Alutaguse metsades/Käik põlismetsa
KÄIK PÕLISMETSA.
Sõidame jälle mõned head kilomeetrid maanteed. Vaikime, sest mõlemal on nähtavasti tegemist oma mõtetega. Minul püsib kogu aja silmade ees sammaldunud habemega vanamees, kes istub idamaises rahus oma onni ees ja ootab, millal süda lakkab löömast ja elumahlad voolamast. Et pääseda maisest olemisest teise olemisse.
Möödume Roela ja Paasvere asundusist. Ühel teelahkmel tuleb mu reisukaaslane jalgrattalt maha ja ütleb:
„Kuidas on — kas teeme väikese matka Alutaguse ürgmetsadesse? Siit pöördub tee. Kilomeetrit viis, kuus pääseb ratastega, siis paar väikest tuuri jala — ja sa oled näinud Alutaguse ürglaant üheski paigas.“
Meelsasti olen nõus, selleks ju välja tuldigi.
Meie ei pääse aga ratastel edasi paari kilomeetritki, tee muutub konarlikuks ja rööplikuks, paiguti on tümad augud, kuhu hagu ja roikaid täiteks sisse on pandud, neist peame jalgrattad üle kandma. Teisal ulatuvad jämedad puujuured üle tee, nii et sõida nagu redelipulkadel. Kilomeetri või paar rühime niiviisi edasi, lükates ratast käe kõrval ja kandes üle aukude, siis arvab sõber, et nii me edasi ei saa, peame rattad peitma põõsastesse ja edasi rühkima jala.
Vaevalt saame sobiva põõsa otsimisel mõne sammu teha, kui näeme, et mööda metsasihti tuleb mees, püss seljas.
„See on metsavaht,“ arvab sõber. „Nüüd oleme õnnega koos: teejuht ja seletusteandja tuleb ise meile vastu. Ainult sobivad jutud peab enne maha rääkima, et mees meid usaldama hakkaks ja meie nõusse lööks.“
Sõber on jälle heas tujus. Teretab metsavahti juba kaugelt nagu vana tuttavat, ajab kombekohaselt ääri-veeri juttu, nagu metsataluski, siis esitab mind ja ütleb, mis otstarbel ma reisin. Kas võiks metsavaht nii lahke olla ja meile näidata kolme kohta siin läheduses. Need kohad oleksid: kõrged puud, mille otsa vaadates müts maha kukub, läbipääsematu tihnik, millest inimesed kirvega teed tegemata läbi ei pääse, karu aga küll läbi murrab, ja kolmandaks — puutumatut Jumala loodust, kus mahalangenud puud koristamata mädanevad, kus inimese käsi midagi ei õienda ega kohenda. Ja lõpuks — sõber muutub õige naljatujuliseks — tahaksime näha kõige suuremat Alutaguse karu.
Sõbra hea tuju nakatab metsavahtigi. Metsahoidja muheleb, sügab kukalt, siis takseerib mind pealaest jalatallani ja arvab:
„Külamees ei ole vist kõrvenurga mehi?“
„Ei ole küll, olen pärit rannamailt,“ tutvustan ennast lähemalt. „Praegu aga elan Tartus.“
„Sellepärast. Seal väljas nad arvavad, et Alutaguses kasvavad puud taevani. Kas seda juttu olete kuulnud: Alutaguses kasvavad nii pikad puud, et üks mees ei ulatu otsa vaatamagi, peab poisikese appi võtma, siis kahekesi ulatuvad nägema puulatva —?“
„See on vana nali,“ arvab sõber.
„Vana nali küll,“ jääb ka metsavaht nõusse, „aga seda arvatakse küll, et siin metsas muud ei ole kuulda kui karude möirgamist ja hirmsat raginat, mis nad tihnikust läbi murdes teevad.“
Kui need ja veel mõned teised jutud sissejuhatuseks kõneldud ja naljad heidetud, arvab metsavaht asjalikult, et noort tihnikut võib küll näha sedasama sihti mööda edasi liikudes, samuti ka vana kuusemetsa. Aga puutumata ürgrägastikku ei pääse me oma jalanõudega ligi, sinna on tükk maad ja vahepeal on vesiseid kohti.
„Mis puutub aga Alutaguse kõige suuremasse karusse,“ muutub metsavaht jälle heatujuliseks, „siis ei saa seda praegu näha, läks kodunt ära lelle poole, teise vahtkonda, sinna minu võim ei ulatu.“
Peidame jalgrattad põõsastesse ja hakkame metsavahi juhtimisel mööda sihti edasi liikuma. Kahel pool sihti kasvab keskmise suurusega segamets: kased, haavad ja sanglepad.
„Kas siit need kuulsad haavapakud tulevadki, mida tarvitavad tiku- ja vineerivabrikud?“
„Oh ei,“ tõrjub metsavaht, „on parematki haavametsa. Aga küllap võiks siitki saada sobivaid haavapakke, siin puud täies elujõus. Vana haab ei olegi iga kord hea, ta on niisugune puu, et hakkab südamest kuivama. Pealtnäha terve puu, aga südames suremisvimm sees.“
Aegamööda muutub mets nooremaks ja tihedamaks, kuni jõuamegi tihnikusse, kust inimene tõepoolest ilma kirve abita läbi ei pääse.
Metsavaht istub mättale, asetab püssi põlvedele ja ütleb:
„Sellist tihnikut tahtsite näha või? Katsuge siit läbi tungida kas või järgmise metsasihinigi.“
Edasi seletab ta, et see tihnik on viisteist, kakskümmend aastat vana, paiguti nooremgi, lehtpuu kasvab alul jõudsasti. See on tekkinud maailmasõja ajal mahavõetud raielankide asemele.
Vaadaku me targu, kuidas puu kasvab puu kõrval, mõne tüvede vahel ei ole kämblalaiuseltki ruumi. Noor mets tuleb raiendikule tihe ja ühtlane nagu lina. Alul ei tarvita taim palju toitu, õhku ega valgust, kõik mahuvad kasvama. Siis algab aga võitlus elu ja olemise eest; mida suuremaks saadakse, seda ägedam on võitlus. Milline taimevõsu oma latva teistest kõrgemale on suutnud sirutada, see lopsakamalt kasvama hakkab, kuna naabrid all kängu jäävad. Kardetav võistleja võtab ülevalt päikese, tugevamad ja laialdasemad juured kisuvad maast toidu. Allajäänud võsu hingitseb mõne aja, siis kuivab ära jala peal.
Metsavaht tõuseb mättalt, läheb mõne sammu tihniku sisse ja murrab selliseid allajäänud võsusid katki praks ja praks. Nende elu on läbi. Kuid sellega asi veel ei jää, nii tihedana mets üles ei kasva. Kaugelt enam kui pooled sellest tihnikust on määratud surmale. Vaadaku me siin seda käsivarrejämedust kasevõsa — elu on tal praegu sees, lehekroonis kolm-neli oksa ja lehed küljes, aga paari aasta pärast on ta kuivanud, kõduneb jala peal, langeb siis maha ja mädaneb … tugevamaile toiduks.
Metsas kehtivad karmid eluseadused: eluõigus on ainult tugevama ja kõige tugevama päralt. Nõrk ja kidur peab ruumi andma. Ja mitte ainult seda — peab ise mädanema, saama põrmuks, tugevama toiduks.
„Ja vaadake seda siin!“ metsavaht võtab kaunis tugeva kasevõsu ümbert kinni. „Ta on kolm-neli puud välja tõrjunud, aga ma kardan, et ta jääb nende kahe varju — need siin, teine teisel pool — kui need mõne aasta veel sirguvad ja latvu laiendavad.“
On päris huvitav kuulata, kuidas metsavaht meile karme metsaseadusi näitlikult ja lihtsasõnaliselt seletab. Seda kõike ma muidugi tean juba koolipingist, kuid alles nüüd omandab silm oskuse selle nägemiseks looduses.
Tungime ühes ja teises kohas tihnikusse sisse. Oksad peksavad vastu nägu, kuna jala peal kuivanud võsud raksudes murduvad ja kokku varisevad. Paiguti on võsa siiski nii tihe, et tuleb tüvesid ja oksi eemale painutades teed teha.
Põlismetsas.
See võsa siin on tekkinud raiesmikule, tähendab metsavaht veel kord, palju huvitavam oleks näha metsa, mis on tekkinud tormiraiule. Kas teame, mis on tormiraid? See on tormi hävitustöö, mis sageli laastab Alutaguse metsi. Siin on paiguti mullakiht õige õhuke, all on valge liivakivi. Puujuured ei ole sügaval, jooksevad mööda maad laiali. Kui siis torm sellist metsa kusagilt murdma pääseb, nii et väike lagendik tekib, siis võtab seda lagendikku laiendades metsa maha nagu loogu, järk-järgult, ikka puu kogu juurtega maha.
Vanemal ajal jäid sageli sellised tormiraiud koristamata ja omapead mädanema. Nende vahele kasvas aga uus mets, niisama tihe võsa nagu see siin. Siis oli kahekordne mets, all kõdunev vana, selle üle tõusis uus. Mahalangenud puilt langesid kuivanud ning mädanenud oksad maha, suurendades metsaalust risu. Jämedad tüved aga sammaldusid pealt, kuna sisemus muutus põrmuks. Siis võisid aastakümnete järel sellisesse metsa sattudes näha maas sammaldunud tüvemügarikke. Juhtusid aga jalaga sellele peale astuma, vajus koor kokku ja põrm tõusis tolmuna õhku.
Selliseid paiku on siin Paasvere ja Venevere metsades praegugi. On veel mõnigi koht, kus inimese jalg pole astunud. Karudele olid need heaks pesitsemispaigaks ja on seda praegugi — mõni metsaott siin metsades ikka veel leidub. Alles möödunud nädalal nägi ta ühte üle sihi lonkivat. Talveks poevad nad aga sellistesse tihnikutesse ja rägastikkudesse magama, et sageli võimatu on neid leida. Ja nende õnneks! Kui nende pesa leitakse, on härrad varsti jahil, siis ei ole armu.
Nüüd viib metsavaht meid jälle edasi, pöördub siis põiksihi paremat kätt, kuni jõuamegi välja suure põlismetsa alla. See on kuusemets. Puud ei riiva siin oma latvadega küll pilvi, ja üks mees jõuab nende ladvatippu ikka vaadata, pole poisikest abiks vaja, kuid oma kolm-, nelikümmend meetrit on nad kõrged.
All ei ole tuult tunda, kuid seal üleval võib teda olla — kuuskede ladvad ja kõrgemad oksad kõiguvad isesuguses korrapäratus rütmis ja laulavad põlismetsa laulu, mis on nagu tasase vihma sahin või mere summutatud kohin. Erisugune on see laul okasmetsas, erisugune leht- või segametsas, kuna haavamets annab isesuguse metalse alatooni. Tahaks seda põlismetsade laulu kuulda tormide aegu, kui puuladvad kõiguvad laias kaares, jämedad tüvedki painduvad ja oigavad.
„Mets on täiskasvanud ja raiumiseks küps. Millal siia saag sisse pannakse?“ küsin metsavahilt, kes käib ühe puu juurest teise juurde ja patsutab nende tüvesid.
Nii metsavaht kui ka mu reisukaaslane, mõlemad vaatavad mulle arusaamatuses otsa.
„Kas ta niisama ei võiks veel olla ja oma latva kõigutada… maailmale iluks?“ küsib metsavaht vastu. „Küllap võetakse muidugi metsi maha, enam kui hädapärast vaja. Hea, et on veel kaugeid ja kättesaamatuid metsalanke, kuhu kirves ja saag pole ulatunud. Küllap tuleb sellegi kätte varsti kord.“
Jah, seletab metsavaht edasi, Alutaguse metsade kaugus suurtest teedest ja kättesaamatus on neid siiamaani kaitsenud kirve ja sae eest, kuid kauaks seda enam on. Mustvee—Sonda raudtee lõikab läbi metsa südamest ja muudab mõnedki põlislaaned raiesmikeks, metsa varemeiks. Ei meie põlves sinna enam uusi metsi asemele tule, kas tulebki? Kuid pole midagi parata, juba see nii on seatud ning määratud, et loodusekuningas inimene peab raiuma maha metsad, kuivatama sood ja maapõuestki välja kaevama varandused.
Tagasi tulles saame metsavahilt teada, et tema esivanemad siin laanes mitu põlve on olnud metsavahid. Isa suri paari aasta eest kaheksakümnenelja-aastasena, vanaisa elas ka kõrge vanaduseni ja suri tema poisikesepõlves. Kui nüüd nende kolme põlve mälestused kokku võtta, mis ulatuvad üle saja aasta tagasi, siis annab see tubli metsaea välja. Seesama laas, kust praegu tuleme, olnud vanaisa noorpõlves paras, noor kuusik. Aga teisal on mets väga oma ilmet muutnud, okasmetsade asemele on tulnud lehtpuumetsad ja ümberpöördult, väikestel aladel on isegi sood paigast nihkunud.
Ega seda muutust ühe põlve jooksul näe ega märka, see toimub aegamööda, seda võib tähele panna mitme põlve pärimusi meenutades ja kokku võttes.
Kas oleme tähele pannud, et mõnel pool turvast lõigates kolme, nelja jala sügavuselt tulevad suured kännud välja? Ega neid keegi sinna matnud ole, ju seal väga vanal ajal pidi olema suur mets. Soo on rännanud, metsa enda alla võtnud.
Kui neid maailma asju sedasi pikema aja jooksul mõtled ja arutad, siis tuled küll sellisele otsusele: ole sa, inimene, kuitahes vägev loodusekuningas, Jumala suure looduse kõrval oled ikkagi põrmuke. Tema iga loeb praegu nelikümmend viis aastat, mis on see põlise tammiku või männikugi kõrval? Tema poisikesepõlves kasvama hakanud männik annab praegu parajaid aialati- ja teibapuid.
On ju küll temagi mälestuse kestel metsas mõndagi muutunud. Siit paar kvartaali edasi kõdunes kaasik jala peal. Oksakroon ja lehestik jäid aasta-aastalt hõredamaks, kuivanud puude arv suurenes iga aastaga. Mõne aastaga murdis tuul kuivanud ja jala peal mädanema löönud puud maha, kus nad kõdunesid lõplikult. Praegu on seal niisama tihe võsastik, nagu nägime siin äsja sihi ääres.
„Kuidas oli metsloomadega isa ja vanaisa ajal?“ pärime meie edasi, et metsavahi ladusalt voolama hakanud jutulõng ei katkeks. „Kas tülitasid palju? Olid nood vanad metsavahid ka osavad kütid?“
Eks neid siis olnud küll palju rohkem kui praegu, mil iga loom loetud ning kirjas ja jahiaeg kalendriga piiratud, jätkab metsavaht mälestuste heietamist. Isa suurem asi jahimees ei olnud, teda huvitas rohkem põllulapike metsamaja ümber, kuid mõnegi looma elu ta hinge peal peaks olema. Vanaisa olevat küll olnud kirglik jahimees. Neid jahijutte, mis ta vahel talveõhtuti kolde ees heietas, andis poisikesel kuulata. Tema tulelukuga püss on praegu alles, ripub aidas seinal — vanaaja mälestisena. Vanaisa hundioda ja mitu paari rebaseraudu leidis ta alles hiljuti kuuri lakast vana rauakraami hulgast. Karunahast saanitekk, nüüd juba paiguti paljaks kulunud, see on tal vanaisa mälestisena praegu alles.
Loomi oli siis metsades palju, nende laskmist vähemalt vanaisa noorpõlves ei keelanud keegi, ainult mõisa pidi vahete-vahel viima mõne linnu või karusnaha. Vanaisa kõneles alati, et tema noorpõlves olevat igas metsaperes igal ajal kitse- või põdraliha saadaval olnud. Ja karud käinud kaeras ja toa tagant mesipuid varastamas — see ei ole mitte ainult vanades juttudes nii, vaid on ka tõeliselt nii olnud.
Vanaisa kõneles mitu korda sellest, kuidas temagi mesiaeda karu kahel jalal sisse kõmpinud, mesipuu käppade vahele haaranud ja siis metsa poole hakanud tatsutama. Vihaseks saanud mesilinnud tunginud kõik mesipakust välja ja surunud karu ümber nagu pilv. Aga mine sa tee paksunahksele mesikäpale midagi! Kõige õrnem on tal nina, sinna siis püüdnudki mesilased nõelu panna, kuna karu neid käpaga ära ajanud. Vahel pannud mesipuu maha ja vehkinud kahe käpaga, siis võtnud kandami jälle kaissu ja läinud edasi. Vanaisa vaadanud esiteks tükk aega seda nalja pealt, siis joosnud püssi järele. Seni kui ta kodus käis ja oma tulelukku laadis, kadus karu metsa.
Mõne päeva pärast pidanud ta siiski oma nahaga mesipuu eest maksma. Vanaisa teinud aeda puu otsa karulava, kus järgmisil öil valvamas käis. Ta teadis, et meest maiku saanud karu oma käiku lähemal ajal kordab. Mõne päeva pärast olnudki mesikäpp jälle jaol, siis vanamees põmmutanud ta maha.
Kord varahommikul olnud vanaisa metsas ja näinud tihniku äärel üksikut karupoega. „Mida see karupoeg siin üksi peaks komberdama?“ mõelnud vanaisa ja jäänud ootama, millal vana karu välja tuleb. Vanamees oodanud tükk aega. kuid vana ott pole nähtavale ilmunud.
„Olgu peale,“ mõelnud siis vanamees, „kui ei saa karu ennast, laseme poja.“ Ja põmmutanud püssi poja peale tühjaks. Haavatud karupoeg teinud paar uperpalli ja hakanud siis haledasti kiunudes edasi komberdama.
Nüüd tulnud aga tihnikust vana ott ise välja, kõndinud kahel jalal ja nuusutanud õhku — olnud vaikne hommik ja püssirohusuits hajunud metsa all laiali nagu uduvine. Vanaisa hoidunud puutüve taha ja hakanud värisevate kätega tulelukku laadima, löönud käega puusa peale — kas puss on kaasas, ja mõelnud: „Nüüd tuleb võitlus, mine või rinnutsi kokku.“
Karu haistnud ninaga siia ja sinna, pole aga vanameest puutüve taga märganud. Siis möiranud täiest kõrist, nii et kogu mets kajanud, haaranud maast kännu ja virutanud sellega vastu kasetüve. Ja siis on haaranud haavatud poja kaenlasse ja kadunud tihnikusse. Kui vanaisa lõpuks oma tuleluku jälle laengusse sai, ei olnud enam mõtetki vihast karu taga ajama minna.
Vanaisa kõneles sageli ka põdrajahist, kuid nende üksikasjad on ta unustanud. Põdrad liikusid metsa all suurte karjadena, nii et puuoksad aina raksusid. Olid uhked loomad ja vanaisa jutu järgi on põdrajaht ühel mehel sageli ohtlikumgi kui karujaht. Nüüd on põtru vähe, kuid neid ikkagi on.
Nii juteldes jõuamegi varsti teele välja, kus põõsastikus ootavad meie jalgrattad. Täname metsavahti teejuhatamise ning heade juttude eest ja lahkume.