Alutaguse metsades/Läbi Peipsi rannakülade

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

LÄBI PEIPSI RANNAKÜLADE.

Peipsi rannakülad läbin kiirsõidul. Ei ole mahti ega tahtmist neis pikemalt peatuda, olgu siis, et mõnes võtan einet, palun juua või ajan kaluriga mõne sõna juttu.

Mäletan poisikesepõlvest, et siit Peipsi rannaküladest käisid meil räbalakaupmehed, vahetasid vanade räbalate vastu savikausse ja kruuse. Mõni ostis ka vana rauda. Üks Antoni-nimeline mees reisis alati oma naise Olgaga ja ööbis sageli meil, seda peeti nagu kaubasõbraks. Öömaja ja söögi eest raha muidugi ei võetud, aga Anton kinkis emale savikausi, kuna Olga jagas meile, lastele, savist piiluparte, mis sabaotsast puhudes ja külje peal olevaid sõrmilisi tarvitades imelikku häält tegid. Neist piilupartidest ei piisanudki Olga järgmise käiguni, enne tegime nad katki või kaotasime ära. Vend lõhkus oma piilu juba teisel, kolmandal päeval ära, et näha, mis tal sees on, mis seda imelikku häält teeb.

Nad ei söönud kõiki meie toite, võtsid sageli oma toidupauna lahti. Paastu ajal nendele lihatoite ei pakutud, seda me teadsime, siis sõid nad ikka oma toitu või leppisid tee ja leivaga. Sellest pidasid nad kõvasti kinni. Isa austas nende usukombeid ja me ei tohtinud sel puhul oma imestust avaldada ega midagi küsida.

Sibula- ja sigurikaupmehed tulid ka siit Peipsi mailt. Meil kasvatati küll koduski sibulaid ja sigureid, kuid vene kaupmeestelt osteti ikka mõni nael lisaks. Talvel eksis mõni kalakaupmees rannaküladesse. Neil olid isesugused vene moodi kalareed ja nad müüsid oma kalu karnitsaga, kuna meie oma ranna mehed räimi sadade viisi müüsid. Ega nende kaupa siin suurt ostetud. Kiisad ja ahvenad ei olnud meie maitse, meie kala oli räim. Mõni siiski ostis karnitsa või kaks ja pahandas pärast mitu päeva — selge luupuru.

Kui nüüd mõnd sellist vana kaupmeest kohtaks! Kas peaks vana Anton oma Olgaga veel elama Mustvees?

Nii mõtteid mõlgutades jõuangi Lohusuusse, kus teen esimese peatuse. Rand on täis propsi- ja palgivirnu, parvetamine aga Avijõel on küll juba lõppenud. Lohusuu oli Rannapungerja kõrval tähtsaim Alutaguse sadam, siit kaudu viidi metsa välja. Nüüd on Avinurme jaam temale tähtsaks võistlejaks saanud.

Lohusuust peale läheb maantee kogu aja mööda randa. Ühel pool valge Peipsi, teisel pool madal rannamaa, tee ääres kehvad külakesed, majad kobarasse tunginud tee äärde. Poolpaljad lapsed sulistavad rannas või mängivad teetolmus. Lapsi on neis külades palju, ja saab neist igale poole, jalgrattale kaasa jooksma, möödakihutavat autot vaatama või kuurikatustele ronima.

Ühest külast sõidavad kalurid välja. Paadid on eemal vaiade küljes „reidil“, randa nad ei pääse madala vee tõttu. Mõni kalur kannab oma tarbed seljas paati, sulistades põlvini vees, teised viivad hobusega võrgud paatideni. Kui kõik valmis, päästetakse paadid vaiade küljest lahti ja heisatakse purjed — paatide laevastik sõidab välja.

Neil on oma väiksemad püügimeeskonnad ehk artellid, kuid välja sõidetakse kogu külaga ühiselt — venelane on ühiskondlikum kui eestlane. Naised ja lapsedki on salkadena rannas mehi püügiretkele saatmas, ettevõte on nähtavasti kõikide ühine asi. Isegi hall vanake on komberdanud randa ja istunud kivile teisi saatma.

Peatan ratta ja küsin vanamehelt:

„Kas ise enam kaasas ei käi?“

Vanamees heidab käega — kus tema, vanake, nüüd enam!

Ma tean, et sellised vanakesed armastavad vanu aegu kiita ja mälestusi heietada, seepärast juhingi jutu sinnapoole:

„Kas vanasti olid paremad püügiajad?“

Muidugi paremad, vanamehed leiavad alati, et nende ajad olid paremad ja mehed kangemad. Siis olid alati võrgud kalu täis ja suitsutamisahjud küdesid vahetpidamata. Peterburi ja Moskvasse saadeti paastuks Peipsi kalu. Kui ikka hea loomuse välja tõmbasid, siis võis küla mitu päeva praasnikut pidada. Nüüd on Peipsi tühi, või ei oska mehed kalu kätte saada. Nemad võtsid talviselgi püügil nii, et võrgud katkesid.

Kas ma tean, kuidas talvist püüki toimetatakse? Jää sisse raiutakse augud, pika latiga tõugatakse noot vee alla, ikka august auguni, siis tõmmatakse või veetakse noota jää all selle tarvis raiutud suurema auguni, kust loomus välja võetakse. Vaat — on raske töö, käed külmetavad, ei tunnegi, kas nad sul on ihu küljes, aga kala tuleb.

Jätan vanamehe mälestusis ilutsema ja sõidan edasi. Ikka vasemal valge Peipsi, paremal madalad rannamaad. Järveseljale ilmub lodjapuri, tohutu suur ja kohutav nagu muinasjutulind.


*

Mustvee. Selle alevi nime esimene pool määrab ta üldilme — must. Must ja räpane ta on. Parajasti peetakse turgu, venelaste jutuvada ja mitmekordne sõim kostavad juba kaugele. Ma arvan, et siin peaks eestlasi ja venelasi asuma ligikaudu võrdselt, kuid turul vähemalt jäävad eestlased tagaplaanile ja varju, venelaste hääled kostavad üle. Kõvasti hõigates reklameerivad nad oma kaupa ja kutsuvad ostjaid ligi.

Paar kaubanaist tülitsevad kange sõimu saatel, sest üks on meelitanud ära teise ostja. Tülitsejaid piirab uudishimulikkude salk ja aitab kõrvalt, kes ühelt, kes teiselt poolt. Salkus juustega noormees istub vankriäärel, kõigutab jalgu ja krääksutab harmoonikat. Kellelgi on põrsas kotist lahti pääsenud ja püüab põgeneda noormehe vankri alla. Mees ei tee sellest väljagi, äigab korra jalaga ja mängib edasi. Põrsaomanik palub Kristuse nimel kõiki turulisi appi pöörast looma kinni püüdma. Poistesalk jooksebki püüdjaga kaasa, rohkem küll ilusa vaatemängu kui põrsa püüdmise pärast.

Kõik kaubad on pukkjalgadega laudadel lahtiselt, olgu siis marjad, kurgid, kohupiim või liha. Aeg-ajalt haarab tuulehoog maast tolmu ja puistab sellega lauad üle. Teravat hobusesõnniku lehka hajub kõikjal. Siit turult küll ei tahaks toiduaineid osta.

Võtan pagari juurest paar saia ja pudeli mingisugust jooki ja sõidan edasi.

Olen väsinud ja tüdinud, sõidan küladest läbi, vaevalt lugedes teetulbalt küla nime. Ruttan edasi, kuna silm püüab lennult üksikasju. Kuski tuleb naistesalk metsast mustikalt, rasked korvid õlal, huuled punetavas näos mustad. Teisal korjab naine kurke seelikuhõlma, ümisedes sentimentaalset lauluviisi. Ühe maja ees vemmeldab ema poissi, kes karjub nagu ratta peal. Väikemees on arvatavasti Peipsis oma riided märjaks teinud ja siis teetolmu püherdama läinud. Ema koorib poisi paljaks, annab oma laksud ära, siis pistab poisi tünni, et puhtaks pesta. Poiss aina tõstab häält. Nüüd ma mõistan: see suur kisa ei ole mitte peksu pärast, peks ei tee mehele midagi, kisa on pesemise pärast. Üks õige mees võib enese alt kuni kõrvadeni märjaks teha, see ei tähenda midagi, aga pesemise vastu tuleb võidelda kõigest jõust.

201 Mustvee sadam.jpg

Mustvee sadam.

Sealsamas Peipsi kaldal kõnnib viltuvajunud võrgukuuri ümber mehenäss, peab aru ja laiutab nõutult käsi. Mis viga on? Kevadel ajas Peipsi siia kaldale paari sülla kõrgused jäämäed kokku, need nihutasid kuuri paigast ära ja tõid siia, nüüd peaks nõu pidama ja mõtlema, kuidas kuuri endisele kohale tagasi saaks. Mina ei tea nõu anda, jätan käsi laiutava mehe sinna paika ja sõidan edasi.

Vene külad Peipsi ääres on kehvad, oma üldilmes aga säilitanud palju venelist omapära. Majad on enamasti otsaga tänava poole, aknaraamid kaunististe ja nikerdistega. Tüse hoovivärav kuulub iga maja juurde. Ja enamasti kõik majad on kuidagi viltu vajunud, üks ühele, teine teisele poole. Näib, nagu oleks kogu küla veidi purjus ja tantsiks tee ääres kasatšokki.

Kallaste kohal laaditakse suurt paati, mis peab sõitma järvele Vasknarvast tulevale aurikule vastu. Järv on siin nagu mujalgi madal, laev ei pääse randa, kõik kaubad tuleb maha laadida ja peale võtta kaugel järvel, kuhu paadiga vastu sõidetakse. Vaikse ilmaga ja vähese tuulega käib see kergesti, suure tormiga aga ei saa laevalt midagi maha võtta ega peale laadida.

Paati kantakse mustikakorve, kurgitünne ja värskeid kurke. Naine võtab koormast seelikuhõlma värskeid kurke täis ja viib paati vitstest korvi. Nähtavasti on selline kurgikandmise viis siin üldine. Paat seisab kaldast tükk maad eemal, kõik käigud sinna tuleb teha üle põlve vees sulistades.

Kaubanaised ronivad oma kompsude ja korvide kõrvale paati, mehed haaravad aerud ja sõit algab. Kaugel järvel kohatakse aurikut. Saatjad jäävad kaldale ootama paadi tagasitulekut, mina sõidan edasi.


*

Alatskivil teen pikema peatuse. See on Juhan Liivi sünni- ja hilisemate aastate asupaik. Kogu see ümbrus on Tuglase poolt läbi käidud samm-sammult, läbi uuritud ja kirjanduse kaudu kõigile tuttav. Me teame Tuglase järgi, et mets ei ole poisikese Juhani eest Peipsit varjanud ja hüüet „Kui seda metsa ees ei oleks!“ tuleb võtta poeetilise väljendusena. Siiski tahaks minna Juhan Liivi kasvukohta, istuda tee ääres ja vaadata, kas Peipsi valge pind paistab. Muidugi ei mõtlegi ma uurimisi Juhan Liivi kohta siin koha peal korrata, tahaks aga tabada maastiku ja olustiku üldpilti ning meeleolu ja siis paralleele tõmmata haige luuletaja elu ja loomingu vahel.

203 Maja vene külas.jpg

Maja vene külas.

Ja pean kohe alguses tunnistama, et selles suhtes on pettumus suur. Ei mingisugune asjaolu õigusta ütlema, et just siin ja mitte mujal võis kasvada selline haige hingega prohvetlik luuletaja nagu oli Juhan Liiv. Niisama hästi oleks ta võinud üles kasvada kuski Läänemaa rannakülas või linnaagulis. Tõsi küll, ta on oma juttudes kasutanud kodukoha motiive ja leidnud oma tegelaste algkujusidki siit, kuid tema luule olemus ja nägemuslik hing on pärit mujalt, tema enese haige hinge sügavusist, millele kitsa kodukoha mõju on olnud väga väike.

Selline on minu esimene mulje Juhan Liivi kodukohta külastades. Võib-olla eksin, Juhan Liivi lapsepõlvest kuni käesoleva ajani on kulunud palju aastaid, maastik on muutunud, olud muutunud, uus põlv inimesi üles kasvanud.

Kuid mul tuleb meelde, et maailmasõja ajal rändasin palju Ukrainas, nägin Dneprit, ja ma ei saanud tunnistamata jätta, et siis alles hakkasin Gogolit õieti mõistma, tema Dnepri kirjeldust, Ukraina öid ja flegmaatilisi väikevenelasi. Ometi on vahemaa tollesse aega palju suurem.

Samuti oli mul juhus veeta paar päeva Taganrogis, Tšehhovi sünni- ja kasvulinnas. Mulle näis, et iga inimese näolt, kogu linna üldilmest võis näha seda resigneeritud maailmavalu, mis kajastub Tšehhovi töis. Ja taas pidin tunnistama: ainult siin ja mitte mujal võis sündida ja üles kasvada Tšehhov.

Umbes sama olen kogenud mõne eestigi kirjaniku kasvukohta külastades. Eks ole Tuglase maastikukirjeldused nii maalilised seepärast, et ta oma varajase lapsepõlve on veetnud maalilise Ahja jõe ümbruses. Või külastatagu kord Tammsaare kasvukohta! Kas ei hakka väljamäelt alla vaadates või soosilda mööda sammudes elama kogu vana Vargamäe, kogu ta elanikkude tungide, kirgede, otsimiste ja kahtlustega! Tahad luuletajat mõista, mine ta kodukohta, ütleb rahva vanasõna. Juhan Liivi mõistmiseks ei anna ta kodukoht võtit.

Ma käin siiski kõik kohad läbi. Alatskivi surnuaial on luuletaja haud. Seda teab nüüd iga laps kätte juhatada, seda võib ilma juhatamatagi kergesti leida. „Teguri“ tööliste algatusel valmistatud mälestussammas paistab ristide vahelt kergesti silma. Selle ühel küljel on luuletaja reljeefkuju, teisel prohvetlik luuletis: „Kui tume veel kauaks ka sinu maa…“

Samba jalal on mitu närtsinud pärga. Väike tütarlaps tuleb minu juurde ja seletab, et need pärjad on koolide õpireisijate poolt toodud.

„Teie muidugi teate, et Juhan Liiv oli eesti luuletaja?“ pärib elavaloomuline tütarlaps edasi. „Seda teavad küll kõik, kooliraamatuis on palju tema laule. Ta oli Alatskivi mees. Ma deklameerisin koolis emadepäeval tema laulu „Emale“. Te muidugi teate seda ka?“

„Jah, tean. Aga kas seda tead, et teda elu ajal peeti surnuks?“ pärin tütarlapselt omakorda.

Seda tütarlaps ei tea. Aga seda teab küll, et ta oli haige ja pidas end kuningapojaks.

„Aga see on imelik küll,“ imestleb tütarlaps, „eluajal peeti surnuks, nüüd teavad teda kõik. Kõik koolid, kes siia käivad, teavad, et tema haud on siin, toovad lilli ja loevad tema laule. Eks ole imelik — eluajal ei teata, nüüd teatakse. Küllap ta hingel võib nüüd hea meel olla, kui seda näeb.“

Selle kohta ei tea ma midagi öelda, jätan tütarlapse surnuaiale seda elumõistatust lahendama, ja lahkun.

Siinsamas lähedal on Alatskivi loss, mida luuletaja poisikesepõlves põõsaste vahelt võis piiluda ja imestella. Edasi külastan luuletaja lapsepõlvekodu ja paiku, kus ta võis käia ning liikuda. Kus on need künkad ja põõsad, kus ta üksi istus ja unistas, Peipsit vaatles ja oma igatsusi Peipsi taha saatis? Kes neid nüüd enam leiab, põõsad on suureks kasvanud, metsad maha võetud, ainult Peipsi valendab endiselt taevarannal. Me teame, et ta ei olnudki suure liikumistarbega laps, pigemini istus ta üksinda rukkis või mõne põõsa varjus ja laskis mõtteil lennata. Ometi pidi ta nendes paikades liikuma.

Küla Sokusoo liivikul — Kukulinn — tõeliselt Kitselinn ei ole muidugi enam endine, aga mahajäetud ning nukker paik ta on, kirjanduses elab edasi igatahes niikaua kui tuntakse Juhan Liivi ja nimetatakse tema nime. Ja kuhu me ka välja ei jõuaks, milliseid arenguteid ei käiks, — kaugele üle aegade ulatub siit Peipsi rannast võrsunud haige mehe nägemuslik luule.

Elu on lühike, luule igavene!


*

Sõidan edasi, maantee läbib võrdlemisi tihedalt asustatud alad. Tee ääres külad, üksikud talud, viljapõllud ja niidud — kultuurmaastik kõikjal. Harva läbin mõne metsatuka, või ulatub sooserv tee ääreni, enamasti ikka põllud ja niidud. Mulle näib, nagu oleksin olnud siit kaua ära ja viibinud pikka aega Alutaguse metsades. Kõik tundub võõrana nagu aastate järel kaugelt reisult tulles. Alutaguse metsaperedes igatsetakse metsast välja, siin ei ole metsi — kas ollakse siin õnnelikumad? Luuletaja Peipsi äärest ohkas: „Kui seda metsa ees ei oleks!“ Kuhu me tahame, kuhu kipume? Aeg-ajalt aga kutsub mingi atavistlik tung tagasi sinna metsa. Pöörduksin praegugi ümber ja läheksin tagasi soosaarele, kus hõikavad öökullid ja ajavad juttu metsapuud.

Nii nukrutsen nagu Tudulinna sõbergi. Aga sõidan edasi, sõidan kiiresti edasi. On juba öö, kui hakkavad paistma Tartu tornid.

Jõuab lõpule minu reis, mida alustasin poisikesepõlve kodust ja lõpetan praeguses tegevuspaigas.

1935.