja Arndti enese tähendustega. Teises jaos on wanad Liiwi seadused ordu ajalooga. Arndti ajalugu ilmus 1747—53.
Friedrich Gadebusch, Tartu bürjermeister, uuris suure hoolega meie maa wana aega ning awaldas oma kirjatööd Liiwimaa aasta raamatute (Livländische Jahrbücher) nime all neljas jaos ja 9 raamatus. Neis raamatutes on ta kõik sõnumed kogunud, mis ta ajaloo kirjutajatele tähtsad arwas olema. Ilmusiwad Riias 1770—83.
A. W. Hupel kirjutas 1774—89 kolm paksu raamatut koduma sõnumeid (Topographische Nachrichten von Lief- u. Ehstland) ning terwelt 28 jagu Nordische Miscellaneen ja 18 jagu Neue nord. Miscell. Hupel oli Põltsamaal õpetaja ja hoolas kirjamees, kes oma jõudu mööda ajaloo kirjutajatele materjali kogus.
Mööda läinud aastasaja lõpuni oli materjali Liiwi-Eesti ajaloo jaoks kogutud. Nüüd hakkasiwad mitmed mehed pea ühel ajal tööle ning Schlözeri, Friebe, Merkeli ja Jannau sulest ilmusiwad üksteise järele ajaloo raamatud trükis. Need kirjad pakkusiwad suuremalt jaolt aga rohkem lõbusat lugemist kui tõsist ajalugu ja andsiwad nurisemiseks asja, mis iseäranis Merkeli wastu wäga suureks kaswis, sest tema oli esimene mees, kes oma kirjades awalikult waese kannataja rahwa eest wälja astus. Temaga ühendasiwad endid ka mõned teised auusad inimeste sõbrad. Liiwi ajaloo kirjandus jäi sellest ajast saadik aga mõneks aasta kümneks soiku. Siis aga ärkas ta uue jõuga ning tõi meile hoopis uue aja. Õpetatud mehed astusiwad käesolewa aastasaja neljandamal ja wiiendamal kümnel mitmes kodumaa linnas kokku ja asutasiwad seltsid, kellede peaülesanne siiamaale meie maa wana ajaloo uurimiseks on jäänud. Oma aastaraamatud täitsiwad nad sõnumitega, mis uuesti wanast ajast wälja oli uuritud ehk mis kudagi wiisi muistse aja pimeduse sisse mõnda walguse kiirt jõudis heita. Nüüd on nende seltside kirjadest kaunid kogud saanud ja nad kaswawad ikka weel. Tartu Õpetatud Eesti Selts on juba üle 50 aasta tööd teinud ja iga aasta oma kirjad (Verhandlungen ja Sitzungsberichte), Läänemere kub. ajaloo ja wana aja teaduse selts 1837. aastast saadik ja Tallina kirjanduse selts oma Beiträge 1860. aastast saadik wälja annud j. n. e. Mitte sellest üksi ei olnud küllalt, mis hulk õpetatud seltsisid omalt poolt tegiwad, waid ka erainimesed ei waadanud wagusi pealt. Seal asutati aja kirjad küll lehe küll raamatu näol, ikka wana aja uurimiseks. Kodumaa (Das Inland) ilmus terwelt 27 aastat nädalalehena 1836—63, kõik wanemad kroonikad koguti ja anti trükis selle üleüldise pealkirja all wälja: Monumenta Livoniae antiquae, kolm paksu köidet ning aeti pärast seda tööd Skriptores rerum Livonicarum nime all edasi. Professor Bunge põhjendas Liiwi, Eesti ja Kuura algkirjade raamatu (Urkundenbuch), millest nüüd 9 paksu köidet trükis on ilmunud. Palju mehi, nagu Napiersky, Schirren, Kruse, Rußwurm, Grewingk, Pabst j. n. e. on palju tööd teinud materjali kogumises ning v. Richter, v. Rutenberg, Kröger, Kienits ja weel mõni muu hakkasiwad 60 aasta ümber kogutud materjalist ajaloos raamatuid kirjutama. Üksi Richter on oma töö, mis 7 köidet suur, lõpule jõudnud wiia, kuna teised praegu weel pooleli on. Need raamatud on aga kõik Liiwimaa ajaloost Sakstele kirjutatud, milledes maa pärisrahwast ainult mööda minnes siin ja seal nimetatakse. Eesolew raamat on oma ülesandeks teinud just Eesti rahwa lugu kõige täielikumalt ette tuua ning teistest rahwastest selle juures ainult nii palju rääkida, kui seda asjakäigist arusaamiseks tarwis on üleüldise isamaa ajaloo mõistmiseks.
Sell wiisil on ajaloo kirjutajal lõpmata suur kirjanduse wäli ees ning töö nõuab suuremat hoolt kui enne. Wähe, wäga wähe on siiski nendest kirjade legionidest meie Eesti rahwa kohta leida, sest meie ajalugu on õieti juba hakatusel kadunud. Kõige wähem sõnumid leiame weel rahwa elu, kombete ja usu kohta. Siiski peame katsuma neist kiwikestest, mis nii laiali on pillatud, majakest ehitada. Mõne aja eest ütles üks tähtjas õpetatud mees ajaloo kujutamisest, et see mitte igamehe asi ei olla, kes mõneaasta ajaloo hallikaid on uurinud, waid see nõudwat kõige pealt osawat meistrit laia silmaringi ja wäsimata meelega, kellel peale selle weel kaunid loomu anded ja õige kriitika ei tohtiwat puududa. Alles siis wõida tema tööst niisugune ehitus saada, mille sisse iga mees kui templisse astuwat.
Minu töökene ei taha mitte niisugune walmis loss olla, waid ta on kui alandlik hurtsik, kus reisija niikaua wõiks wiibida, kuni see meister tuleb, kes meile lossi ehitab. Palun senniks eesolewa tööga leppida.
Praegu on weel palju asju waidluse all, mille üle õiget otsust ei teata. Kaugemate aastasadade seest tõtt wälja otsida, kust wähe ja siiski weel segaseid sõnumid saame, on raskem töö kui liiwa seest kulda puhastada. Ma ei ole kogemata mõnes asjas teist seisukohta wõtnud, kui üleüldse maksaw on. See sündis sellepärast, et suurem hulk ajaloo kirjutajaid oma tööd üksteise järel on teinud, millega hulga tõendused tihti ühe ainsa mehe otsuseks kokku kuiwawad. Sellepärast ei tohiks nende wastu käimine mitte kaela kohtu wääriline süü olla. Kui seda, mis siin õigeks olen pidanud, põhjustega ümber lükatakse asja tundjate poolt, siis wõib see ainult meie ajaloo teadust edendada ja tema sõpru rõõmustada. Tõe poole püiame meie ju igaüks.
Tartus, juuli kuul, 1892.