Üle piiri/6
6.
Kui wähe uut, huwitawat ja ilusat see oli pakkunud! Ja ometi oli Hedwig niipalju lootnud. Oodates ja aimates oli tal süda wärisema löönud, hingesse palawus tekkinud, aga sündmuse enese juures oli ta peaagu külm ja rahulik.
Siiski — Kalamaa rääkis sel korral wäga ilusasti. Ja põlwili langes ta. Seda polnud Hedwigi ees weel keegi teinud. Ta kurtis elutühjusest, jutustas jumaldamisest, tõsiselt, pühalikult. Hää oli kuulata. Aga naljakas oli natuke. Ka Robert ütles ükskord midagi sellesarnast, aga teiste sõnadega, teise tooniga. Ta ei olnud nii pühalik, nii suur. Selle eest käib ta aga nüüd Kataga. Imelik! Nüüd käib ta Kataga. Kas ka Kalamaa temaga wõiks käia? Ei, ei! Seda ei teeks ta iialgi. Selleks on ta liig uhke. Aga keda ta wõtaks, kui ta mind ei saa? Wõi ei wõtaks ta üleüldse?… Kui ilusasti ta papalt minu kätt palus! Mul oli häbi, ja papa pidi peaaegu nutma hakkama, parajal ajal sai ta weel minu laitmisega pärale. Ja siis ta kurwastus: peab omast tütrest, omast ainukesest lahkuma… Waremalt poleks ma kunagi uskunud, et papa nõnda waletada mõistab. Ma hakkasin juba kartma, et doktor Kalamaa aru saab, aga kõik läks hästi. Ainult tädi! Kui ometi tema ka midagi ilusat oleks ütelnud! Aga ei, ta nuttis ainult. Oli ehk ka see wale? Ja siis suudles mind Kalamaa papa ja tädi ees. Ma punastasin ära. Aga tädi wististi ei näinud seda, sest ta pühkis silmi ja selg oli meie poole. Huwitaw oli, mul kippus naer pääle…
Ja Hedwig mõtles sagedasti möödaläinud silmapilkude üle järele.
„Oled sa nüüd õnnelik?“ küsis Anna temalt mõni päew pärast kihlusid.
„Jah, ma olen rõõmus,“ wastas neiu.
„Tema on sinu wastu hää?“
„Ta on wäga lõbus.“
Doktor Kalamaa oli ka tõesti wäga lõbus. Ta mõtles kõiksugusid ootamatusi wälja, et Hedwig igawust ei tunneks. Nad saiwad igapäew kokku, aga ikka ise tunnil, nagu ootamata. Ja iialgi ei ilmunud Kalamaa tühjade käte ega taskutega, alati oli tal midagi kaasas. Siis weel need ilusad wäljasõidud! Küll purjepaadiga, küll aurulaewaga, küll woorimehega! Wahel sündis see ka suuremas seltskonnas. Siis oliwad nemad, Hedwig ja Kalamaa, ilma keskpaik. See oli nii hää. Nemad ütlesiwad „saagu“, ja kõik sai. Ja kui peenetundeline Kalamaa tema wastu mõistis olla! Aga ka halb oli ta mõnikord, jättis Hedwigi üksi, ei teinud temast wäljagi. Kui aga Hedwig sellepärast nukraks sai, ütles Kalamaa:
„Seda teen ma ju kõik sinu enese pärast, ma tahan, et sa talutamata astuma õpiksid.“
Õige! Kuidas tema, Hedwig, ise sellest aru ei saanud. Päälegi oli ta waremalt omal jalgel seismisest unistanud. Kus kohal? Sääl wäikses kambris ja mere ääres kiwi otsas. Nüüd aga trambib Robert mudaste jalgadega tema pääl ja pillub tema pihta märki. Pärast istus ta sääl Kataga. Aga ilusasti oskab ta „lupsu“ wisata, ka doktor Kalamaa pani seda tähele.
* *
*
Aga kui pagana wäike see linn elamiseks oli! Warsti sai kõik nähtud. Pesa, mis pesa, nagu doktor Kalamaa öelda armastas. Aga mis wõis temagi sinna parata. Ta teadis ju küll palju, aga seda mitte, kuidas linna suuremaks, ei, huwitawamaks teha. Kuid mehed peaksiwad ka seda oskama. Siis wõiks isegi niisuguses toakeses elada, nagu Robertil on. Ja jah, pandagu wõi lähkrisse ja löödagu prunt pääle, aga huwitaw olgu.
Ja Hedwig unistas sellest, millal pulmad mööda saawad, sest siis pidiwad nad Soome, Rootsi ja kes teab kuhu weel minema. Seni aga muutus elu tõsisemaks, tulewa põlwe ettewalmistamiseks: Kalamaa püüdis pruudile omi prillisid pähe suruda. Aga see oli raske, wäga raske. Kui ta jälle kord Kant’i surematust ja Nietzsche hullumeelsust meelde oli tuletanud, imestas ta lõpuks Roberti üle, kes Kataga korralikkude inimeste seas jalutawat.
„Mis siis, kui see neile meeldib,* wastas Hedwig hooletult.
„Meeldib… Wõime me siis kõik teha, mis meile meeldib? Elame meie üksi ilmas?“
„Teised tehku, mis neile meeldib.“
„Aga niisugusel korral kaoks ju ausus ja alatus. Kui Kata sugused täieõiguslistena ausate naisterahwaste hulgas wabalt korralikkude noortemeestega liikuda wõiksiwad, siis tuleks ju wälja, nagu oleks ükskõik, kuidas elada. Niisugused naisterahwad oleksiwad siis nendega ühesarnased, kellede kohta wanad roomlased, need roomlased, kes tuhande-aastase raudse riigi ehitasiwad, aukartuses ütlesiwad: istub kodus ja ketrab.“
„Aga mis sest, kui see neile mõlemitele lõbu teeb, neile hää on,“ wastas neiu endist wiisi, nagu tahaks ta jalga wastu maad lüües juurde lisada:
„Näe, ma wõin seda.“
„Aga Te peate ometi tõeks tunnistama — Kalamaa ütles Hedwigile ikka „Teie“, kui ta temaga tõsiste, kainete asjade üle rääkis, — et inimesed kõiki omi tarwidusi terwe ühiskonna silma all awalikult täita ei wõi ja et selles asjas tingimata teatud määrused, reeglid üles seatakse…“
„Seatagu, kui see lõbu sünnitab,“ sähwas Hedwig wahele. Tema toon ja sõnad „kui see lõbu sünnitab“ hakkasiwad Kalamaad äritama.
„Mitte sellepärast, et see lõbu sünnitab, waid et selle järele tungiw tarwidus on, kui meie metslaste kilda tagasi langeda ei taha,“ ütles ta kõrgendatud ja tungiwamal toonil neiule wastu. „Kui kõik nooredmehed, kes omale sinise mütsi pähe on saanud, omade emade ja õdede silma all awalikult niisuguste seltsis aega hakkaksiwad wiitma…“
„Aga kui see neile lõbu teeb?“ sähwas Hedwig jällegi wahele.
„Lõbu, lõbu, ikka lõbu! Oleme meie siis ainult lõbu tarwis ilmas? Meil on ju ka igalühel omad kohused…“
„Muidugi on, kui see meile lõbu teeb,“ ütles Hedwig.
„Lubage, et ma oma mõtte wälja ütlen,“ hakkas Kalamaa madalamal, kuid tehtud rahulikul toonil. Hedwig tundis salajat rõõmu. Kalamaa polnudki ju nii hirmus, kui aga temale julgesti wastu astuda.
„Nojah, millest tahtsin ma rääkida,“ hakkas Kalamaa. „Noortestmeestest, kes awalikult niisuguste seltsis liiguwad… Jah, ma saan ju aru, et meie, mehed, kellel meil nii palju seda tüsedat jõudu on ja kes me juba loodusest karedaks, wõib isegi öelda tooreks — ja jah, tooreks, ma ei häbene seda öelda, olgugi et ma ise mees olen — oleme määratud, mõnikord sammusid astume, tegusid teeme, mida waewalt wabandada wõib, aga ma ütlen ka: ainuke abinõu meie iseloomu konarluste mahaõõrumiseks on naisterahwas, puhas, süüta naisterahwas, nagu teda mina ja kõikide aegade kulturirahwad omale ette on kujutanud, teda suremata kunstitöödes ülendanud, tema poole palwetanud. Ainult niisugune naine wõib mehest alles täielise mehe teha. Aga ütelge, mis peab meie noortest wendadest saama, kelle õlgadele meie terwe oma tulewikulootuse paneme, kui nad niisuguste naisterahwaste seltsis awalikult oma aega wiidawad, omi paremaid päewi rüwetawad?“
„Aga kui nad seda salajas teeksiwad?“ küsis Hedwig.
„Salajas… Ka siis oleks see laiduwäärt ja iga edusõber peaks kahetsema, et me teistsuguses ühiskondlises korras ei ela, kus need kurwad nähtused weripaiseteks ei muutuks. Aga siis ei saaks need eksitused teistele kahetsemisewäärilisteks ahwatelemise-sammudeks.“
„Aga kui kõik seda salajas teeksiwad?“
„Siis oleks see seda kurwastawam ja me peaksime oma rahwa edu ja kulturi pärast tõsist muret tundma, kuid hääks ei saaks me seda kunagi kiitma. Aga nõnda ei wõi see ju olla, ma tunnen meie rahwast. Tema süda, iwa, tuum on terwe. Meis on isaisade wisadust, kangekaelset Eesti jonni, ja see ei lase enesest kõike seda, mis meie luule ja lihale omane, nii kergesti ära kiskuda, wõõraste mõjude alla sattuda… Te rääkisite esiti tahtmisest, lõbust. Teil on õigus. Mispärast peaksime meie elama, kui meie oma tahtmist täita, lõbu maitsta ei saa. Aga siin on piirid olemas. Ükskord öeldi: suurendame inimeste tarwiduste hulka, see on — rohkendame nende tahtmise mitmekesidust, jagame nende lõbumaitsmist rohkematesse harudesse, kui meil eesmärgiks on kulturi edendada, sest abinõudest pole inimesel iialgi puudu tulnud, kui ta midagi kätte tahtis saada, ainult tahtmist on waja. Aga kas wõime meie igasuguste tahtmiste, igasuguste lõbumaitsete tarwidust hääks kiita? Kas ei ukutaks me sellega inimesesugu tee pääle, mille teine pool otsas barbarismus seisaks? See on see kardinalküsimus, küsimuste küsimus. Ka inimeste tahtmiste ja mitmesuguste kirede äratamisel peab teatud seadusi, reeglisi silmas pidama. Mis ühele lubatud, see on teisele häwitaw kihwt. Sellepärast peab kindlasti teadma, missugusid tahtmisi, missugusid ihasid meie üheski seltskonnas, üheski seltskonnakihis wõi klassis elule wõime äratatada, muidu oleks meie kulturitöö häwitusetöö, mida ainult waimustusesse sattuwale, wäljamaa eeskujust kaasakiskunule nooresoole andeks wõib anda…“
Doktor seletas weel kaua. Aga imelik! Hedwigi arwamisi ei suutnud need seletused sugugi muuta, kuigi ta neid kaitsta ei osanud. Seda aimas ka Kalamaa, ja sellepärast rääkis ta wäsimatalt ning tõi omade seletuste põhjendamiseks igast teadusewallast uusi tõendusi. Ta tegi seda julgesti, peaaegu mõtlemata, sest neiu poolt ei kartnud ta tõenduste ümberlükkamist. Talle oli neiu kangekaelsus ootamata, aga ta trööstis ennast selle noorusega: noorus on paenduw. Sellepärast arwas ka Kalamaa, et ainult noored neiud naisteks kõlbawad. Pagan wõtku neid wanemaid, neil on juba omad waated, maitsed, tahtmised. Kõige täielikum naine on aga see, kes oma mehe waadetes täiusetippu näeb ja kes ilma ja inimeste üle nende seisukohalt otsustab. Ja kõige täielikum kultur on see, kus niisugusid naisi wõimalikult palju on. Siin on see salawedru, mis antikkulturi meile weel praegu kättesaamataks teeb.
Hedwig ei näinud selles esimeses kokkupõrkamises midagi iseäralikku. Robertiga oli ta mõnikord peaaegu karwupidi kokku läinud, kui iseseiswuse põhjusmõtete wõi wääramata looduseseaduste päästmine seda nõudis. Koju jõudes jutustas neiu omast sõnawahetusest tädile.
„Ja millega see lõppes?“ küsis Anna.
„Mitte millegagi. Tema rääkis, mina waikisin.“
„Lähete wiimaks riidu,“ ütles tädi natukese aja pärast.
„Mis siis, kui see meile lõbu teeb.“
Neiu naeris. Tal tõusis tahtmine doktor Kalamaaga oma jõudu katsuda. Ja huwitawaks läks elu.
* *
*
Hedwig ja Kalamaa seisiwad nagu alalisel sõjajalal: igaüks oma ette teritas tapreid ja ihus odasid ning ootas waenlase kallaletungimist. See aga oli kawal, ta tahtis pikalise piiramisega tüli lõpetada.
Hedwig ei püüdnudki enam oma endist seisukohta — „kui see lõbu teeb“ — kaitsta. Ta tundis enese siis kõige julgema olewat, kui tal mingisugust seisukohta polnud, waid kui ta naerdes seda maha kiskus, mida wastane üles püüdis ehitada. Ta tegi ennast kõigest wabaks, istus kui linawästrik aiateibasse, kes tuulelipuna oma saba siia ja sinna pöörab ja tuttawat häält tehes ütlewat näib:
„Näe, istun siin, aga kui sa mind siit ära ajad, istun kohe lähema teiba otsa. Wiskad sa aga sinna mulle kiwiga järele, siis wõin ma weel kaugemale wõi ka suutuks ära lennata, pesa mul ju weel pole, kõigewähemalt puuduwad munad ja pojad.“
Neiu rinda tekkis midagi uut, mille järele ta polnud igatsenud. Kui petlik see elu on! Ja kui wäikesed on inimesed! Isegi doktor Kalamaa wõib wäike olla. Aga Hedwig unistab suurest, mis teda alanduses wärisema paneks… Nad on siiski pruut ja peigmees ning pärast saab neist mees ja naine. Nad elawad ühes majas, sööwad ühe laua taga ja magawad — ühel asemel. Aga neil saab ju kaks woodit olema? Ja muidugi, tingimata kaks. Ning siis hakkab Jumal lapsi andma! Kui palju ta neid annab? Eks siis näe. Aga rikkaid ega tarku ta ei armasta, ta õnnistab ainult rumalaid ja waeseid.
„Küll on elu naljakas,“ ütles Hedwig kord tädile.
„Kuidas naljakas?“ küsis see.
„Mina ja doktor Kalamaa oleme pruut ja peigmees.“
„Kas sa alles nüüd sellest aru saad?“
„Jah, mul on, nagu oleksin ma alles täna sellest aru saanud. Me läksime waikides mööda randa, mina hoidsin tema käe alt kinni, tema silmitses inimesi, mina wahtisin merele. Ja siis oli mul niisugune imelik tundmus, nagu peaksin ma tema käest küsima, kas me ikka tõesti pruut ja peigmees oleme.“
„Missugused mõtted sul küll pähe tulewad,“ ütles Anna, kuid ta häälest ei kostnud ei hirm ega imestus.
„Ja kui ma temale näkku waatasin, siis oli mul, nagu wastaks tema minu küsimise pääle: ma ei tea, aga inimesed räägiwad.“
Wiimaks jättis doktor Kalamaa Hedwigi waated täiesti rahule: lapsed unustawad ju omad rumalused seda rutemini, mida wähem tähelepanemisewääriliseks wanemad inimesed neid peawad. Nõnda oli ilus ja waikne, nagu septembrikuu pärastlõunal: päike paistab ja lehed langewad, aga linnud ei laula. Ühel niisugusel waiksel päewal küsis Emma Hedwigilt:
„Kas sa läksid sel päewal Roberti juurde, kui sa minult nõu käisid küsimas?“
See oli tormi hakatus.
„Läksid sa?“ küsis Emma tungiwalt.
„Miks see sind korraga huwitab?“ küsis Hedwig wastu.
„See peaks sulle eneselegi selge olema.“
„Ei, ma ei saa sellest midagi aru.“
„Sa unustad, et sinu peigmees minu wend on.“
„Mis sest siis on?“
„Nähtawasti ei tea sa ka sellest midagi, et sinu ja Roberti kohta jutud liiguwad.“
„Meie linnas liiguwad kõikide kohta jutud.“
„Aga kõik jutud pole põhjendatud. Sellepärast tahaksingi ma teada, kas sa sel korral läksid wõi ei.“
„Ma käisin ka pärast seda tema pool.“
„Aga kuidas? see huwitab mind.“
„Ma ei saa ikkagi aru, miks see sind huwitab.“
„Mul pole ju ometi ükskõik, missugune pruut minu wennal on, saad sa nüüd aru.“
„Jah, nüüd on mul kõik selge.“
„Minu wend on linnas üks silmapaistwamatest meestest, tema ja ta perekond wõiwad paigaks saada, kust teised eeskuju wõtawad, aga mis siis, kui teised näpuga teie pääle wõiwad näidata ja teie eeskuju üle pilkawalt muigata? Minul poleks see mitte ükskõik. Ja ma arwan, et ka minu wennale see ükskõik pole, sellepärast peaks teda ettewalmistama.“
„Aga kas sa mäletad, Emma, mis sa sel korral ütlesid, kui ma sinu juurde tulin?“
„Mis ma ütlesin… Ma ütlesin, mis arwasin, aga kui mina nõnda oleksin teinud, nagu ma ütlesin, siis oleksin ma ka tagajärjed kandnud.“
„Ka mina kannan nad.“
„Aga oled sa mu wennale sellest rääkinud?“
„Ta pole mu käest küsinud.“
„Ma arwan, et sul kohus on kõik öelda, sest kes peaks abielu puhtuse ja perekonna puutumatuse eest muretsema, kui meie, naised, seda ei tee.“
See tuli Hedwigile ootamata.
„Ma kuulen sind nagu esimest korda,“ ütles ta imestades.
„Mina pole selles süüdi.“
„Süüst pole keegi rääkinud.“
„Aga süüd peab üles tunnistama.“
„Seda wõiwad need teha, kes süüdi tunnewad.“
„See on, sa tahad öelda, nagu peaksin mina teie wahel keelekandjaks hakkama?“
„Sa oled ju tema õde.“
Nõnda lahkusiwad sõbrannad.